Korralik masinavärk ja teatrit ka

J?n Rooste

C. Perrault – U. Lennuk, “Okasroosike”. Väino Uibo jõululavastus, kunstnik Rosita Raud. Mängivad Erni Kask, Margus Stalte, Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Heilo Aadla, Viive Aamisepp. Esietendus Rakvere teatris 11. XII.

 

Rakvere teatri “Okasroosike” on eduka teatriprojekti hea näide. See on ilmselge meelelahutusliku eesmärgiga ettevõtmine, mille sihiks esmalt ja peamiselt Rakvere teatri olemasolu ja aktiivsuse teadvustamine ning inimhulkade juhatamine kultuuri ja konkreetselt just selle ühe asutuse juurde. Üllas äri, ühesõnaga.

Etendus jääb selles sündmuste, päevaplaani tulevärgis isegi ehk teisejärguliseks: pigem  on see talvine pereatraktsioon (kuigi tõtt-öelda paistis isasid saalis tunduvalt vähem kui emasid-vanaemasid), show. Esmalt tuhisesime spetsiaalse teatrirongiga läbi lumiste metsade, siis tehti pioneerliku vilekoori ja paraadliku korraga juhitud ühismarss  teatrihoonesse, siis etendus, seejärel atraktsioonid (tondituba, batuut, meisterdamislaud jne) ning lõunasöök (mõnus sööklatoit makaronidest ja lihapallidest). Korralikult veetud masinavärk, lapsele igatahes põnev elamus – kõik kokku. Teater suurem kui teater ise ja ses suhtes sümpaatne, et kuigi olulisemaks saab miski muu kui esteetiline plaan, täidab teater sellega ilusti oma sotsiaalset rolli: paneb inimesed koos miskit tegema, üheskoos elamust (ja seejuures muidugi kultuurilist, esteetilist elamust) otsima.

Väino Uibo lavastatud tükis selle virvarri keskel hakkas enim mängima vahest Urmas Lennuki kohandatud ja täiendatud tekst muinasjutt. See muutus põhiküsimuseks. Kellele tükk üldse tehtud on, kellele Lennuk on oma adaptsiooni sihtinud? Ühtpidi oli keskmes nagu prints-koolipoiss, teistpidi ehk veel väiksematele suunatud muinasjutu lugu ja sellega seotud efektid, kolmandat pidi (filosoofilise püüdlusega) armastuse otsimine ja mõni taustale jääv “suurte” nali. Kõik need kihid olid nõnda ka lahti kirjutatud, laval eri tasanditega kunstnikutööski (Rosita Raud) võluvalt markeeritud.

Too idee mind muidugi häirib – nii hollywoodlik! – teha üks tükk kõigile, rihtida žanride ja vanuserühmade vahelt laia publikut. Tulemus on sageli häirivalt ebaveenev, mõttelt ja kontseptsioonilt ähmane, aga ütlemata populaarne. Siin olid tolle teenistuses ka Lennuki valitud naljad, mis muusse teksti pikitud: mitu elevanti mahub autosse? (vanasti küsiti: sapakasse; aga seda, mis sapakas on, paljud lapsed ju enam ei teagi); kuidas pääseb moos kommi sisse? Selle viimase seletas laps mulle koduteel üsna loogiliselt ära, kuigi tükis jäi küsimus vastuseta. Tulemuseks muidugi etendus, mis meeldis enamikule, kes seda vaatama olid tulnud. Sai nalja, lauldi natuke, pärast käis jõulumees ja jagas kingipakke.

Kõige võluvam tegelane tükis oli muidugi upsakas ja boheemlike kalduvustega vabadusekuulutaja, peeglimees Alfred (Margus Stalte), muinasjutumaailma ja pärismaailma vahendaja, ühendaja. Ning veidi irooniline ja ülelibisev “Okasroosike” on muidugi põnevam äraleierdatud loost või mõne kirjastuse totrast, ent pildirohkest adaptsioonist. Nii et: pipart mulle keele peale! Oma loomult oleksin siinkohal selle tükiga mürgisem, ka lastele ja lapsikult saab veel põnevamalt teha. Olen ka nukuteatris kohanud pigem pealiskaudseid trillerdusi, kus efekte palju, aga sisu vähe. Nõnda on teretulnud otsingud lasteloo teistsuguse esitamise võimaluse leidmiseks, nagu No99 juba kahel puhul teinud on. Aga: mu lapsele asi meeldis ja niipalju, kui kohapeal aru sai, siis teistele ka. Jõudu Rakvere teatrile, tehke järgmiseks üks tihedam ja sisukam lastetükk ka!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming