?Korras-müüt? ja ravi

Aare Toikka

PIIA RUBER Riigiteatrimasinast tulevad lastetükid, mis hüppavad kui katkise grammofoni nõel ühe koha peal ja kordavad sama laulu ühte fraasi, kuni elekter lõpeb.

ASSITEJ konverents Tartus oli katse tuua kokku tegijad ja publiku esindajad, tellijad, kliendid ja alustada dialoogi teemal, milline on pilt Eesti lastele ja noortele tehtava professionaalse teatri maastikul, kuhupoole võiks arengukava seada, lühidalt: mis värk on ja mida teha? Ja konverents toimis. Konverentsil osalejate jaoks igatahes pilt selgines, mis on, ja koorusid ka mõned mõttepojad, kuidas võiks olla. Jagan allpool mõningaid jutte ja mõtteid.

Eestis teevad lastele teatrit kõik riigiteatrid, meil on Riiklik Nukuteater ja mõned professionaalide mittetulundusühingud, VAT, Ilmarine, Trumm jt. Riik toetab nende kõigi teatritegemist. Riigi toetus peaks tagama olulise kunstivaldkonna puhul jätkusuutlikkuse ja arengu. Vaatame siis, kuidas see raha liigub, kui riik toetab teatritegemist, ja hulk riigi kodanikke, kes teatrit vaatavad, on ju ometi lapsed ja noored? Ja kas jätkusuutlikkus ja areng on tagatud?

Riigi teatriraha liigub suuresti riigiteatritesse. Ja riigiteatrid teevad ka tõesti igaüks kord aastas lastetüki. Teevad koguni kaks! Tundub korras olevat! See on üks tuntud ja tunnustatud väärarvamus ehk ?korras-müüt?. See müüt paneb teatri arengule piduri peale. Ei ole korras. Riigiteatrid ei suuda tagada laste- ja noorteteatri arengut, sest nad teevad lastetükke projekti korras: üks tükk aastas ja kohustus kaelast. Ei mingit juttu kõrgemate eesmärkide seadmisest. Nagu ütles üks tuntud teatriametnik: ?Lastetükk peab olema õigesti maha lauldud ja tantsitud.? Punkt. Kuid selleks, et tulemus tuleks ? mis siin tulemusest rääkida ? et tegijad kõigepealt üldse taipaksid, mida nad teevad, peab tegema vähemalt kümme aastat tööd. Seadma sihte, õppima, eksima iga päev, ühelt töölt teisele liikuma. Peab laste- ja noorteteatrile pühenduma. Aga seda ei juhtu, kui lastetükk on kohustuslik lavastus või karistus oskamatuse eest. Sest suure teatrimasinavärgi eesmärgid on teised. Riigiteatrimasinast tulevad lastetükid, mis hüppavad kui katkise grammofoni nõel ühe koha peal ja kordavad sama laulu ühte fraasi, kuni elekter lõpeb. Laul ise on aga pärit heal juhul pärastsõjajärgsetest aastatest. Pühendunud ?autoriteatrit? meie teatrisüsteem ei võimalda. Meil on kultuuritööstus. Punkt. Põhimure on siiski see, et valitsev tegutsemise motiiv on sellise laste- ja noorteteatri puhul äriline kaalutlus. Tundub, et lastetükk toob sisse kerge raha ja anname aga minna! Sellised süvenemiseta tehtud lavastused aga tihtipeale propageerivad vägivalda, inetust ja rumalust, rikuvad noore vaataja maitset ja madaldavad teatri missiooni.

Aga meil on ju lasteteatrile spetsialiseerunud Riiklik Nukuteater. Jah. See on ?korras-müüdi? veel üks külg, aga sisu on sama: olemas ja korras ? tehtud! Meie Riiklik Nukuteater on ainulaadne kogu maailmas. Teda tuleb hoida ja arendada. Aga see on nukuteater. Nukuteater on üks teatriliik. Kuid meie nukuteater kui riigi ainuke spetsialiseerunud laste- ja noorteteater peab tegema nukuteatrit ja olema samal ajal ?Eesti Riiklik Laste ja Noorte Keskteater?. Puudub veel, et kellegi nimeline. Selline keskteater peab tegema kõike. Ja raha ka veel teenima. Kas seda pole pisut palju nõutud ühe suhteliselt tagasihoidliku eelarvega Riikliku Nukuteatri käest? Ja kuidas jääb ikkagi teatri palju?anrilisusega? Lasteteater ei tähenda ju ainult operetti ja farssi ning noorteteater päevakajalist probleemnäidendit. Laste- ja noorteteatris peavad nagu vanainimeste teatriski olema esindatud kõik ?anrid, kui me tahame rääkida repertuaariteatrist, kui ei ole, siis on tegu projektiteatriga, kus areng pole võimalik. Ja nii see meie riikliku süsteemi puhul on. Laste- ja noorteteatri arengut polegi ette nähtud, sest selles ei nähta olulist kunstivaldkonda, vaid riigiteatrite kõrvaltegevust ja lisaraha teenimise projekti ning seda ministeeriumi tasandil.

Riik toetab veel tervet hulka mittetulundusühinguid, niinimetatud väiketeatreid, kuid needki on praeguse rahastamise puhul vaid projekt. Tuleb välja, et kogu laste- ja noorteatrit vaadatakse kui projekti. Ja selline lähenemine on vale. Kõik väiketeatrid on ühes rahastamise lahtris koos ja nende kogueelarve ei anna ühe riigiteatri eelarvetki kokku ? nad on olemas ja ohutuks elimineeritud. Ühe väiketeatri toetus on väiksem kui mõne riigiteatri reklaamieelarve. Selline rahastamine teenib samuti ?korras-müüti?: ?Andsime teile ka näpuotsaga ja pange suu kinni!? Seda juttu, et mittetulundusühinguid toetatakse, arvestades nende sisulist tegevust, aetakse ainult linnukese pärast. Sisu ei huvita kedagi. See näitab vaid ühte: ?korras?-müüdi tõttu pole kogu laste- ja noorteteatri valdkonna sisulise arenguga aastakümneid tegeldud. Jätame poliitilised põhjused. Aeg on käes, et lõpetada riigi tasemel mõtlemine laste- ja noorteteatrist kui teisejärgulisest äriprojektist ja käivitada dialoog, et valdkonna toimimismehhanismid tõepoolest korda teha, tagada jätkusuutlikkus ja areng!

Kogu teatrirahast, mis Eestis kulub põhiliselt riigiteatritele, läheb lastele ja noortele teatritegemiseks vaid 10% . Lapsi ja noori elab Eestis kogu rahvastikust aga vähemasti 25%. Kuhu jääb see 15 % teatriraha, mis võiks kuluda protsentuaalses proportsioonis vastava arvu laste- ja noorte teenindamisele? See 15% on aga ligi 30 miljonit. Tuleb välja, et Eestis tehakse vanainimeste teatrit osaliselt laste- ja noorteteatri arvelt. Siin võiks tõesti Rootsist eeskuju võtta, sest seal hoitakse needki numbrid vastavuses: peetakse arvet, kes on need kodanikud, kes teatriteenust vajavad, ja siis pakutakse eakohast teenust. Aga see puudutab kogu lastekultuuri. Omaette veider lugu on see, et näiteks selline suur omavalitsus nagu Tallinn ei tunne professionaalsete laste- ja noorteteatrite tegevuse või tegevusetuse vastu vähimatki huvi. Tallinnal on Linnateater ja jälle on ?korras!?.

Kahjuks pole ka kultuuriministeeriumi tasemel lastele ja noortele tehtava professionaalse teatri küsimusi tõsiselt arutatud. ASSITEJ Eesti keskus on küll alustanud dialoogi ministeeriumiga ja möödunud valitsuse ajal tunnistati kultuuriministeeriumi poolt ASSITEJd kui riigi partnerit nendes küsimustes. Isegi ministeeriumi arengukavasse pandi sisse, aga rohkem ei miskit. Kui nüüd kultuuriministeerium ja teatriliit kavandavad uuele süsteemile üleminekut, tuleks tõsiselt üle vaadata kogu laste- ja noorteteatri rahastamine. Selge on see, et Eestis on teatreid puudu. Lastele ja noortele peaks teatrit tegema vähemasti kolm spetsialiseerunud riiklikku teatrit: nukuteater, lasteteater ja noorteteater. Lisaks munitsipaalteatrid: laste- ja noorteteatrile spetsialiseerunud trupid või väikesed riiklike teatrite tütarteatrid ja mittetulundusühingud.

ASSITEJ Eesti keskuse algatusel on ühiskondlikus korras kokku pandud Eesti laste- ja noorteteatri arengukava. Novembri alul külastab Eestit Goethe Instituudi kutsel ASSITEJ Internationali president Wolfgang Schneider, kelle ettekande teemaks on ?Kultuurharidus ja professionaalne teater lastele ja noortele? ja toimub ümarlaud samadel teemadel. Meil on tegijaid ja tahtmist, tuleks vaid ?korras-müüt? valeks tunnistada, pead kokku panna ja asi tõesti korda teha. Ja siis tööle hakata. Ja siis, kui need lapsed, kes on kasvanud üles teistsuguse ja parema teatriga, hakkavad kord suureks saama, siis pääseme ehk kunagi aastate pärast ka vanainimeste teatris Koidula adaptatsioonimängude kammitsaist. Siis millalgi võime ehk rääkida, et meil on Oma teater, siis võime uskuda, et kunagi 50 aasta pärast, kui sünnib uus Piscator või Wilson, mis sest, et ta sünnib Koreas või Hiinas, on tema eelloos osa ka meie tööst. Aga ehk ta sünnib Eestis! Et 50 aasta pärast on teater surnud? Et uued meediad? Lubage naerda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming