Kriitiku kättemaks

TAMBET KAUGEMA

Ehkki harva, võib vahel isegi teleseriaalidest õppida üht-teist kasulikku. Kes on näinud David Crane’i ja Marta Kauffmani loodud ning kümme hooaega teleekraanil jooksnud USA seriaali „Sõbrad”, võib-olla mäletab seda jagu (IX hooaja XX jagu), kus Chandler (Matt­hew Perry) saab teatrist karmi traumaatilise kogemuse. Monica (Courteney Cox Arquette) ja Rachel (Jennifer Aniston) unustavad ennast Joey (Matt LeBlanc) korraldatud hoogsale katusepeole, kus kuulsaid seebinäitlejaid sõelub ringi nagu kirjusid koeri, ning seetõttu tuleb Chandleril teatris üksinda taluda tüüaka kehaehituse ja ähvardava näoilmega näitlejanna monoetendust naiste ränkraskest elust. Teatrisaalist põgenemine on välistatud, sest ettenägelikult vaheaega ei tehta, abitud lahkumiskatsed surutakse aga juba eos maha.

Võiks arvata, et teatrikunstist tublisti räsida saanud Chandler valab nüüd kogu oma meelehärmi ja pahameele välja sõprade peale, kes murdsid alatult lubadust ega tulnud temaga koos teatrisse, kuid tegelikult on tema käitumine palju-palju nutikam. Chandler veenab sõpru, et see, mis ta tol õhtul teatris nägi, oli elu vägevaim elamus, mis muutis täiesti tema senist arusaama naistest. Sõbrad lähevadki õnge ning tahavad samuti selle ilmaime ära näha. Teatrisaal pimeneb ja võidurõõmus Chandler sööstab ukse poole, teistel on aga juba lootusetult hilja põgeneda. Vägev kättemaks, kas pole?

Seda küll, kuid mis on selles loos õpetlikku? Ilmselt on meist paljud vahel lugenud ajalehest mõnda ülevoolavalt kiitvat teatriarvustust, mis justkui kuidagi ei lähe kokku lavalt nähtuga ja millele tahaks tuliselt vastu vaielda. Muidugi, kunsti hindamine on alati subjektiivne, kõigil on õigus oma (ka kiitvale) arvamusele ja need muud lepitavad sõnad, aga siiski. Lihtsam tee on mõelda, et teatrikriitik on lihtsalt kas natuke loll või lavastaja lähedane sõber, võib-olla sugulanegi, sellepärast kiidab, kuid kirjeldatud teleseriaal pakub mõistatusele veel ühe lahendusvõimaluse. Võib-olla juhtus kriitikuga just täpselt seesama, mis Chandleriga: vaevles teatris mitu tundi ilma vaheajata ja pääsu polnud kuhugi. Kriitikuamet ongi üksildane, aga siiski võis tal täiesti õigustatult kerkida küsimus, miks vaid tema peab üksinda kannatama. Las rahvas loeb ajalehest ülistavat arvustust ja tormab seepeale teatrisse lavastust vaatama, siis saab kriitik vähemalt öelda, et tema kannatas koos rahvaga. Seega, siinse loo õpetlik iva olgu see, et ka teatrikriitika puhul ei pruugi kõik olla alati nii, nagu esmapilgul paistab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming