Kommentaar. „Treff”. Žürii muljeid

Marie Kliiman

Teatrifestivali „Treff” viieliikmelise žürii ülesanne oli valida etendunud lavastustest välja kümme tähelepanuväärsemat ning neid oma äranägemise järgi tunnustada. Žürii, kuhu kuulusid Magdeburgi Nukuteatri ja sealse festivali kunstiline juht Frank Bernhardt, Šoti Nukuanimatsiooni ja festivali „Manipulate” kunstiline juht Simon Hart, Soome festivali TIP-Fest kunstiline juht Anna Ivanova-Brašinskaja, Tallinna Linnateatri näitleja Anu Lamp ja teatrikriitik Madli Pesti, otsustasid lõpuks tunnustamiseks välja valida kuus lavastust/truppi. Tunnustusauhinna pälvisid: teatri Kuuma Ankanpoikanen (Soome) lavastused „Lühinägelik printsess” ja „Klantspilt”, Polina Borissova (Prantsusmaa) „Mine!”, Compagnie Ecart’i (Prantsusmaa) „Homs Fums”, Peterburi Suure Nukuteatri (Venemaa) „Kahetsus ja andestus”, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Metsik urisev õnn” ning Jelena Slonimskaja Aleksandr Grefi Rändnukuteatrist (Venemaa). Frank Bernhardt: Minu arvates on „Trefil” liiga tihe programm ning kõigile lavastustele pole leitud just kõige paremaid tingimusi. Kuraatori ülesanne peaks olema tagada kvaliteet ja leida festivalile läbiv idee. Nägin ka väga erilisi lavastusi, ent ma pole kindel, kas polnud see mitte juhuslik täistabamus. Pettumuse valmistas, et festivali avalavastuseks oli kommertsliku maiguga „Õhtusöök vampiiridega”. Tekkiski küsimus, kuidas on võimalik, et ühes teatris mängitakse nii „Õhtusööki vampiiridega” kui ka lavastust „Metsik urisev õnn”. Olin meeldivalt üllatunud Peterburi Suure Nukuteatri lavastuse „Kahetsus ja andestus” üle. Tunda oli tugev vene marionetitraditsioon, ent kasutatud oli ka huvitavaid modernseid võtteid. See, kuidas Peterburi näitlejad kasutasid oma häält ja lõid erisuguseid ruume, oli hämmastav.

Simon Hart: Mulle meeldib „Treff” väga, seetõttu on see ka mul juba teine kord seda festivali külastada. Arvan, et siin on esindatud rahvusvaheliste tööde ning noorte professionaalide ja tudengite lavastuste huvitav kombinatsioon. Festival ei kesta õnneks liiga kaua, ka kava pole liiga mahukas. Näiteks Charleville’i nukufestival on nii hiiglaslik, et on keeruline valida, mida vaadata. Siin saab ikka enamiku ära näha. Väga meeldis Polina Borissova „Mine!”, samuti „Metsik urisev õnn”, kus mängisid neli väga jõulist näitlejannat. Meeldisid ka Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Rapuntsel” ja „Cosette”. „Kahetsus ja andestus” oli traditsiooniline, aga väga professionaalne. Tudengite tööde puhul olid tehnilised oskused väga head, parimatel juhtudel oli märgata ka tahtmist tegeleda oluliste ja päevakajaliste teemadega. Välja tahan tuua Turu nukukateedri tehniliselt väga enesekindla ja mitmekesise lavastuse „Nagu kala kuival”.

Anna Ivanova-Brašinskaja: „Trefile” on iseloomulik, et festival on seotud teiste linnas toimuvate ettevõtmistega ning on keskendatud Laia tänava lähiümbrusse. See loob tõelise festivaliatmosfääri. Loomulikult on žüriil ja publikul keeruline kavas orienteeruda, pidime tegema oma valiku väga hoolikalt. „Trefil” on erinevalt enamikust Euroopa nukufestivalidest palju erilaadseid kihte: tänavateater, draama-, tantsulavastused, teatrikoolid ja harrastajad kõrvuti tunnustatud professionaalidega. Professionaalseid, inspireerivaid lähenemisi esindasid Polina Borissova „Mine!” ja veider, ent äärmiselt läbimõeldud tänavaetendus „Homs Fums”, mille trupp ei püüa publikule üksnes meele järele olla, vaid neid ka provotseerida. Tänavateater peaks toimima nii, et see peatab su – ükskõik, mida sa teed ja mis mõtetega möödud. Mitmel puhul torkas silma, et etendused oleksid pidanud toimuma hoopis siselaval. Kohaspetsiifilisust peab alati arvestama, isegi kui tegemist pole spetsiaalselt ruumispetsiifilise lavastusega. Leedu ja poola teatrikool esindasid väga kõrgetasemelist tehnikat. Koolitööde puhul on olulisim sõnum. Püüan vaadata pigem seda, mida annavad edasi noorte silmad, mitte nende tehnika ja kaunid treenitud kehad.

Anu Lamp: Nukufestivalil olin esimest korda, oli väga põnev ja ülevaatlik aeg. Soov teha mitmekülgset teatrit, püstitada küsimusi ja puudutada erisuguseid teemasid oli tajutav ja rõõmustav. Nukupere on üks suur kogukond ja seda oli tore tunnetada. Suure huviga kuulasin žürii aruteludel tõelistest nukuprofessionaalidest väliskülaliste arvamusi. Vähem on rohkem. Kui satud vaatama kolme-nelja lavastust, mis ei avalda muljet, siis võib kaduda tahtmine edasi vaadata. Vene teatri esindajad oma aastatepikkuste traditsioonidega olid võimsad. Aleksandr Grefi Rändnukuteatri „Petruška laadal” on näide traditsioonist, mis ikka toimib: avastasin etendusel, et naeran nagu laps. „Kahetsus ja andestus” oli pisidetailideni läbi töötatud, demonstreeriti kõiki võimalusi, eri karakterite loomine oli märkimisväärne. Rõõmsalt üllatusin ja vaimustusin Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavastusest „Metsik urisev õnn”, mille teismeliste maailma hüplikkus ja segasus vallandas minus ootamatu assotsiatsioonide rea.

Madli Pesti: Tõenäoliselt on selle festivali kontseptsioon anda Euroopa visuaal- ja nukukunsti maailmas toimuvast võimalikult lai pilt. Selline mitmekesisus tekitab aga küsimusi. Kui inimene, kes tahab nukukunstiga tutvuda, näeb mitu korda järjest kehva kvaliteediga lavastust, siis ei jõua ta seda väga head ära oodata, inimese vastuvõtuvõimel on piirid. Kahjuks ei näinud ma Turu kunstiakadeemia lavastust „Nagu kala kuival”, kus on juttu immigratsioonist. Kuuldavasti oli see festivalil üks väheseid teravalt ühiskondlikke teemasid puudutavaid lavastusi. Pole mingit põhjust, miks nuku- või objektiteater ei võiks haakuda aktuaalsete probleemidega. Selles osas tahan esile tõsta Anne Türnpu lavastuse „Metsik urisev õnn”, mis ei käsitle päevakajalisi probleeme, ent tegeleb selgelt praeguse maailmaga. Oleme žüriiga arutanud, miks riiklikult toetatud teatris luuakse selline lavastus nagu „Õhtusöök vampiiridega”. Välismaalased olid hämmeldunud, aga õnneks nägid nad ka meie teatri teistsugust poolt lavastustega „Cosette”, „Metsik urisev õnn”, „Metamorfoos” ja „Ajuloputus”. Jäi kõlama mõte, et kohalikud ei saa ehk aru, missugune väärtus peitub siinses teatris. Teatris on noored ja huvitavad tegijad, kelle sünergias tekib midagi põnevat ja uudset. Sooviksin, et tegijad, kelle käes on otsustamine, näeksid seda potentsiaali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming