Kosjakased ja sirelikiisud

Pille-Riin Purje

Ugala komponeeritud teatrisuvi – kaks vastandliku laenguga lugu.

Viljandi teater Ugala kostitas publikut kahe eriilmelise suvelavastusega. Vabaõhulavadel rändavaks teatritükiks valiti vähe tuntud kirjamehe Bernard Kangermanni (1907–1935) laulumäng “Naabri Mari”. Margus Vaheri lavastust pole risustanud liigsed (võlts)ambitsioonid, sestap on sündinud naivistlik ja elurõõmus kosjakomöödia, lahe teatriõhtu mahlaka emakeelega ja publikule jagatud laululehtedega. Näitetrupp mängis ühtehoidva ja nakatava lustiga. Toredaid karakterrolle sündis mitmeid. Seda laadi lugudes kipub ikka nõnda olema, et “subretipaarid” mõjuvad eredamalt kui esimesed armastajad. Nii ka seekord. Tõsi, Maria Soometsa Naabri Mari ja Ott Aardami Kaim olid mõlemad uhked südikad hinged ja kenad noored armunud. Vähemasti esietendusel kujunes rahva lemmikuks siiski Aarne Soro mõnus lõuapoolik Semu oma isikupärase huumorimeelega – eluline tüüp, väsimatu optimist, kes teeb maailma värvilisemaks. Tüdrukute parvest aga eristus Hilje Mureli Epp, “üks vana graatsia”. Tolle tsipa kohtlase olemisega vanapiiga, kel napilt teksti, suutis Hilje Murel mängida ülikoomiliseks, ent elusate ja hetkiti peaaegu valusate igatsustega piigaks. Mälukaadrisse jääbki Epp, kes õndsalt naeratades Semu vastu liibub ja laseb end mehe tantsukaisutuses kaasa lohistada nagu kentsakas kaltsunukk.

Taas oli karakternäitlejana oma sõiduvees Andres Tabun, seadusesilm Rosengarten-laube, keda ei huvita miski muu kui üks ilus eesti nimi. Vahva ümberkehastujana ilmutas end ka Janek Vadi, perepoeg Mart, tõsimeelne poiss, kellele seda va arunatukest just heldelt pole jagatud. Mängulusti kiirgas aga igast rollist. Eks ansamblitunnetus olegi ses žanris määrav voorus. Minu jaoks oli “Naabri Mari” omasem ja terviklikum suvelavastus kui mullune Tšehhovi novellipõimik “Kolm klaasikest kirsiviina”.

Läti nüüdisdramaturgi Māra Zālīte armutu armastuslugu kannab originaalis proosalist pealkirja “Maamaks”. Lavastaja Peeter Tammearu asendas selle pealkirja poeetilisema ja salapärasemaga: “Sirelikassid”. Zenta ja Hermann, kaks armu ja vihkamise köidikutega tihkelt kokku seotud vanainimest, elavad lagunevas majas ja purelevad kui räsitud prügikastikassid. Minevik ei anna hingerahu, oleviku mõnu- ja aseaineks muutub “mehhiko seep” telekas ja tulevik on nagunii tume, sest kohanemise jõuvarud aastatega ära kulutatud. Luule Komissarov ja Peeter Jürgens mängivad noid vingeid vanureid vaimukalt ja detailiküllaselt, partnerlus on puänditäpne, hästi loetav.

Jaak Vausi kujundus võimendab agulitroostitust. Suuremal osal ajast ei saanud ma aru, miks mängitakse tüüpilist väikese saali lugu suurel laval, publik istumas näoga saali poole, ebamugavail “tellingupinkidel”. Lihtsalt et ruumilahendus oleks erandlik, seega suvine? Siis olnuks üks ehe agulilobudik tõesti ausam ja põnevam mänguruum. Vastuse andis alles finaali kujundusmetamorfoos, kui lammutatud maja kulissid langesid ja suure tühja saaliga silmitsi jäädi. Aga pole parata, natuke õõnsa ja otsesena mõjuvad näidendi kujundid nii tekstilisel kui lavastuslikul tasandil. Lavastaja Peeter Tammearu teeb värelevate sirelitega videokaadreid refräänina kasutades panuse (mälu)poeesiale, ka kriminaalse hõnguga minevikusaladustele. Retroseriaal või selle paroodia?

“Sirelikasside” luulelisusega tahaks polemiseerida. Et lavastusega on vanapaari drastilisi suhteid pigem mahendatud, mõjub eesti teatris ootuspärasena. Keda paelukski pelk olmenaturalism, aga vahel ihkaks täies väes näha vimmapidamise tumedat jõudu, mis ületab leevendava poolkoomika. Vaimukaim lavaviiv oli matiuntlik kiretango, mis lahvatas kõige vihasemal suhete klaarimisel, kui Hermannis äkki ärkas Othello. Seda laadi nihestatusest jäi ehk puudu kummastatud lõpplahenduses à la “Romeo ja Julia”?

Lavastaja Tammearu väitis eelintervjuus umbes nõnda, et “vana vihkamise varemetel tärkab uus armastus”. See kõlab sama kaunilt kui hämar sõna “sirelikassid”. Mulle tundus, et epiloogis ilmuvate noorte (Carita Vaikjärv ja Meelis Rämmeld) tuleviku suhtes on autor skeptiline ja illusioonivaba, sest mineviku taak tabab neid sundpärandina, kogemata välja kaevatud luukere hakkab kummitama. Liiatigi võib paarist repliigist aimata, kuis noormees on oma isa poeg, ta ülemusest isa aga igas ajas kohaneja ja paras lurjus… Ent miski ei viita siin “Hamletile”. Nii et kokkuvõttes on “Maamaks” ikkagi adekvaatsem pealkiri, kuigi publiku peletanuks see ilmselt eemale.

Ugala selle aasta teatrisuve võib pidada läbikomponeerituks. On sündinud kaks vastandliku laenguga lugu: üks lahke, ladus ja üleni suvine, teine poleemilisem ja lohutum, kuulutades sügist juba juunikuus.