Kommentaar – teatri aastaauhindade laureaadid 2012. aasta loomingu eest

Ivika Sillar, Enn Suve, Kristiina Garnacis, Kerri Kotta, Kirsten Simmo ja Ülev Aaloe

Ivika Sillar, sõnalavastuste žürii esinaine Teatriauhindade žürii, mis just lõpetas oma aastapikkuse töö, erineb ühe otsuse poolest kõigist eelmistest žüriidest. Mitte kunagi varem pole esile tõstetud teatrite kirjandusala juhatajaid, keda uuemal ajal nimetatakse dramaturgideks. Ega nimi meest riku. Küllap nende dramaturgide tööülesannete hulka kuulub ka midagi sellist, mida ajad ja kombed ei suuda muuta. Seekordses nominentide nimekirjas oli neid isegi kaks. Teater pole ainult lava, näitleja, garderoob, kostüümiladu ja valguspark. On ka üsna harilikud kirjutuslauad, millel tuleb teha üsnagi palju ja tõenäoliselt vahel üpris tüütut paberitööd. Kirjandusala juhataja võib olla loovisikute alandlik teener, nende soovide ja vajaduste kuulekas hääleõiguseta realiseerija. Aga sobiliku kasvupinnase korral võib temast endast kujuneda loovisik, teatri arengusuundade määraja ja suunaja. Ükskõik kui tagasihoidlik või eemaletõmbuja oma inimtüpaažilt teatri N099 kirjandusala juhataja ehk dramaturg Eero Epner ka poleks, ta paistab välja. Kaugele. Kaugemalegi. Selle teatri teatrisaatus tegi õigel hetkel õige valiku. Mait Malmsten. „Vastupandamatu mahlaka koomikaga mängib end publiku lemmikuks Mait Malmsten habetunud hambutu joodiku Magnús Sigurðssoni rollis, ja ehkki romaanis on see mees palju vastikum ja ohtlikum, leevendab Malmsteni lavaelu tänuväärselt saagatumedust” (Pille-Riin Purje, Postimees 15. VIII 2012). Võin eksida, aga vahel on mul tunne, et Mait Malmsten on veidi väsinud kaunite kangelaste mängimisest. Ta on nii mitmeid hooaegu seda edukalt teinud. Sellist näitlejatüüpi, kus on kooskõlas suurepärased välised eeldused ning on olemas ka neid väliseid eeldusi toetav intelligentsus ja eetiline selgroog – selliseid näitlejaid sünnib üldse vähe, eriti meil Eestis. Andrei roll „Kolmes ões” kisub ka rohkem karakterrolli poole. Armastavate õdede poolt ilmselt ülehinnatud, hädine ja torssis, selline on ta oma esimestest lavahetkedest peale. Oma hambutu junkru rolli mängib Malmsten aga sellise vaimustuse, sisemise rõõmu ja põlemisega, et jääb mulje, nagu oleks ta just äsja ilu kammitsatest vabanenud.

Tiina Tauraite. „Lillede keel”, teenija roll. Selline roll, et pole mitte nimegi. Teenija veel pealekauba. Aga Tauraite on võimas. Tema lavalolek on iseenesestmõistetav. Igaüks seda ei saavutagi, see kasvab ja tekib kogemusega. Tauraite on etenduse mootor. Kui teda laval pole, siis jääb järele tühi koht. Kui ta aga ilmub, haarab ta kogu lavategevuse endaga kaasa. Ta on kehastunud ellujäämise strateegia ja taktika, elujulgus ja tõevaist. Tauraite mõjub emalikkuse sümbolina. Roll on mitmekihiline ja rafineeritud. Seal on kõike robustsest groteskist kuni lüürilise dramatismini. Tauraitele sobib kõik. Ja kui ei sobi, siis oskab ta selle endale sobivaks teha. Kõikehaarav näitlejaloomus.

Velvo Väli. Tuleb meelde, kunagi lugesin ühest intervjuust, et näitleja peab olema tehtud isesüttivast materjalist. Velvo Väli puhul see nagu ei saaks kehtida: kui peas midagi süttikski, siis millal see veel jalgadesse jõuaks, see tee on nõnda pikk. Suur pluss Velvo Väli juures on see, et ta pole absoluutselt mitte midagi üle võtnud oma eelkäijalt, kuulsa vene filmi veelgi kuulsamalt näitlejalt. Nad on täiesti erisugused inimesed. Argielu stseenides jääb esialgu mulje, et see Rakvere Anatoli Jefremovitš on ikka täitsa nõdruke, lihtsameelne argpüks, abituse ja otsustusvõimetuse kvintessents. Kõik on tal sassis, käed muutuvad nagu jalgadeks ja jalad käteks. Mitte mees, vaid mannapuder. Aga kui kerib end ette mingi eriliselt terav eetiline kollisioon, siis sigineb tema silmadesse äkki läbilõikavalt krehvtine pilk, käed ja jalad asetuvad ootamatu kiirusega oma kohtadele ning inimese kogu olemusest kiirgab ümberlükkamatut veendumust. Ja tulebki välja, et mehel on metalne selgroog ja paindumatud eetilised tõekspidamised. Tööloom ka veel. No kas selline siis naistele ei meeldiks. Meeldibki. Velvo Väli on Saaremaa poiss. Tema töökoht on olnud Rakvere teater ja kuhugi kaugemale pole ta kippunud. Üsna mitu viimast hooaega on tal olnud huvitavaid, äramärkimist väärinud rolle ning kriitikud on teda tähele pannud. Nüüd on ta jõudnud sihile. Kas see on see väärt Saaremaa jonn?

Kersti Kreismann. Soomlanna Hilpi, pensionil silmaarst. No ei ole meeldiv inimene. Paistab, et ei löö millegi ees risti ette. Valitsev, egotsentriline loomus, suhtlemises jõhkravõitu ja ülbe. Tõenäoliselt on ta lapsest peale oma väikese kasvu pärast alaväärsuskompleksi põdenud. Näitlejannale oli selle rolli väljakutseks tuua seltskondliku comme il faut maski tagant esile ebaintelligentne ja küllaltki jultunud omanikuloomus. Seejuures ei peljanud näitlejanna kiireid üleminekuid ajuvabast hüsteeriast tasakaalukamate stseenide juurde, kus prevaleeris vananeva naise häbelik vajadus hoolivuse järele. Kersti Kreismann valitses oma rolli mängumaad suurepäraselt ning oli innustavaks eeskujuks oma lavapartneritele.

Kristiina ja Ivar Põllu. Praegusel juhul ei saa kunstnikku ja lavastajat teineteisest eraldada. Nad on töökaaslased. Mõttekaaslased. Elukaaslased. Nad täiendavad teineteist. Olenevad teineteisest. Nad veel ei tea, mis on loominguväsimus. Nad ei tea, mis on enesekordamine. Nad ei tea, mis on ideevaegus. Mis siis juhtub, kui pole raha, seda nad teavad. „Naistemaailmas” sai määravaks kohavalik. Koht ise oli üks põhikomponentidest, see koht oli sõbralik ja koostööaldis, avas endas aina uusi võimalusi. Naiselikud kostüümid ja naiselikud peaehted aitasid naiselikel näitlejannadel avada oma rollide tagamaid. Ühendatud olid pea ühendamatu: vesi, maa, õhk ja tuli. Tuli oli näitlejate südames.

„Vanemuise biitlid”. Kuidas tunda, tajuda ja mõista aega, kus sa kunagi viibinud pole? Näitleja üks sundtegevusi on riietumine: üks ära, teine selga, kolmas ootamas. Nii need neli näitlejat riietuvad ja ümberriietuvad laval lõppematuid kordi: kohusetundlikult, rutiinselt, pilkupüüdvalt, elegantselt. Kui kõik on lõppenud, siis jääb prožektorivihku kingapaar ja paar riidetükki. On see kõik, mis sinust järele jääb? On veel midagi – mälestus. Seni, kuni sind mäletatakse, seni kestad, oled olemas. Ehk see oligi Ivar Põllu lavastuse „Vanemuise biitlid” sund- ja alusmõte? Tartu Uus teater avas, elustas ühe elava kulgemise, avas ühe teatriajajärgu oma suuruses ja väikluses, andmata hinnanguid ja säästes nii ennast kui ka saalisolijaid faktide, detailide ja koopiate rägast. See oli vapper ja vastutustundlik ettevõtmine, käeviibe sinna kaugesse aega ja meieni tagasi toimis.

Parim lavastus „Nelipühad”. Ma arvan, tõesti ainult arvan, et ükski teine Eesti teater ei oleks seda inglise autori näidendit oma repertuaari võtnud. Eelkõige on see liiga suurejooneline ja kallis ettevõtmine ning teiseks … Me oleme pisikesed, oleme tublid, aga me ei tohi keerduda iseendasse ja oma muredesse. Kõige muu kõrval peab alles jääma huvi ja pööratus ka väljapoole, et isekesksusest mitte ise kiduma hakata. Teatris on samuti see enesessekeerdumise oht olemas. Armastuskolmnurgale pühendunud välisrepertuaar arvesse ei lähe. Näidendis „Nelipühad”, kuigi see pole kirjutatud üleeile, on vastutustundlik maailmamure olemas. Lõhestunud riigid ja ühiskond, kus väljapääsuteed tunduvad olevat olematud. Küllap oli vaja paljunäinud ja elukogenud lavastajat väljastpoolt, ehedat idaeurooplase kirge ja temperamenti, et meie silmade ette manada see peaaegu hullumeelne ja halastuseta ajaloo paratamatuste ja juhuste pundar. Ekstraklassi kujundus, Eesti Draamateatri parimad näitlejad ning bulgaarlasest lavastaja sisendusjõuline ning kujundirikas lavakeel. Lavastajat Mladen Kiselovi meie hulgas enam ei ole. Kas see auhind on viisakusavaldus? Ei, see on tunnustus ja tänu.

Lõpetada tahan pöördumisega kõigi eesti teatri peanäitejuhtide ja direktorite suunal, nende, kes töötavad juba ammu oma töökohtadel, nende, kes alles alustavad oma vastutusrikast teekonda, ja nende, kes üsna pea astuvad praegustele vabadele kohtadele. Nii näitlejate kui ka kogu teatrimaja personali töötahe ja pühendumus on teie luua. Soovin teile tervist, energiat ja väga palju õnne.


Enn Suve, balletilavastuste auhinna žürii esimees

Balletiauhindade žürii oli ka seekord, nagu ikka, raske valiku ees: kas valida viiest nominendist, kes ju kõik on auhinda väärt, välja balletilavastuse koreograaf-lavastaja või keegi esitajatest. Pikkade arutluste tulemusena jõudsime seisukohale, et seekord eelistame esitajaid.

Lavastajana veel noore Toomas Eduri Eesti Rahvusballeti trupiga traditsioonilise draamaballeti vormis lavale toodud „Modigliani – neetud kunstnik”, oli küll saavutus algajale lavastajale, ei avanud aga piisavalt Modiglianit kui kunstnikku, ning mõjus terviklikkusele ja õnnestunud koostööle kunstnikuga vaatamata naiivselt ja lihtsameelselt. Juba kogenuma Marina Kesleri „Tuhkatriinu” Eesti Rahvusballetis oli küll täis väga huvitavaid leide ja episoode, ent mingil määral eklektiline. Puudu jäi terviklikkusest ja küsitavusi tekitas lavastuse kontseptsioon. Ka tundub, et lavastaja koostöö kunstnikega pole klappinud kõige paremini.

Balletiartistide hulgast, kes kõik (nii Vanemuise duett Ilja ja Nashua Mironov kui ka estoonlased Olga Rjabikova ja Anatoli Arhangelski) pälvisid žüriiliikmete kiidusõnu, jäi sõelale Eesti Rahvusballeti solist Anatoli Arhangelski. Olnud ka varem balletiauhinna nominent, on Anatoli Arhangelski jõudnud nüüd loomingulise küpsuseni ja vääris auhinda nii tantsija kui ka näitlejana suurepäraselt esitatud väga erisuguste ja keeruliste karakteritega rollide eest Eesti Rahvusballeti lavastustes.

Rahel Olbrei nimelise auhinna pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletivallas sai Tiiu Randviir-Tölp, kes kogu oma tantsijakarjääri vältel oli meie priimabaleriin, hiljem aga tunnustatud balletipedagoog Tallinnas, Viinis ja Stuttgardis. Tema õpilaste hulgas on Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Irina Härm, Age Oks, Marina Kesler, Maria Seletskaja, Galina Lauš jpt.


Kristiina Garancis, tantsulavastuste auhinna žürii liige

Nüüdistantsumaastik austas 2012. aastal mitmekesisust ja meisterlikkust, sulatas kunstivaldkondade piire, ühendas põlvkondi, tõstis küpsed tegijad fookusesse, flirtis Euroopaga ning oli ikka miinuste ja plussidega projektipõhine. Proovivõimaluste nappus ja ettevalmistustsükli lühidus, esitamiskordade projektilisus – kõik need tegurid on selle tantsusuuna ilu ja valu. Nii sünnib hoogsaid lavastusi, millest mõned saavad alles laval maitsmisvalmis, et siis kiirelt kaduda. Vaim ja energia, mis panustatud, jääb aga õhku rippuma ja kordusvõimalust ootama. See ei pruugigi aga saabuda. Nii on aasta pilt värvikirev ja põnev, ent lavastuste lõikes ei teki sageli sisulist ja vormilist tervikut.

Oma visuaalselt ja heliliselt tugeva voolusängi ja tantsutehniliselt väljakujunenud stiili on leidnud Külli Roosna ja Kenneth Flak, kes on juba Eestis ja Euroopas, eriti Skandinaavias mitu aastat mõjusalt pildil. Selle aasta „The Wolf Project” („Hundi projekt”) vaagis võimu ja manipulatsiooni vahekorda.

Henri Hütt tegeleb performance’liku suunaga, haakides lavaloleva külge eri kunstide mudeleid. Intiimne soe dialoogilisus, kahe lavakeele ja põlvkonna väärikas ja tähelepanelik haakumine olid „Sfääri saarte” plussid.

Üheks silmapaistjaks oli Einar Lints, kes on aastaid olnud visuaal- ja helikujunduste loojana lavastajatele partneriks. 2012. aastal paistis ta silma Tallinna Tantsuteatris videokunstniku ja trükiste kujundajana ning helikujundustega tantsuteatris Zick ja OMAtsirkuses.

Kaks küpset tegijat, Dmitri Harchenko ja Renate Valme, näitasid juba tuttava käekirjaga lugusid, milles oli sügavust ja nutikust. „Harchenko monoloogides” kihistusid tantsuetüüdid läbielatud isiklikuks loomelooks. Renate Valme ja Kompanii Nii „Pung” oli külluslik füüsiliste ideede pingpong, vormi- või pildiüllatusega igas misanstseenis, jõuline tantsunäide väga huvitava koreograafi arengus.

Uut verd ja tänavatantsu elektrit tõi Augusti tantsufestivalile Twisted Dance Company lavalooga „Nox” („Öö”), mis oli gooti stiilis tänavatantsu släng koomiksi puändiga. Nende energia oli nakatav ja innustav.

Tantsulavastuste žüriile tundus kõige terviklikum Ruslan Stepanovi „Carrrmen!” (Vanemuine), mis on vääriline etenduma iga väärt Euroopa teatri suurel laval. Läbinisti eestimaine tooraine ehk julge heliloome ja koreograafia interpreteerisid maailmakeeles maailmakirjandust. Intrigeeriv vastukarva pai.

Nüüdistants elab, hingab ja areneb jõuliselt, igal aastal lisandub uusi tegijaid ja küpseb vanu. Projektipõhisuse vormis on pilt mitmekesine ja väikse riigi kohta põnevalt suunarikas.


Kerri Kotta, muusikalavastuste auhinna žürii esimees

2012. aastat võib pidada üsna ebatavaliseks, sest muusikateatri kõige tähenduslikum sündmus toimus hoopis väljaspool Eestit: Soome Rahvusooperis esietendus Jüri Reinvere ooper „Puhastus”. Sellesse ettevõtmisse oli kaasatud ka eesti artiste: Paul Mägi muusikajuhina ning Heli Veskus vana Aliide ja Andres Köster Hansu osatäitjana. Kodumaistest lavastustest kujunes eredaimaks Charles Gounod’ „Faust” (Estonia). Paistes silma suurepäraste rollisoorituste poolest (Mefisto tegelaskuju Ain Angeri, Priit Volmeri ja Pavlo Balakini esituses ning Siébel Helen Lokuta esituses), jäi ooper lavastuslikus plaanis ja kunstnikutööde mõningase koordineerimatuse tõttu pigem problemaatiliseks. Ka Jules Massenet’ „Werther” (Vanemuine) ja Georg Friedrich Händeli „Julius Caesar” (Estonia) pakkusid eelkõige meeldejäävaid osatäitmisi (näitena võib tuua Monika-Evelin Liivi Julius Caesari rollis), ent lavastused tervikuna „Fausti” taset ei ületanud: esimest kippus kummitama üheplaanilisus ning teist kohati logisev muusikaline teostus.

Nagu ikka, rikastasid 2012. aasta muusikateatrimaastikku ooperite kontsertettekanded, millest väljapaistvaimaks kujunesid Vincenzo Bellini „Norma” ja Richard Straussi „Roosikavaler” (mõlemad Estonias), kuid õnnestunuks saab pidada ka Daniela Terranova töötlust Luigi Rossi ooperist „Orfeus” (Tallinna kammermuusika festival). Ooperite kontsertettekanded võimaldasid end mitmest küljest näidata noorel ja lootustandval lauljal Kristel Pärtnal, keda loodame tulevikus enam näha meie ooperiteatrite püsilavastustes.

Opereti osas näib eesti muusikateatrit kummitavat juba mõnda aega teatav põud ning 2012. aasta kontekstis ühestki uuslavastusest paraku põhjust rääkida ei ole. Muusikalide seas pakkus üllatuse Peter Quilteri „Boyband” (Pärnu Endla), mis eristus analoogilistest produktsioonidest („Mees La Manchast”, „Cabaret”, „Kevadine ärkamine”, „Kosmonaut Lotte”) ühtlaselt kõrge taseme poolest. Samuti on hea tõdeda, et eesti muusikateatrimaastikul ei viita muusikal enam tingimata vaid heal tasemel meelelahutusele: Janek Kasari eksperimentaalne ja pseudoautobiograafiline monomuusikal „Lindmees” sidus muusikaližanri mõnevõrra ootamatult, ent seejuures üsna veenvalt kunstniku eneserefleksiooniga.


Kirsten Simmo, Salme Reegi nimelise auhinna žürii esinaine

Eelmise aasta lastele ja noortele mõeldud lavastuste saak oli rikkalik ning õnneks oma keskmiselt tasemelt ka väärt ja huvitav. Sellest hoolimata päris tippu ehk viie nominendi hulka väga palju kandidaate polnudki.

Žürii oli täiesti ühel meelel võidulavastuse osas: Oleg Titovi „Tuul pajuokstes” (Ugala teatri suvelavastus Männimäe külalistemaja hoovis) paistis silma suurepäraselt sobiva ja põnevalt ära kasutatud mängupaiga poolest. Lavastus oli visuaalne, mänguline ja fantaasiarikas ning pakkus ka nauditavaid näitlejatöid. Kirsiks tordi peal võib pidada tugevasti sarjatud žanri – koguperelavastuse – rehabiliteerimist. Õnnestumise võtmeks oli ilmselt lavastaja aus ja pühendunud soov vaatajat mitte alahinnata. Tahaks loota, et Ugala mängib seda lavastust ka järgmisel suvel.

Äsja hea teatri auhinna pälvinud Anne Türnpu omanäolist ja seejuures väga noortepärast lavastajatööd oli põhjust samuti ühel häälel kiita. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Metsik urisev õnn” kaasas teatri uued näitlejad ning pakkus klišeevaba lähenemise nii lavastuse teksti, ruumipaigutuse kui ka visuaalsete kujundite osas. Tartu Uue teatri lastelavastus „Hans ja Grete …” oli hea jutustamis-, objekti- ja varjuteatri põiming. Žüriiliikmed ei olnud päris ühel meelel lavastuse igakülgses õnnestumises, ent oma vaikse, rahuliku kulgemisega veenis see siiski piisavalt.

Vanemuise „Kunksmoorimäng” leidis lavastusterviku osas samuti erisuguseid hinnanguid, ent nomineeritud Maria Soometsa ja Julia Kaškovskaja kaasahaarav näitleja-inimnuku duett tõusis esile ja jäi meeltesse. Teatri Kodu Vanemuise lastelavastuste mängupaigana on ennast tõestanud nii žüriile kui ka eelkõige lastele ja nende vanematele, sest paistab, et publikuhuvi on rõõmustavalt suur. VAT-teater kui aastaid laste- ja noorteteatri lippu kõrgel hoidnud väiketeater sai ka sellel aastal nomineeritud. Ilmselt oli teatrile endalegi üllatuseks, et esile tõsteti just Aare Toikka „Faust”. Lavastus pälvis ühehäälseid kiiduovatsioone, ent selle sihtgrupp „täiskasvanud” ja žürii huvisfäär ei langenud päriselt kokku. Vaidlustes jäi peale seisukoht, et kuna alustekst kuulub niikuinii kohustuslikus korras noorte lugemislauale, siis veel paremini noori kõnetavat lavaversiooni on raske ette kujutada. Tummfilmi, elava muusika, klassikalise kirjandusteose ja meisterlikult füüsist valdavate näitlejate sulandumine oli totaalne ja tulemus on lihtsalt üli-cool.

Suur rõõm on žüriiliikmetena kuuluda ka ise nominentide hulka: blogi lasteteater.wordpress.com sai loodud eelkõige selleks, et noorele vaatajale mõeldud teatrit paremini kajastada ja tegijaile tagasisidet anda. Reet Neimari nimelisele kriitikaauhinnale kandideerimine on ilmselt märk sellest, et meid on loetud ja tähele pandud – see innustab jätkama.


Ülev Aaloe, algupärase dramaturgia auhinna žürii esimees

2011. aasta lõpus teatas Eesti Teatriliit algupärase dramaturgia auhinna žüriile ja Aleksander Kurtna nimelise tõlkeauhinna žüriile, et nüüdsest antakse auhindu välja kahe aasta tagant, s.t järgmine kord alles 2013. aasta märtsis (ja siis tulevad vaatluse alla nii 2011. kui ka 2012. aastal lavale jõudnud või ilmunud näidendid/tõlked). Žürii liikmena oli tunne nagu pikamaajooksjal, kellele öeldakse pärast finišisse jõudmist, et sul on pool maad veel joosta, meie viga.

Seejuures annab kultuurkapital oma kirjandusauhindu, sealhulgas ka dramaturgiale, edasi välja igal aastal. Kunagi lähtuti sealses žüriis sellest, et hindamisele lähevad trükis ilmunud näidendid – aga palju neid siis ikka ilmutatakse. Mitmeid kordi on jäänud auhind välja andmata. Juba aastaid on kultuurkapitali žürii arvestanud ka teatrites sellel aastal lavastunud näidendite tekstidega. See on muidugi õige, aga paratamatult tekib dubleerimine. Minu ettepanek on ühendada need kaks žüriid ja anda auhind välja igal aastal. Teatriliidu žürii suhtub tekstidesse rohkem nagu teatri nurga alt, et kuidas see laval võiks välja näha. Kõiki vaadata niikuinii ei jõua. Näiteks 2011. ja 2012. aastal tuli kokku lavale üle saja algupärandi. 2011. aastal sai kultuurkapitali draamaauhinna Jaan Kruusvalli „Tasandikkude helinad”, mis nägi trükivalgust alles 2012. aastal. Hiljem lavastust näinuna olen veendunud, et see oleks nominatsioonini jõudnud ka meie žüriis. Kultuurkapitali 2012. aasta auhind läks Martin Algusele „Kontakti” eest. Meie otsus oli tehtud kuu aega varem ja meie kriteeriumide järgi mahtus „Kontakt” vaid esikuuikusse. Algupärandite kvantiteedile vaatamata oli isegi kümne „parema” väljasõelumisega raskusi.

Nominentide hulka pääsesid: Eero Epner („Reformierakonna juhatuse koosolek” ja „Rise and Fall of Estonia” teatris NO99), Peeter Jalakas ja Tarmo Jüristo („Gilgameš” Von Krahli teatris), Ivar Põllu („Vanemuise biitlid” Tartu Uues teatris) ning Ott Aardam („Mee hind” Ugalas). Žürii oli lõppotsuse tegemisel siiski üllatavalt üksmeelne: kõik nomineeritud olid vähemalt kolmel esikolmikus. Kõige napimalt jäi esiletõstetute hulgast välja Mart Aasa „Projekt „Elu””, Tartu Uues teatris trupiga koostöös sündinud leidlik absurdidraama. Olgu see nüüd siinkohal õigluse huvides ajalooannaalide tarvis ka trükisõnas mainitud. Peaauhinna otsustas žürii ühehäälselt määrata Eero Epnerile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming