Kriitiku abikäsi

Iiris Viirpalu

Tantsukriitikast seminari „nu_dnc.txt” ja festivali „Uus tants” valguses. Haapsalus korraldati aprilli keskel nüüdistantsufestivali „Uus tants” raames kolmepäevane tantsukriitikaseminar alapealkirjaga „Re/viewing Dance” („Tantsu arvustamine” või ka „Uus vaade tantsule”), kus otsiti tantsust kirjutamiseks võimalikke vaatenurki, juhendas seda norra teatrikriitik ja dramaturg Sidsel Pape. Seminari korraldas Tartu ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Loož koostöös Eesti Tantsukunstnike Liidu ning Põhja- ja Baltimaade tantsukunstnike võrgustikuga kedja. Seminarile oli kogunenud teatriteaduse üliõpilasi Baltimaadelt ja Venemaalt, samuti eesti praktiseerivaid tantsukriitikuid. Küllaltki intensiivses tempos arutleti erisuguste analüütiliste perspektiivide ja etenduse komponentide rakendamise üle tantsuarvustuste kirjutamisel, mis andis osalejatele tõuke kirjutada ka teemadel, mida muidu nii intensiivselt tähele ei panda ega olda harjutud analüüsima. Intensiivne tempo tähendas seda, et kui hommikuti toimusid seminarid, kus Pape selgitas töövõtteid ja pandi paika selle päeva ülesanne, siis pärastlõunal ja õhtul vaadati etendusi ja veel proovijärgus lavastusi, pärast mida tuli juba samal õhtul esitada nähtu kohta leheküljeline tekst. Nagu vestlustest selgus, oli niivõrd kiiresti ja emotsiooni pealt kirjutamine paljudele keeruline: keskenduda tuli kohe ning analüüsida nähtut ilma oma mõtteid koondamata ja läbi seedimata. Mõni osalenu tõi negatiivse küljena välja ka raskuse etendusi täiel määral kogeda ja vastu võtta, sest mõtted püsisid kindlalt juba analüüsi ja arvustuse kirjutamise rajal. Seejuures tunnistasid kõik, et vahetus ja etteantud raamides püsimine arendas ja innustas meetodina avastama tekstiloome ja lavastuste uusi külgi.

Esimesel tööhommikul jagas Pape juhtnööre lavastuste üksikkomponentide vaatlemiseks ning täpsustas, millistest osadest koosneb asjatundlik ja kõike vajalikku kattev arvustus. Rõhk asetati aistingutele ja tajule, vaatajakogemusele, mida iseloomustab kõrgenenud tähelepanu ja vastuvõtlikkus kõigi meelte sümbioosis. Pape kirjeldas ka arvustuste tüpologiseerimise võimalusi, alustades traditsioonilise arvustusega ning lõpetades gerilja-kriitikaga otse teatriruumis ja etenduse ajal. Olulisena tõstis ta esile ka etenduse ja vaataja suhtluse, selle, millisel määral etendus üldse publikuga suhestub ja kuidas õnnestub ideid vahendada.

Teise seminari teemaks oli vaatepunkt, mida rakendada etenduse vaatamisel ja edaspidi kirjutamisel ning mis hõlmab variante soolisuse probleemistikust ja sotsiopoliitilisest raamistust keha kui meediumi teemani välja. Läbi käisid ka kultuuri- ja ühiskonnateooriates kasutusel terminid ja mõisted nagu habitus, duaalsus, dihhotoomia, võimusuhete struktuur ja kultuuriline praktika. Kolmandal hommikul jõudis jutujärg kriitika funktsiooni ja rolli juurde kultuurimaastiku ja tantsumaailma seisukohast. Sidsel Pape rõhutas võimalust anda arvustuste kaudu tuleviku uurijatele pilt oma aja etenduskunstist, sel juhul omandab erilise tähtsuse kirjelduse osakaal tekstis. Ajaloo ja info säilimise aspektist on oluline anda ülevaade liikumiskeelest, koreograafiast, kirjeldada kasutatud žestimustreid ja liikumise tonaalsust. Kriitik saab osutada ka aspektidele, mida autor ise teadlikult pole manifesteerinud. Üksteise töid lugedes ja kommenteerides jõuti puhtalt arvustuse kirjutamisest tõusvate küsimusteni nagu keelekasutus, teksti iseloom ja kriitiku tööprotsess.

Palju on räägitud kriitiku positsiooni vahendavast rollist: arvustuste kaudu pakub kriitik publikule otsekui nähtu töö või teose tõlke. Siinkohal tuleks aga märkida, et igasuguse kunstiteose defineerib see, et seda saab mitmekülgset interpreteerida. Ka tantsuetenduse vastuvõtt on alati subjektiivne, kandes endas vaataja mälu, kultuuri- ja etenduskogemust, loetud tekste, unustada ei maksa ka maitse-eelistusi. Sellelt pinnalt tundub loogiline, et peale mõningase vahendamise avardab kriitik tõlgendusruumi, pakub välja assotsiatsioone ja konnotatsioone, mis temal etenduse pinnalt tekkisid. Tantsukriitiku positsioon võiks ideaalis paikneda vahendaja-tõlkija piiri peal, vältida tuleks sealjuures „õigeid”, ümberlükkamatuid sedastusi teose sõnumi kohta, ning võtta eesmärgiks tõlkida liikumine ja koreograafia, tavamõistes tantsu puudumise korral teisedki märgisüsteemid verbaalsesse vormi. Igal kunstivormil on oma väljakujunenud keel ja väljendusvahendite arsenal, ent oskuskeelt ei saa vastuvõtjat arvestamata kasutada ning siin astubki mängu tantsukriitik, kes tõlgib keerukamat sorti erialakeele tavavaatajale mõistetavaks tekstiks.

Kuna kriitiku töövahend on sõna, on oluline tähelepanu pöörata viisile, kuidas tantsust kirjutada, kuidas panna kirja liigutus. Sealjuures määrab objekt ise tihti kirjelduskeele, s.t kunstiteos ärgitab teatud moel või stiilis kirjutama, luues vastavuse teose ja retseptsiooni vahel. Kehalist meediumi aktiivselt kasutav etendus pakub võimalusi mängida pildiliste metafooride ja kujunditega, tuua oma kirjutisse rütm, mis sammub ühes taktis laval nähtud rütmidega. Kriitika on tekstina samamoodi looming – ei maksa unustada, et heal tasemel kirjutatud arvustus on ise samamoodi elav ja hingav mehhanism. Seejuures tuleb hallata erialast sõnavara, nii tantsuteoreetilist kui teose vaatlemiseks üldises plaanis vajalikku sotsiokultuurilise sfääri leksikat, kuna iga tantsulavastus paigutub mingile positsioonile kohalikus kunstisfääris, haakudes tihedalt ajalis-ruumilise, poliitilise ja sotsiaalse konteksti elementidega. Oluline on sisseelamisvõime – uurimisobjektile õige keele ja lähenemise leidmine, tähenduse genereerimise mehhanismi avastamine iga lavastuse või koreograafi(a) puhul. Tantsukriitika ülesanne võiks lavastuse käsitlemisel olla seega ka ära tabada idee, millest teos on algupäraselt välja kasvanud.

Asjatundlik tantsukriitika annab võimaluse laiapinnalise diskussiooni tekkeks, elavdab autori suhet publikuga, tekitab dialoogilist suhtlust ja annab tagasisidet lavastuse loomisprotsessiga seotud inimestele. Samuti kindlustab see tantsu positsiooni kultuuris üleüldiselt, toob selle pildile, ärgitab sellest mõtlema ning õnnestunud juhul annab konstruktiivne tagasiside autorile võimaluse oma tööd ka kõrvalpilguga vaadata, näha kitsaskohti ja lihvida mõningaid detaile. Tasub mõelda ka põletavale küsimusele: kuhu edasi? Teravapilgulise arvustaja puudumisel on oht käegalöömise mentaliteedi tekkeks: kuna keegi adekvaatselt ei kommenteeri ega teki dialoogi, võib latti langetada, saab vähesemaga ka läbi. Publiku nõudmised võivad samamoodi langeda.

Kriitika ja vastuvõtu funktsiooni kultuuri enesekirjelduse kujunemisel on oma sõnavõttudes Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika põhimõtetele toetudes toonitanud Peeter Torop, tuues välja, et kultuurinähtuse või kunstiteksti olemasolu sõltub tõlgendustest, mis sellega kaasnevad. Objekt on tänu kirjeldusele tajutud objekt ning kriitik seob oma nägemuse kaudu uuritava kultuuri terviksüsteemiga. Teose interpretatsiooni ja mõtestamise puudulikkuse puhul on oht uut teksti mitte märgata, avalikus plaanis libisetakse sellest lihtsalt üle ning lavastusest saab n-ö valge laik etenduskunsti kirjul kaardil. Ühe lavastuse retseptsiooni paljusus toob kaasa lootuse, et teose sisu kaetakse mitmetasandiliselt ja -külgselt, vastavalt sellele, kuivõrd erisuguseid nüansse kriitikud märkavad. Arvustused annavad oma panuse kogu tantsudiskursuse üldisesse arengusse, sillutades iga kord teed uute ideede võrsumiseks. Kultuuri taastootmine põhinebki ühiskonna vastuvõtuprotsessil, sest uusi teoseid luuakse alati kultuurilise mälu ja varasemate teoste pinnalt ning kriitikute ja ajakirjanike võimuses on seega kaudsel moel tõsta kunsti kvaliteeti. Kommunikatsioon ei tohiks lõppeda vastuvõtjaga, vaid peaks kultuuri sees edasi kestma.

On rõõm tõdeda, et nüüdistantsukunst on leidnud järjest rohkem kõlapinda ja jõudnud publikule lähemale ning viimastel aastatel loodud tööde seas võib märgata palju erilaadseid teemapüstitusi ja stiililist lähenemist. Kirjusust ootaks ka kriitikalt: eri vaatepunktid, taustad või erialad aitavad ehk kaasa tantsu positsiooni tugevnemisele, külastatavuse suurenemisele, tantsu kui kunsti suuremale väärtustamisele kohalikul kultuurimaastikul. Peale teatriteoreetikute või ajakirjanike võiksid kaasa rääkida ka tantsust huvitatud või sellega sügavalt kursis antropoloogid, filosoofid, sotsioloogid, semiootikud, meediateoreetikud, seda enam et lavastuste temaatiline ring ja kasutusel tehnilised lahendused katavad niivõrd avara välja. Kui väljendada sõnaga midagi, mida iseloomustab suhtlus ennekõike kineetilisel, kehalisel ja visuaalsel tasandil, toob see endaga kaasa tantsu kui kunsti arengu, viies selle suurema hulga inimesteni, aidates vajadusel mõista ja tõlgendada. Sisuline kriitika on kui abikäsi loojale, see aitab reflekteerida, loodut teisest vaatepunktist tajuda, publikuga ühendust luua ning seeläbi tekitada sidusust kõrgemal tasandil. Jääb üksnes loota, et seminari „nu-dnc.txt” laadis kokkusaamisi tehakse üha enam – tugev pinnas Balti- ja Põhjamaade ühise tantsukriitika võrgustiku loomiseks on kedja writing movement’i näol loodud. Hea tants väärib, et sellest kirjutataks argumenteeritult ja kaunis keeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming