Kriitiku kirjad lavastajale

Jaak Viller

Eesti Kirjandusmuuseumi välja antud kirjade kogumik on äärmiselt tänuväärne ja oluline materjal, mis annab huvitavalt ülevaatliku läbilõike aastakümnete jooksul teatrialal suurt rolli mänginud kahe särava isiksuse koostööst. Koostaja Tiina Saluvere näitab avaldatud kirjade kaudu veenvalt, millist mõju kaks eesti teatri silmapaistvat kujundajat teineteisele avaldasid: vastastikku arendati üksteise teatrimõistmist, emotsionaalne laeng innustas mõlemat tegutsema oma teatripõllu serval. Töömotivatsiooni andmise kõrval ilmneb Karin Kase kirjade suur praktiline väärtus – tema mõju Irdi avaldamiseks mõeldud kirjasõna hoolikal ja sisukal eelretsenseerimisel. Ridade vahelt võib soovi korral välja lugeda vahest isiklikumatki, kuigi ühepoolset suhet, ja koostaja on toiminud õigesti, jättes selle aspekti toonitamise publikatsioonist välja, kuigi raamatu pealkiri sellele vihjab.

Loomulikult oleks ka täielik kirjade valik kergesti põhjendatav, kuid vaevalt on mitmete üsna isikliku iseloomuga kirjade avaldamine õigustatud  ja mõistetav. Tänapäeva inimene vahendab ju tarbeinformatsiooni e-kirjade kaudu  ja (kas see nüüd ajaloo mõttes just hea on või mitte) need ka kohe või veidi hiljem arvutist kustutab.

Tänuväärne on koostaja Saluvere lisatud sissejuhatus, mis annab üsnagi palju kirjadele juurde, avab mõlema looja tegemisi, ühiskondlik-poliitilise tausta. Viimast võinuks ehk rohkemgi olla, kuigi mõistetavalt ei saanudki see olla publikatsioonide avaldaja otsene eesmärk. Süvenev lugeja aga võib niigi leida olulisi ja tänasel päeval taas jälle uudselt kõlavaid detaile toonase kultuurielu iseloomustamiseks.

Iseenesestki olulist materjali täiendavad väärtuslikud kommentaarid, ehkki neid võinuks mõnel puhul rohkem olla ja nagu sellistel puhkudel vist vältimatugi, vajaksid mõned asjaolud ületäpsustamist. Nii näiteks vajaks hädasti kommentaari vihje “retsensioonile Gojani-proua loo kohta”, mida Kask hindab “üheks vastikumat liiki lolluseks” (lk 63). Mida Kask oma 1968. aasta jaanipäevajärgses kirjas silmas pidas, kui ta oma doktoritöö teadusliku juhendaja abikaasat Irdile selliselt esitles, nõuaks tänase lugeja jaoks selgitust. Kuivõrd on põhjust arvata, et vaadeldav trükis leiab arvukalt  lugejaid ja saab oluliseks abimaterjaliks teatriuurijatele, on seda silmas pidades vajalik lisada mõned täpsustused ja märkused.

Olulises kommentaaris Vanemuise üheks publikumagnetiks olnud teatrikülastajate konverentside (lk 33) kohta dateerib koostaja nende alguse aastasse 1958. Tegelikult leidis esimene teatri ja vaatajate kohtumine aset jaanuaris 1957 kohe pärast esimesi Vanemuise Moskva külalisesinemisi eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil detsembris 1956. Võinuks ehk ka viidata juba 1940. aastate lõpus Irdi poolt sisse seatud esietendusejärgsetele lavastuse avalikele aruteludele, mis täitsid samuti teatrit tutvustavat ja selle mõistmist avardavat funktsiooni ja millest osasaamise kaudu kerkis esile terve plejaad aktiivseid teatrikriitikuid nagu ÜloTonts, Ants Järv, Helene Siimisker, Abel Nagelmaa jt.  Kommentaaris väärinuks ka märkimist, et konverentside populaarsuse tippaega jõuti 1960ndate keskpaigas, kui just tänu Kaarel Irdi entusiasmile Tartu üliõpilasnoorsugu ja Vanemuise teater oluliselt lähenesid.

Lavastuse “Tuhkatriinumäng” väljatulekut käsitlevas kommentaaris (lk 57) märgitud proovide peatamine kultuuriministri poolt võib asjasse vähe pühendatud lugejat aga eksitada. Tegelikult ei antud valmis lavastusele esitamisluba ja pärast kunstinõukogule näidatud kontrolletendust jäeti juba välja kuulutatud esietendus lihtsalt ära. Tartu tudengkonna informeerituma osa reaktsioon ei jäänud tulemata – Vanemuise suure maja ees leidis aset avalik protestimeeleavaldus.

1973. aasta  juulikuusse kuuluvas kirjas reageerib Kask õige teravasti juba 1968. aastal esietendunud Irdi lavastusele “Mustlasparun” (lk 103). Koostaja jätab kahjuks viitamata, et Kask oli vaadanud vabaõhuetendust ja iseloomustas lavastust seetõttu kui kunsti profaneerimist. Eks toonagi võeti vabaõhulavastusi meelelahutusena, millele kõrge kunsti kriteeriume teatrid paraku täies mahus ei rakendanud, nagu nüüdki. Kasel kui suhteliselt kompromissitul kriitikul oli aga õigus kõrget kunsti oodata igalt etenduselt, ja kuigi ta seda Irdi vabaõhuetenduselt avaliku kriitikaga nõudma ei läinud, juhtis ta sellele Irdi tähelepanu oma erakirjas küll.

Sama kirja kommentaaris (lk 104) viitab koostaja õigustatult pikalt kestnud poleemikale piletimüügi abonementsüsteemi rakendamise üle Eestis. Kahjuks on aga märkimata jäänud Irdi positsioonimuutus selles poleemikas. Nimelt oli Ird pärast esimesi reise läände 1960ndate keskel tulihingeline abonementsüsteemi propageerija, püüdes panna Vanemuise teatri müügiaparaati tööle just samamoodi, nagu see käis Nõukogude Liidust lääne pool asuvates teatriteski, kus müüdi hooaja algul abonementidena vähemalt 80% terve hooaja piletitest. See eeldas loomulikult tervet hooaega hõlmava mängukava olemasolu juba eelmise hooaja kevadel, mida Ird kuidagi teha ei tahtnud, pidades sellist planeerimist mitte teatriks, vaid “vorstivabrikuks”. Publik aga põrsaid kotis ostma ka ei soostunud. 1970ndate algul koges Ird isegi mitmel pool, sh ka palju külastatud Saksa DVs, korduvalt olukorda, kus etendused olid abonementidena välja müüdud, saalitoolidel aga vaevu poole jagu külastajaid, mis pani Irdi abonementsüsteemi toetamise osas järsult meelt muutma. Sel moel polnud abonementsüsteem niivõrd vahend publikupuuduse vastu võitlemisel, nagu võib tunduda koostaja kommentaarist, vaid selleks, et teatrikülastajalt etenduse tasemest sõltumata garanteeritult ja ette raha kätte saada. Nagu see suveprojektide puhul praegu edukalt meilgi toimib.

Vaieldavaks saab lugeda kommentaari (lk 105), millega Rein Saluri “Külalisi” Kaarin Raidi lavastuses Draamateatris seostatakse teatriuuenduse teise lainega. Isegi juhul kui niigi juba teatava ebakorrektsusega esimeseks laineks pidada Toominga-Hermaküla 60ndate lõpu lavastusi,  millesse mahuksid siis ju ainult Suitsu õhtu – “Ühte laulu tahaks laulda” (seegi ju tegelikult terve kaasateinud kollektiivi ühistöö), “Tuhkatriinumäng” ja “Laseb käele suud anda”. Tegelikult tundub nii ajaliselt kui isikutigi korrektsena haarata 1960/70ndate teatriuuenduse alla eelnimetatute lavastused kuni 70ndate teise pooleni välja, kuid ka lisaks neile kindlasti vähemalt Raidi “Külalised”, kui mitte rohkemgi.

Koostaja märgib (lk 121), et Ird valiti Eesti Teatriühingu esimeheks 20. I 1976 selle organisatsiooni nõukogu koosolekul. Legitiimselt sai ta selleks ikkagi alles järgmisel korralisel kongressil, mis peeti rohkem kui aasta hiljem, kuigi ametinimetuse lühiduse huvides kasutati kõikjal sõna “esimees”. Võib-olla polnuks liigne ka märkida, et kongressil sai Ird organiseeritud vastuseisu tõttu juhatusse valimisel kõige rohkem vastuhääli, millele Kask oma kirjatekstis (lk 122) ka viitab.

Kask pidi 1970ndate teisel poolel Irdilt kuulma sageli etteheiteid selle kohta, et ta liiga harva kirjutab jooksvaid teatriarvustusi, kusjuures Irdi meelest suutsid kaalukaid ja tõsiseltvõetavaid arvustusi kirjutada ainult vähesed kriitikud, kelle hulgas Ird just Kase teatrimõistmist väga kõrgelt hindas. Kask annab Irdile oma kirjas (lk 132) selgituse, miks ta Rahva Häälele enam kirjutada ei taha, viidates selle peatoimetaja August Saaremäe ebaobjektiivsusele tema isiku suhtes. Sellegi kommentaari lisamine tulnuks väljaandele kasuks.

Ääremärkusena tuleks nimetada, et Ird on kirjas Olaf Utile 1970. aasta aprillis selgitanud oma seisukohta Panso Moskvasse mineku asjaolude kohta, mistõttu koostaja kommentaaris ilmnev kahtlus, kas on mõeldud õppima minekut 1950. aastal või hilisemat aspirantuuri siirdumist, on lahendatav ühemõtteliselt esimesena nimetatu kasuks. Nagu ka seda, et Belgradi rahvusvahelisel teatrifestivalil koos Vanemuise “Tagahooviga” esitatud ja samuti preemiata jäänud Düsseldorfi teatri lavastuse (muide, väga hea mütoloogia-tõlgendus) pealkiri eesti keeles on ikkagi “Kükloop”, kuigi Kask, kes polnud etendust näinud, tutvustab (lk 134) Irdile ajakirjas Theater Heute (1979, nr 12) avaldatud festivali ülevaatest laenatud saksakeelse vaste “Zyklop” transkriptsiooni.

Allikapublikatsiooni väärtust tõstab ka sümpaatne fotode valik, mille hulgas enamus seni vähe esitletuid või hoopiski tundmatuid.

Siinsetele täpsustustele-soovitustele vaatamata on tegu silmapaistva kujutluse avardamisega toonasest  taustast ja eeskätt muidugi teatriprotsessist, mistõttu väljaanne võiks pälvida teatriajaloo huviliste kõige laiema tähelepanu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming