Koolitöö märgiga lavastus Käsmus

Maris Balbat

Lavastus koosneb nagu hunnikusse kuhjatud kirjudest klotsidest, mille omavahelist haakumist pole eriti näha. „Ahoi”: teatritudengid täidavad esimest korda laval entusiastlikult oma rolle. RENEE SUURKAEV /EPL

Koolitöö märgiga on olnud peaaegu alati ka lavakunstikooli õppejõudude Priit Pedajase, Elmo Nüganeni ja teiste lavastused teatritudengitega, ning see on olnud positiivne märk: tähistanud köitvust, värskust, nooruslikkust, võimalust teha pisut teisiti kui teatrite akadeemilistes lavastustes. Seekordne lavakunstikooli 24. lennu koolitöö, Käsmu-aineline „Ahoi” on aga puhtalt tudengite endi tehtud, lavastajaks eelmise, äsja lõpetanud 23. lennu üliõpilane Uku Uusberg. Seetõttu on ka loomulik, et Pedajase, Nüganeni jt tehtuga võrreldes kannab see vähema professionaalsuse, teatud algajaliku kobavuse pitserit. Selle kursuse juhendajaks on Hendrik Toompere jr ja midagi on Uku Uusbergi lavastuslaadi kandunud ka Toompere kohati sürrealistlikust, heitlikust käekirjast – muidugi jälle ilma Toompere professionaalsuseta.

Lavastus on valminud Käsmu esmakordse mainimise (1453) 555. aastapäevaks Käsmu seltsi tellimusel ning tellimustöö ei pruugi olla alati see, mis sündinud sisemise ajendi sunnil. See kajastub ehk kõigepealt Käsmu-ainelises algmaterjalis, mille kokkupanijat ei ole kavalehel märgitud: ju oli selleks kogu trupp koos lavastajaga ja ehk abiks isegi kursuse juhendaja. Ükski nimetatuist ei ole Käsmust pärit, kohalik aines tuli endale kõigepealt selgeks teha. Lavastust mängiti suve algul Käsmu 90aastases rahvamajas, tähistades sellega ühtlasi auväärse maja juubeliaastapäeva, ning mängitakse septembri lõpul ja oktoobri alul Tallinnas.

See, kes lootis lavastust vaatama tulles eest leida hoogsat etnograafilise kallakuga noortelavastust randlastest, pidi pettuma. Võib arvata, et  lavastaja seda laadi ootuspärast klišeed just teadlikult vältis, püüdis leida midagi omapärast ja ootamatut. Praegune etüüdidest koosnev lavastus on kohati tumemeelne, kohati naljakas, pigem aeglase ja kobava kui kiire rütmiga, aeg-ajalt küll päris huvitavate leidudega, fantaasiarohke ja kujundlik. Mis puudub, on tervikutunne ja – mis algmaterjali puutub – ka koostajate dramaturgivaist. Muidugi võib öelda, et mis dramaturgiat etüüdide või episoodide kuhjalt nõuda, kuid arvan siiski, et ka etüüdlikke stseene ühel teemal on võimalik dramaturgiliselt mõjuvalt reastada. Praegune lavastus koosneb nagu hunnikusse kuhjatud kirjudest klotsidest, mille omavahelist haakumist eriti märgata pole. Võib-olla oleks esimese, kogemusteta töö puhul siiski õigem olnud mõne meie noorema põlve dramaturgi poole pöörduda? Sest tööle, millega küll väga varakult, aga siiski kommertsalustel (piletid Käsmus 200 krooni) rahva ette tuldi, ei saa ka lõputut allahindlust nõuda.

Kuid, nagu öeldud, fantaasiarohkeid ja vaatajat rõõmustavaid leide lavastuses siiski on. Kui lavastus algab elukutseliste rannakalurite õngepüügiga (?), siis saad veidi aja pärast aru, et õngega kalapüüdjaid oli vaja selleks, et anda võimalus eeslavale ilmuda  hõbedastele näitlejatele-kaladele ja ühele kaluri õnge otsa jääda. Ja et kalur saaks loobuda kuldkala-soovidest.

Vahest kõige paremini  oli välja mängitud üks lavastuse olulisemaid narratiive, Käsmu tuletorni ehitus ja selle peaaegu nurjumine meeste alt ära hüppamise tõttu. (Ei tea ju, kuidas tegelikult oli, aga tegijad on  rõhutanud, et ajaloolisele tõele lavastus ei pretendeeri).

Hinge kriipis stseen, kus pea kogu kaluriküla elanikkond 1944. aasta sügisel kiirustades-vaikides oma kompsude ja kohvritega lahkub, jättes maha vaid kolm kurvalt ulguvat koera. Tuleb võõras võim ühe venekeelse tädi näol, kes teeb mahajäetud koertele koostöö-ettepaneku, mille lojaalsed koerad ka vastu võtavad. Ümberriietuvad koerad muutuvad piirivalvuriteks. Kujundina mõjuv – aga sisuliselt? Küllap oli Vene piirivalvel kohalike hulgas kaastöötajaid, aga ega ometi mitte kõik?

Selle ja mõnede muude lavastuse osiste kohta ütles üks kohalik asjatundja: nad ei ole asjale pihta saanud. Ebalev või mitmeti tõlgendatav on ka kohalike neidude suhe piirivalvuritega: nendega nagu flirditakse (mida kohaliku asjatundja sõnul pole olnud) – või on ebardiks muudetud välimusega naiste flirt okupantidest piirivalvuritega mõeldud hoopis  viimaste lollitamisena?

Sumbuurne ja nõutuks tegev on selles lavastuses kõrvuti veidra, naljaka ja leidlikuga. Just need viimased omadused võlusid ilmselt ära rohke vaatajaskonna, kes Käsmu 90aastases rahvamajas nähtu kohta oma vaimustust avaldas.

Näitetrupi kohta midagi halba öelda ei ole, entusiastlikult täitsid noored näitlejad  oma esimeses avalikus lavaleastumises rolle, millest küll 200 tegelasega kirjus loos kuigivõrd meeldejäävaid karaktereid ei jõudnud kujuneda. Lavastuse ja materjali nõrgemad küljed tuleb küll pigem lavastaja arvele kanda. Lavastajana lavakunstikooli lõpetanud Uku Uusberg on lühikese aja jooksul olnud produktiivne: eelmisel aastal valmis tal Albee’ „Loomaaialugu”, mida VAT-teatri sildi all mängiti rahvusraamatukogu teatrisaalis, selle aasta kevadel Draamateatri egiidi all Shakespeare’i näidendite põhjal  „Head ööd, vend” ning kohe pärast Käsmus mängitud „Ahoi” lavastust MTÜ R.A.A.M. raames Hüüru mõisas Uusbergi enda kokku pandud lugu „Vahepeatus”. Äkki tasuks kvantiteedi arvel pigem süveneda?

Noorte näitlejate hulka kuuluvad „Ahoi” 17 osalisega lavastuses (nii palju on 24. lennus tudengeid) ka Sandra ja Kristjan Üksküla, kelle vanaema Siina ja vanaisa Aarne tegid 48 aastat tagasi (1960) nendevanustena kaasa lavakunstikooli esimese lennu esimeses diplomilavastuses „Muhulaste imelikud juhtumused Tallinna laulupeol”. Just selle hoogsa, noorusliku lavastusega pani kateedrijuhataja Panso aluse teatritudengite-lavastuste köitvale traditsioonile. Ons praegune lavastus toonasega mingil moel võrreldav? Tasemelt paraku mitte, mida pole ka imeks panna: oli ju tollastel esinejatel käes Smuuli vaimukas tekst, lavastajaks meister Voldemar Panso ja mängimas trupp,  kelle hulgast võrsus mitmeid Eesti tippnäitlejaid.

Muidugi, me ei tea, kes võrsuvad praegusest 24. lennust. Vara, liiga vara veel ennustada. Kuid võib-olla mängivad 45 aasta pärast, Käsmu 600. aastapäevale pühendatud lavastuses kaasa praeguste mängijate lapselapsed, kusjuures tänasedki tudengid, selleaegsed vanavanemad, on veel lavalaudadel? Kõik võib olla.

Ajavahemikus 24. septembrist 3. oktoobrini mängitakse lavastust „Ahoi” kuuel korral veel NO-teatri ruumides.

c

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming