Koreograafiat luues Mai Murdmaa tantsib mõttes

Tambet Kaugema

Kultuuri elutööpreemia saanud koreograafile on oluline tantsuliigutuste mõtestatus, nende semiootiline sisukus.        Kultuuri tänavused elutööpreemiad läksid eeskätt Estritele: Tiia-Ester Loitme ja Mai-Ester Murdmaa kõrval oli ainuke mitte-Ester Rein Raamat. Kas ja kui palju olete töiselt kahe ülejäänud laureaadiga kokku puutunud?  Ei, tööalaselt pole me Tiia-Ester Loitme ja Rein  Raamatuga midagi koos teinud, nad on siiski nii teiste alade pealt. Mõistagi aga tean ja hindan nende kahe töid ja tegemisi.  Piinlik küsida nii banaalset küsimust, aga  siiski: kui tähtis on teile see elutööpreemia?  Elutööpreemia tähendab Estonia teatris tehtud töö aktsepteerimist ja hindamist. See periood, mis sai Estonias töötatud, oli päris pikk ja nõukogude kultuurpildis siiski väga erandlik. Mul on hea meel, et see suund – mis küll, tundub, praegu järgimist ja edasiarendamist ei leia – sai sel kombel tunnustatud.   

Teie seni viimane avalikkuse ette jõudnud lavastus oli jõulude eel Tallinna Balletikooli õpilastega tehtud „Võlu aastaajad”. Ülimalt  vähetõenäoline, et te pärast elutööpreemia kättesaamist loete oma elutöö lõpetatuks. Millised tööd ees ootavad? 

Tahan teha „Pähklipurejast” veel ühe variandi, mõnda teemat seal edasi arendada, üht-teist jäi seal omal ajal tegemata. Praegu otsin teatrit,  kus seda lavastada, kuid see on päris keeruline, sest peaaegu kõigis balletiteatrites on „Pähklipureja” juba repertuaaris. Midagi nagu siiski koidaks. Samuti on plaanis teha „Kuritöö ja karistuse” uus, kammerlik variant: tahan seda natuke süvendada, leida sellele lavastusele uue kuue. Kõik need on vanade lavastuste uusversioonid, tundub, et tegelen praegu oma vigade parandamisega. Vanemuisega on kokkulepe,  et lavastan seal 2013. aastal – siis on mul topeltjuubel, täituvad 75 eluaasta ja 50 aastat lavategevust – „Anselmi loo”. Pakkusin seda Estoniale, aga paraku ei peetud seal vajalikuks seda repertuaari võtta. See tuleb täiesti uus, nüüdisaegne lavastus, sest oma kunagisest lavastusest ei mäleta ma enam ühtegi liigutust. „Anselmi lugu”, selles peituv vaimsuse ja tarbimisühiskonna vaheline konflikt, tundub mulle olevat praegu eriti aktuaalne. Ühelt  poolt täielik pragmatism ja teiselt poolt julgus vaimselt üksi jääda – see teema on minu arvates praegu äärmiselt oluline. Ma ei kasuta seal balletimuusikat, vaid pigem Lepo Sumera sümfooniaid. See on olnud Sumera heliloomingu ja sealhulgas sümfooniate, üldse tema enda üks põhiteemasid. Veel olen mõelnud lavastada „Trammi nimega Iha”, aga praegu tunduvad süžeelised balletid kuidagi aegununa ja ma pole kindel,  kas ma hakkan seda ikka tegema.     

Kuidas iseloomustate oma koreograafilist käekirja? Mis on olnud tantsu puhul teile oluline?       

Ajas on see muidugi muutunud, aga põhimõtteliselt on mulle oluline liigutuste mõtestatus  – tantsus ei saa liigutus olla ilma mingi semiootilise aluseta, olla liigutus iseeneses. Liigutustel peab olema mingi sisu. Nii nagu muusikas, kus tühipaljas nootide kooslus pole veel muusika, pole ka lihtsalt liigutuste kooslus veel tants. Olen püüdnud ennast mitte piirata mingi kindla stilistikaga. See, mis mulle pähe tuleb, ongi õige, ja ma ei mõtle, kas see on nüüd modern või klassika või midagi muud. Kui piirata end stilistiliselt, piirab see ka mõtlemist.  Paraku on noori koreograafe, kes on oma talendi sellega kaotanud, et nad kardavad olla vanamoodsad. Muusikas sellist stiilipiiratust pole, heliloojad kirjutavad paljudes eri stiilides ega tee ainult kitsalt avangardmuusikat. Olen püüdnud sellest krambist igatpidi hoiduda. Inimkeha on mulle instrument, ja kui mul tulevad pähe kujundid – iga koreograafiline liigutus on mingi tunde kujund –, siis ma ei piira ennast.  Muidugi olen üritanud kogu aeg ennast edasi arendada, uute suundumustega kursis olla ja sel kombel rikastada oma tantsukeelt, aga ma ei ole midagi mehaaniliselt üle võtnud.   

Kui loote koreograafiat, kas kujutlete end selles protsessis vaatajaks või tantsite seda mõttes läbi? 

Mõttes tantsin. Kui ma lavastan, siis ma olen alguses nagu näoga publiku poole, alles mingi aja möödudes jõuab kätte see protsess, kui hakkan ennast pöörama vastupidisesse suunda ja vaatama laval toimuvale publiku poolt. Selline pööramine on päris keeruline protsess. Sageli, kui ma võtan ette tõsisema töö, pean ühes või teises rollis tajuma konkreetset inimest, tantsijat, pean tükk aega seedima selle inimese olemust, mõtlema tema peale. Seega  ei lavasta ma mitte ainult iseendast lähtudes, vaid katsun seda teha ka teiste inimeste kaudu. Seepärast on mul väga hea suhe kõigi tantsijatega, kellega olen koos töötanud – mõnega oleme jäänud koguni sõpradeks. Nad hakkavad selle protsessi käigus iseennast avastama ning rikastuvad inimestena. 

Milline lavastamisprotsessi osa on teile südamelähedasim: ettevalmistus ja tulevase lavastuse üle mõtlemine, katsetamine proovisaalis, lavaproovid? 

Kõige rohkem naudin seda esimest perioodi, kui ma mõtlen tulevase lavastuse peale. Laval algab juba töö, lõbu saab läbi. 

Teie kuulsas „Kratis” nimiosa tantsinud Aivar Kallaste on öelnud, et esietendus on talle ühtaegu nii helge kui ka must päev, siis keeb temas korraga ootus ja hirm. Kuidas teie talute esietendusi? 

Esietendus on muidugi punkt tehtud tööle, jõudmine tippu, aga vähemalt minu puhul on see nii, et pärast esietendust olen umbes kuu aega enam-vähem haige. Pingutus ja sellele järgnev pingelangus mõjuvad mulle sedaviisi: oled endast midagi ära andnud ja asemele jääb tühimik. See pole mul tulnud vanemas eas, vaid on kogu aeg nii olnud. Hiljuti lugesin Õnnepalu kohta, et kui tal raamat välja tuleb, on ta pärast seda depressioonis. Mõtlesin kohe:  tuttav tunne.       

Kui esietendus on ära olnud, kas lavastus on siis teile lõpetatud töö ja lasete sellel minna või hoiate ka pärast silma peal, vajadusel muudate midagi? 

Ikka käin vaatamas. Vanasti kippusin juba valmis asja ümber tegema. Esietendus oli ära, kui juba hakkasin lavastust väikest viisi ümber tegema ja täiendama. Nüüd ma seda enam ei tee, võib-olla on mõtlemine muutunud täpsemaks või pole enam sellist loomingulist pingestatust või on veel mingi muu põhjus. 

Kui vaatate üle õla tagasi, kas teie pikka töörohket teatriteed saab kuidagi perioodidesse jaotada? Ma ei mõtle peetud ametikohtadest tulenevalt, pigem ehk mingit tunnetuslikku jaotust? 

Oma esimesel loomeperioodil olin põhiliselt kiindunud mingitesse heliteostesse. Oma isiku kaudu interpreteerisin muusikat, mis mulle meeldis. Mind ennast oli neist lavastustes vähe: „Daphnis ja Chloe” oli ikkagi Raveli „Daphnis ja  Cloe” ja Bartóki „Võlumandariin” ikkagi Bartóki oma. Allusin muusikale. Sel perioodil olin ka kiindunud Balanchine’i loomingusse – mul on seega olnud eeskujusid, vähemalt sel perioodil, kes on mind innustanud. Edaspidi hakkasin valima lavastamiseks asju, mis on lähedased minu ellusuhtumisele. Enam ma ei võtnud muusikateoseid kiindumusest lähtudes, vaid sellepärast, et need väljendasid mu seisukohti. Selles oli mind juba  märksa rohkem. Näiteks „Meistri ja Margarita” muusika mulle absoluutselt ei meeldinud, aga siin oli oluline filosoofiline aspekt, minu isiklik kreedo.       

Millised suundumused torkavad teile silma eesti praeguses tantsupildis? Millised on suuremad probleemid? 

Estonia teatri probleem paistab olevat selles, et  nad on pööranud nüüdistantsule täiesti selja. Kui vaadata ettepoole – nii palju, kui praegu on Estonia tulevasest repertuaarist teada –, siis kolm aastat on liig pikk aeg, et olla eemal nüüdisaegsest mõtlemisest, teha balletiteatrit ilma nüüdisrepertuaarita. Üldisemalt paistab nüüdisaegse tantsu põhiprobleem olevat seotud tantsuhariduse lünkadega. Ma ei nimetaks seda diletantismiks, kuid igal sammul põrkud tantsukeele  piiratusega: kaks-kolm liigutust, sellel kõik põhinebki. Inimesed on mõtlemisvõimelised ja nad otsivad, kuid pole õiget materjali, see materjal saabub liig hilja, varem peab õppima hakkama. Mõtlevaid inimesi on rohkem kui tegijaid. Nüüdistants on Eestis kuidagi hajali, ei ole kontsentreeritud, ja publikuks on tavaliselt tegijad ise.         

Miks leiab Eesti kahe balletiteatri trupist nii vähe Tallinna balletikooli lõpetanuid?       

See on suur probleem. Minu arvates ei saa unustada, et me teeme siin siiski eesti teatrit ning seepärast tuleks võimaluse korral kasutada maksimaalselt eesti tantsijaid. Paraku eelistatakse aga välismaalasi. Balletikooli viimases lennus oli küll tantsijaid, kes oleksid võinud  areneda teatris. Poisid arenevad üldse aeglasemalt, praegu Ameerikas tantsival Tiit Helimetsal polnud omal ajal teatrisse tulles mingit tehnilist baasi all, praeguses olukorras ei oleks ta mingil juhul Estoniasse tööle saanud. Ometi teame, kuhu ta nüüd on jõudnud. Ükskõiksus on võtnud maad. Ooperilavastajatega on Eestis sama seis, enamasti kasutatakse välismaalasi, ja mitte alati kõige paremaid. Vanemuise olukord on parem, nemad tarvitavad  võimalikult palju eesti lavastajaid. Tantsijate osas on asi keerulisem, paljud noored ei taha lihtsalt Tartusse minna. Aga sellele vaatamata on Mare Tommingas pannud kokku päris hea balletitrupi.       

Kuidas hindate muutusi Toomas Eduri juhitud Estonias?         

Torkab silma, et Toomas Edur on suutnud Estonias muuta mentaliteeti. Tantsijate mentaliteet on muutunud professioonikeskseks: nad tõesti töötavad oma füüsilise professionaalsuse kallal, töötavad oma kehaga. Tantsutehniline pool on ehk tõusnud liiga esiplaanile ja kunstiline  pool jäänud rohkem varju, kuid mentaliteedimuutus on kahtlemata kiiduväärt. Estonia praegune repertuaarivalik on mulle küsitav, aga võib-olla olen lihtsalt kasvanud üles teiste arusaamadega. See repertuaar tundub mulle natuke vanamoodne.       

Kes praegustest eesti koreograafidest ja tantsijatest on oma töödega teile viimasel  ajal huvi ja rõõmu pakkunud?       

Mulle meeldis Ruslan Stepanovi „Kevade” Vanemuises, ma nägin selles omalaadset ja tarka mõtlemist. Pean temast väga lugu. Huvitavad on ka René Nõmmiku ja Tiina Olleski tööd: nende mõtteprotsess ja andumus oma nüüdisaegsele keelele on sümpaatsed, samuti on tähtis nende püüd pidevalt midagi juurde õppida ja areneda.         

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming