Koostöö ja konkurents teatrikunstis: Paar ketserlikku avaldust tänase teatrikriitika suunas

Rait Avestik

Kuhu on “halva teatrikriitika” koer või suur osa koerast maetud?  

 

 

LÕBUKULTUUR TEATRILAVAL

“No küll oskavad! Pilt on nii ropp 

nagu operetis kohe!” 

 

Siinne tekst on suures jaos kokkuvõte ja tihendus sellest, mille üle arutlesin teatrikoolide kevadseminaril “Koostöö ja konkurents teatrikunstis” Tartu ülikoolis 8. mail. Kolm päeva kestnud seminari lõpetas kriitikaplokk, milles tänase teatrikriitika teemal arutlesid, sisse ja välja vaatasid peale minu veel teatrikriitikud Margot Visnap, Anneli Saro ja Jaak Allik. Kuna põhilises olime kõik ühte meelt, siis on teiste esinejate mõtted ja hoiakud juba vaikimisi tekstis sees, mõned iseloomulikumad tõstan esile. Toetugem ajaloole, kuid olgem mõtetes tänases päevas ning vaadakem tulevikku. 

Teatrikriitika Eestis – lõputu õudus. Kas meediamull või tegelikkus? 

Pärast ettepanekut nimetatud teemal sõna võtta tuli olukorrale paratamatult pisut kainemalt läheneda. Püsides teemas, lugesin üle ja uurisin kodus juurde raamatutest ning see, mis välja tuli, ajas ausalt öeldes naerma. Järgnev pole küll mingi uudis, aga korraga see endale teatavaks võtta on üsna humoorikas, kui mitte absurdnegi. Aga tõde on paraku kusagil seal olemas.

Karin Kask kirjutas 1971. aastal (“Teatriaeg liigub kiirelt”, 1989, ka järgmised tsitaadid Karin Kaselt on sellest raamatust), et ajalehekriitika on enamjaolt tõlgenduslik, piirdutakse üldhinnangutega, erialast analüüsi on vähe, aga tavalisse ajalehte see ei mahukski.

Jaak Allik kirjutas 1978. aastal (Alliku pikad tekstid teatrikriitikast läbi aastakümnete on kogutud Sirbi raamatusse “Menu hind on valu”, 2004. Peaasjalikult nende põhjal tegi Allik oma ettekande ja neid tekste kasutan siingi), et arvustatavad lavastused on väga juhuslikult valitud ning et siin peavad olema ajalehtede toimetajad asjatundlikumad. “Juhuslikkust võime konstateerida ka teatrist kirjutavate autorite kaadrit analüüsides. Autorite hulgas on palju teatrist kaugelseisvaid inimesi. Arvamusavalduse ja professionaalse kriitika piirid on hägustumas. On ka head ja sisutihedat, analüüsivat kriitikat, kuid praktikute üsna teravad etteheited kriitikale ei lakka ega vähene.” Samast tekstist loeme, et 1973. aasta Sirbis ja Vasaras süüdistas Mikiver kriitikat suuresõnalisuses, juhuslikkuses, vastutustundetuses, ehk siis – teatripraktika ja teatrikriitika pole liitunud ühtseks protsessiks.

1982. aastal kirjutab Allik: “Vihje meie teatrikriitika madalseisule on viimasel ajal kujunenud väiteks, mis nagu ei vajakski tõestust. Nii enesestmõistetavalt räägivad sellest teatripraktikud kui ka kriitikud ise. Ilmselt vajaks aga täpsustamist, kas mõeldakse kvantitatiivseid või kvalitatiivseid vajakajäämisi, liigset komplimentaarsust või vastupidi, asjatundmatuid teravusi. Ning muidugi, millise perioodiga võrreldes neid järeldusi tehakse.”

Allik 1987: “Praegu kujutab valdav osa teatrikirjutistest endast väga erinevast latikõrgusest lähtuvaid hinnangulisi muljeid, mille kohta teatriinimesed ütlevad põhjendatult, et neist pole olulist kasu.”

Reet Neimari ja Lea Tormise jutu ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2001. aasta kümnendas numbris saab kokku võtta järgmiselt: nii kehva teatrikriitika seisu pole nemad veel näinud.

Lisame siia kontekstisisesed arvamused lavastajatelt “Lavastajaraamatust”, mis ilmus 2001. aastal. Eino Baskin: “Kriitikat ei loe eriti. Suhtun kriitikasse halvasti, nad peaksid kirjutama teistmoodi. Kriitika ei keskendu lavastusele.” Evald Hermaküla: “Peaks nii kirjutama, et kui aastal 2050 keegi loeb, siis ta saaks aru, mis sel ajal toimus. Et kriitika peegeldaks mulle saali reaktsiooni tagasi. Kasu tast ei ole midagi, kahju võib tuua.” Merle Karusoo: “Ei loe eriti. Räägitaks probleemidest, mitte sellest, kui head või halba tööd ma teen. Kardan, et keegi saab jälle mingisuguse lollusega maha. Ootan pigem ümberjutustust.” Mikk Mikiver: “Ei loe eriti. Ei ole kriitikast kasu. Aga kriitika puudutab küll. Eriti rumal kriitika. Aga kriitika võiks olla teatriprotsessi loov osa.” Ingo Normet: “Meeldib, kui kriitika kirjeldab lavastust ja ma saan aru, mis seal toimus. Meeldib, kui kriitik mõistab tehtud tööd ja käidud teed.” Elmo Nüganen: “Ei julge lugeda.” Kaarin Raid: “Ei loe. Kollaselt kirjutatakse.” Hendrik Toompere jr: “Hea, et keegi üldse midagi avalikult asjast arvab. Liiga ajalehereportaažlik on  see kriitika. Pinnapealne. Kriitika peaks oma olemuselt ju looming olema! Ma arvan, et kriitika on väga halvas seisus, sest ta on pandud rahamasinate ette või nende järel jooksma.  Analüüsivat kriitikat peaaegu üleüldse ei ole.”

Samas paneb ka muigama, kui artist väidab, et kriitika teda ei huvita. Ja kui leidub selline teatriinimene, keda kriitika tõesti ei huvita, siis oleks tal vist viimane aeg ametit vahetada. Võiks ju öelda, et eks kriitika madalseisust räägitakse siis, kui teatril endal madal seis, aga sellise lausväitega ei taha ma eriti nõustuda. Või on kriitika pealiskaudsus aja märk ja see aeg on meil juba tiksunud 100 aastat?

Viimasel ajal (üha uuesti) on kostnud siit-sealt, et kriitikud ja praktikud olla nagu erinevatel kallastel või ei olda justkui ühes paadis. Et siis nagu üldiselt või? Ja mida peaks nüüd selliste teadmistega pihta hakkama või kuidas käituma ja mida mõtlema-tundma näiteks tulevane teatrikriitik? Tegelikult on asi teoreetiliselt lihtne…

 

Tehkem vahet teatrikriitikal ja “teatrikriitikal”

 

Olen olude sunnil, õppe-eesmärgil ja ka vabal tahtel lugenud vanu ajalehti, peamiselt näiteks Sirpi ja Vasarat. Ja just nimelt seda “äärmiselt halvas seisus” teatrikriitikat. Antagu andeks nüüd see ketserlik avaldus, aga vanu Sirpe ja Vasaraid lugedes olen saanud targemaks, ma olen leidnud sealt seda, mida olen otsinud, ja tihti on vanu teatriarvustusi lausa huvitavgi lugeda. Aga kuidas see siis nii saab olla? Just lugesime ju, kui permanentselt halb kõik on olnud ja on… Üks seletus, mis ei peaks isegi vaidlema kutsuma: kriitika üldse on juba selline distsipliin (ega ta päris distsipliin ikka ei ole), et sellele tuleb vastu hakata, seda tuleb kiruda. Pole ju eriti loominguline kriitikaga ühel meelel olla ning vähemalt Eestis on teatrikriitikasse juba (vist jumalast) sisse kodeeritud, et see peabki siin ja praegu väga halb tunduma (kuigi see ei pruugigi halb olla). Rahul ei tohigi olla, sest rahulolu võib mõjuda uinutavalt.

Kindlasti on kriitikale või kriitiku kindlameelsusele teatud põntsu pannud kohutava kiirusega toimunud areng üleüldse, muutused inimeste teadvuses ja psüühikas. Sellega seoses on kunstinähtuste hindamisel ning iseloomustamisel muutunud aktuaalseks objektiivsemate vahendite rakendamine, kui seda on arvustaja subjektiivne tekst. (Seda märkasid mitukümmend aastat tagasi juba meie omad teatrikriitikud.) T. S. Eliot küsis 1956. aastal kirjutatud essees “Kriitika piirid”, et “kas kaasaegse kriitika nõrkuseks pole mitte ebakindlus kriitika otstarbes, mis kasu ta peaks tooma ja kellele?” Ilmselgelt pole ka teater enam nii oluline, kui see oli aastakümneid tagasi. Järelikult – ka teatrikriitika pole enam oluline. Kriitikud näevad, et nende kirjutiste tõttu ei muutu midagi ja nii see pealiskaudsus või ükskõiksus süveneb. Jäädvustamise funktsioon pole ju teatud mõttes enam väga argumenteeritud, kuna meediumid on nüüd lihtsalt teised.

Mind ja loodetavasti ka paljusid teisi teatrikriitikuid ei morjenda eespool mainitud kaks võimalikku seletust, miks see teatrikriitika “nii halb” on või tegelikult – miks ta sellisena tundub, sest tegemist on ilmselgelt fataalsete olukordadega ja siin pole kellelgi mitte midagi teha. Nüüd jõuan selleni, kuhu ma oma (ja mitte ainult oma) mõtetega tahtsin jõuda ja kuhu on vähemalt tänapäeva “halva teatrikriitika” koer või suur osa koerast maetud.

Kuna enamiku inimeste jaoks on teatrikriitilised tekstid need, mida nad loevad päevalehtedest (Eesti Päevaleht, Postimees, SL Õhtuleht, mööndustega ka Eesti Ekspress) ning mis sisaldavad vähemalt sõna “teater” või “lavastus/etendus” (aga alati ka mitte) või mille juures on suurem või väiksem pilt kostümeeritud inimestest, siis kas mitte just selliste tekstide põhjal ei väideta teatrikriitikat olevat mõttetu? Nii see paraku ongi, sest see, mis toimub päevalehtedes teatrikriitika sildi all, on kohatu. Kui suur osa teatripraktikuid on nii naiivsed, et võtavadki eespool kirjeldatud tekstikesi teatrikriitikana, siis jah – selle põhjal võib küll julgelt väita, et teatrikriitika on meil väga halvas seisus ja vaidlema ei kutsu. Head teatripraktikud, teatrivaatajad ja kirjutajad, tuleb teha vahet päevalehekriitika ja muudes väljaannetes ilmuva kriitika vahel. Pole ju loogiline, et ka Sirbis, Teatrielus, TMKs ei leidu rahuldavaid või isegi häid teatriteemalisi tekste. Päevalehtedes ilmuvaid nuppe ei saa ega tohigi kriitikaks nimetada, sest need on juba eos teise suunitlusega valmis treitud (vähemalt panevad need tekstid nii arvama). Niisuguste tekstide funktsioon on lihtsalt teine ja selles kontekstis täidavad nad siiski niivõrd-kuivõrd oma eesmärki. Muidugi pole kultuuriajalehtedes ja -kirjades alati kõik kuld ja muidugi ilmub ka päevalehtedes häid teatrikirjutisi, kuid nördima paneb tõesti, kui igasugune purse, mis pärast kontrolletendust lahvatab, trükitakse ära ja sildistatakse määratlusega “arvustus”.

 

Ajakirjandus formaadistub,kultuuriajakirjandus getostub

 

Õnneks ei saa päeva(lehe)kriitikuid kõiges halvas süüdistada. Margot Visnap on kirjutanud, et kriitika ja meedia vahekorda on pigem dikteerinud viimaste kümnendite jooksul heitlikult ja kiiresti muutuv ajakirjanduspilt, milles kriitiku roll on olnud pigem kohaneda ja muutustega kaasa minna. Vähem on kriitikul olnud võimalik seda pilti ise mõjutada, ehkki siseringides on seda arutatud, vahel žurnalistliku lähenemise vastu ka avalikult üles kutsutud. Ahistav formaat on paraku nii kujunduslik (miks peab niigi lühikese artikli juurde kuuluma mitmed kujunduslikke vidinaid, suur pilt jne?) kui ka sisuline. Üha enam meenutab päevaajakirjandus harjumuspärast, rutiinseks muutunud teenust, mille sisuline kvaliteet ei lähe eriti korda ei pakkujale ega ostjale.

Ajakirjandus formaadistub, kultuuriajakirjandus getostub, päevalehtede kriitika on muutumas meediakajastuseks, vohab pealiskaudsus ja rumalus, ilmub publikut desorienteerivat kriitikat ning toimetajafunktsioon on hääbumas (kui mitte kadumas), rääkis Visnap Tartus.

Teatrikriitikast päevalehtedes on saanud peamiselt reklaam. Vaataja suunamine ja mõjutamine ei toimu enam teatrisse puutuvate vahendite ja terminitega, vaid päevalehtede veergudel liigutakse pigem seltskonda ja eraelu pidi. Ajakirjandus ei arenda vaatajas teatrimälu ja jälgimisoskust, mistap teatrimäluga, vaatajakogemusega inimesi jääb saalis üha vähemaks.

Kahetsusväärne tõsiasi on seegi, et teatrist kipuvad kirjutama või kummalisel kombel lastakse kirjutama kõik, kes seda vist vähegi tahavad. Teatrivõõrad laps-kirjutajad teevad oma töö kindlasti kiirelt ja “korralikult” ära, aga seda paraku ainult lehetoimetuse poolt vaadatuna. Muidugi tuleb otsida uusi autoreid ja ärgitama neid kirjutama, aga see nõuaks juba sihipärasemat tööd toimetajalt ning trükikatsetusi ei tohiks kohe kriitikaks tituleerida. Ei tahaks, aga õigluse nimel tuleb küsida, et miks ikkagi Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolist pole viimase viie aasta jooksul “väljunud” inimesi, kes oleksid võtnud endale eesmärgiks teatrikriitika ja sellega ka järjepidevalt tegeleksid. Katsetusi uutelt nimedelt-kirjutajatelt oleme muidugi märganud, aga jah…

Anneli Saro rõhutas seminaril teatrikriitiku rolli tarbijakaitsjana. Tema sõnul ongi päevalehekriitika mõeldud pigem (ja ainult) teatri tutvustamiseks. Süvenenud kriitika päevalehtedes, mida praktikud tahaksid näha, ei pruugi kutsuda lugema teatrivaatajat. Ja loogiliselt võttes ei saagi asjatundlikku teatrikriitikat kirjutada inimesed, kellel puudub nii elu- kui teatrikogemus, arvas Saro.

Olen asjast nii aru saanud, et lugejale adresseeritud kriitika taotluseks on olla nii teatrihuvi tekitaja kui ka harituma vaatajaskonna kujundaja. Aga et päevalehtedesse mahuvadki maksimaalselt ühe arvutilehekülje pikkused tekstid, siis on muidugi raske sinna veel ka professionaalset tagasisidet suruda. Ja kuna pidevalt on aega ja ruumi vähe, siis see soodustabki seisu, kus päevalehed oma teatrikriitikaga hetkel on. Lehetegijaid huvitab tänane (homne) leht, see, mis sealt lugeda on ülehomme või aastate pärast, pole enam oluline ega tulutoov. Kas me ei peaks tihedamini mõtlema küsimusele, mille Sven Karja esitas endale 2000. aasta Teatrielus teatrikriitika hetkeseisu vaatlevas tekstis “Sellest, mis teiste eest varjatud”: “Kui klaari või siis hoopis paigastväändunud kajastuse eesti teatrist võib saada inimene, kes, 2000. aastal ei külastanud (eriti) teatrit, kuid jälgis ajakirjandust?”  Ja “kas üldse, ja kui, siis millist abi, innustust ja toetavat tähelepanu andis kohalik trükimeedia eesti teatriinimesele?”

Kurtmist on kuuldud ka teemal, et päevalehtedes kirjutavate inimeste ring on väga väike. Ei taha küll üldistada, aga võib-olla on põhjused proosalised. Vahest ei taha tõsiseltvõetav kriitik lihtsalt kaasa minna kiiruse ja mahuga, milleks kohustab päevaleht (või selle toimetaja). Pealegi, ega lühikese teksti kirjutamine võta vähem aega kui pika teksti kirjutamine (kui see pole lihtsalt ruumitäitmine). Mõtlema peab ikka ühtemoodi ning pigem on kokkusurutud teksti koostamine pingutavam, kuna tahetakse ju sinna võimalikult palju sisse suruda. Ka ei kutsu praegusel ajal teatrist kirjutama raha. On ilmselge, et kui arvustuse eest suvalises lehes makstaks ka arvustuse väärilist hinda (see pole ju mingi uudise kirjutamine), siis võetaks oma tegevust märksa tõsisemalt. Eks võetakse nüüdki, aga kannatused on suuremad.

 

 

2x gori

Kriitiku ja praktiku koostöö

 

Kui jätta kõrvale päevalehed ja teatrikriitika probleemid trükisõnas, siis kuidas ikkagi saaks kriitik ja kriitika praktikule abiks olla?  Ehk kuidas oleks võimalik praktikute ja kriitikute vahel koostöö? Praktikud tahavad ja nõuavad kriitikutelt tagasisidet, see on loomulik ja seda tuleks neile ka anda. Sama loomulik on, et ka kriitikud ise tahavad ju tagasisidet anda. Aga nagu on ilmnenud, arvustused ajalehtedes ja ajakirjades, raadios või televisioonis seda ei tee. Mingi osa kindlasti teeks, aga umbusk ajakirjanduses avaldatu vastu on juba sedavõrd suur, et sulgeb kõik vastuvõtukanalid. Kui vaadata ajas tagasi, siis kõik on koduselt endine. Karin Kask kirjutas 1971. aastal: “Ajalehtedes on probleemiks kiirus ja teksti väike maht. Isegi kui on hea ja võimekas kirjutaja, kes üritab paari lausesse võimalikult palju sisutihedat informatsiooni paigutada, siis ikkagi sellises mahus üldhinnangu andmine jääb enam-vähem kindlalt tegijatele arusaamatuks. Näitleja küsib – mida on tahetud sellega nüüd öelda? Kriitikupoolne hinnang võib olla õige, kui aga see ei jõua näitleja teadvusse, siis pole sellest näitlejale ega ka teatrile mingit kasu.”

“Kriitiku üheks olulisemaks omaduseks on enesekriitika ja võime eneses kahelda,” on öelnud Kask. Järelikult ei pretendeeri vastutustundlik kriitik sellele, et tema arvamus oleks üdini objektiivne ja ainuõige hinnang, ideaalis võiks kriitiku jutt või tekst olla pigem ettepanek arvamuste vahetamiseks, millest võib välja kooruda märksa tõelähedasem hinnang.

Kui praktik ootab kriitikult teda rahuldavat tagasisidet või “koos ühes rütmis hingamist”, siis saab see kõige efektiivsemalt toimuda n-ö näost näkku või käest kätte. Kuna põhjalikum arvustus ilmub juba puht tehniliselt märksa hiljem (näiteks Sirbis, TMKs, Teatrielus) esietendusest, siis on kriitika potentsiaalne kasulikkus teatriinimesele väga väike. Jäävadki üle ainult jutuajamised. Ka siis ei saa kriitik teatritegijaid aidata, vaid ta võib anda ainest järelemõtlemiseks ja enesekontrolliks. “Kirjutise adressaadiks ei saa olla teatritegija, tema vastu peab olema avameelsem ja ausam. Selle ütlemiseks peab aga valima teisi teid kui ajaleht, mida loevad tuhanded,” on kirjutanud Kask.

 

Teater võtku kriitik palgale?

 

Pole ka ju mingi uudis, et on teatriinimesi, kes on seda meelt: teatrikriitiku koht peaks olema teatris. Nagu olen aru saanud, on ka Eestis vist kunagi sellist asja katsetatud. Kuna asjad enam halvemaks minna ei saa, kas ei võiks siis sellise asjaga jälle katsetada? Teater teeb ühele kriitikule ettepaneku koostööks, lepitakse kokku pisiasjades ja palgas ning kõik peaksid rõõmsad olema: kriitik annab tegijatele adekvaatset (mitte küll kinnimakstud) tagasisidet.  Midagi sellist pakkus välja ka Valle-Sten Maiste 2000. aasta Teatrielus artiklis “Poolteist mõtet teatrist ja teooriast”, kus ta ärgitab leidma inimesi, “keda paeluks mingi konkreetne suund, et praktikutega koos töötav ja arenev kriitik lähtuks vastavates valdkondades käibelolevatest teoreetilistest arendustest ning ennast nendes professionaalina tundes oskaks hinnata ja viljastada asjakohast teatrimõtet.” Maiste nõuab tegelikult kriitikalt ka midagi muud kui ainult teatriloo jäädvustamist. Paraku on selle teema käsitlemiseks leheruum otsas. Kas või lihtsalt lugemissoovitusena sobiks selle jätkuks siiski pilk heita Mihkel Muti esseele “Vajatakse teooriat” (“Muti tabloid”, 1999).

Praktikutele aitaksid tagasisidet anda ka näiteks teatrite loomenõukogud, kui need tuleksid kokku vähemalt nädal varem, mitte päev enne esietendust. Siis oleks võimalik veel midagi reaalselt muuta või parandada. Samuti tuleks taastada kultuuriministeeriumi tellitud ekspertarvamused: arvestatavad kriitikud ja teatriteadlased vaataksid ära teatrite ühe hooaja lavastused ning oleksid kohustatud kirja panema põhjaliku ülevaate-hinnangu nähtu kohta.

Tuhka tuleks pähe raputada ka endale, sest Eesti Teatrikriitikute Ühendus saaks vahest midagi olukorra tervendamiseks ära teha. See pole aga siinkirjutaja eralõbu, nii et kriitikkonna aktiivsus (ja miks mitte ka praktikute aktiivsus) oleksid siinkohal vältimatud. On teada ka ju kirjutajaid, kes ikkagi kirjutavad teatrikriitilise artikli, kuigi nad etendusel magasid või nägid ainult poolt etendust. Võib-olla parandaks teatrikriitika  (ja teatri) tervist veel üks ettepanek: mis siis ikkagi juhtuks, kui mingiks ajaks kriitika kirjutamine üldse ära lõpetada?

 

Lepime kokku ehk muudame teatrilugu

 

Lõpetuseks tuletan meelde, mida Lilian Vellerand 1982. aastal ajakirjas T M K  on öelnud ja  mis kehtib kahtlemata ka täna ja homme: “Üldiselt aga võiksid kunstnikud vahel mõelda ka sellele, et iga vähegi arukas kriitik pole endaga kunagi rahul, tunneb tihti piinlikkust selle pärast, mida ta on kirjutanud, ning võtab mitte vähem valuliselt kui kunstnik vastu ümberkaudsete suhtumise sellesse.”

Ärgem nimetagem enam teatrikriitikat  halvaks (sest see ei ole seda), tehkem vahet arvustusel ja reklaamtekstil ning rääkigem omavahel!

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming