Üks põnev kogemus kolmele ainsusele

Pille-Riin Purje

Lunari serveerib koomilises võtmes inimlikku ebakindlust, elu ja surma piiri suhtelisust. „Kolmekesi kahevahel”: Direktor – Madis Kalmet, Kapten– Indrek Taalmaa ja Professor – Sepo Seeman. ANTS LIIGUS

Luigi Lunari „Kolmekesi kahevahel” peaks kandma üsna haruldast žanrimääratlust: intelligentne komöödia. Sestap polegi ime, et just Tiit Palu juba teist korda näitemängu on lavastada võtnud. Tema esmalavastust mängiti aastatel 1998–2000 (Vanemuine), kolme mehe rollides põnev kooslus Kaido Veermäe, Indrek Taalmaa, Rain Simmul. Tookord nentis lavastaja Palu, et sama lugu võiks uuesti teha samade näitlejatega kakskümmend aastat hiljem, siis olla osatäitjad õiges eas. Ei läinud aga kümmet aastatki. Eelmisest koosseisust rändas sujuvalt uude lavastusse Indrek Taalmaa, kes mängib sama rolli, salaluurajast Kaptenit. Partneriteks talle seekord Madis Kalmet – Direktor ja Sepo Seeman – Professor.

Kolm meest satuvad ühte ruumi, millel kolm ust ja kus valitseb „aadresside kolmainsuse müsteerium”. Igal mehel on seal oma asi ajada. Tasahaaval aga muutub olukord kummaliseks. Või hoopis mõeldakse triviaalne situatsioon eksistentsiaalseks? Kõige võluvam, et Lunari tekst ei kätke endas üheseid vastuseid, aga serveerib koomilises valguses inimlikku ebakindlust, elu ja surma piiri suhtelisust.

Kui sarnased või erinevad on Palu kaks lavastust? Kui mõõdupuuks võtta lavakujundus, siis drastiliselt erinevad. Toonane must-valgetes toonides mänguruum (kunstnik Reili Evart) rõhus rohkem kõiksusele ja saladusele; praegune lame tagasein (Andrus Jõhvik) nagu parodeeriks (?) maitsetuid salongikomöödiaid, mõjudes kui dekoratsioonilaost huupi kahmatud kuliss. Äkki ongi see taotlus: keskealisem, mugandunum, argisem lavamaailm? Seda näikse peaaegu toetavat Lii Tedre osalahendus: praegune Naine on maisem koristaja kui Helena Merzin esmalavastuses. Siiski ei oska Tedre rolli reaktsioonidest veel selget mosaiiki kokku panna, kusagilt kumab ka saladusevarjund.  

Lavastuse tonaalsuse määravad mehed. Indrek Taalmaal Kapteni „taaskehastusena” on partnerite ees „valmisrolli” eelis. Näitleja on orgaaniline, oma sõiduvees. Just seetõttu tuleb peale passida, et Taalmaa end liiga joviaalsena ei tunneks, rolli loomuski kehutab soleerima. Ent partnerid pole papist poisid, juba teisel etendusel sai aimu, kuis meeste eluterves mängurivaliteedis hakkab särtsuma improvisatsioon. Selleks peavad kõik kolm laitmatult valdama teksti vaimukaid finesse. Esietendusel oli teistest kraadi võrra ebakindlam Madis Kalmeti Direktor, kel stiilsele välisele disainile vaatamata nappis sisimat isikupära. Kalmet ju ei ole publiku teadvuses loomuldasa koomik, aga seda nutikam on tema mänguvõtmine, pealegi ootuspäratus rollis. Teisel etendusel muutus Direktori närvlikkus aina täpsemaks, arvan, et selle rolli areng saab olema meeldivalt prognoosimatu.

Suurim sürpriis ses trios on aga Sepo Seeman Professorina, esietendusel lõi ta mõnusalt äratuntava, omas universumis uitava intellektuaali. Jahmatas ja vaimustas Seemani muheda delikaatsusega Mati Undile viitav orgaanika ja kõnemaneer, pole ta ise ju iial olnud Undi näitleja. Samas pole peen parodeerimine rolli tuuma ahendav ega ka pelgalt naerutav estraadivõte, nagu on tõlgendanud Rait Avestik (vt 11. XII Eesti Päevaleht). Professori muigav vaatlejapositsioon, ta arutluskäänakud loovad isikupärase inimese, põnevalt erineva Rain Simmuli omaaegsest osatäitmisest, kus oli sarkasmi ning religioosset allteksti. Teisel etendusel polnud Seeman nii täpne, muutus enneaegu närvitsevaks, aga leidis rollituuma taas üles, tõestades oma ampluaatust.

Küllap oli Tiit Palu esmalavastus läbikomponeeritum, seal nägi lihvitumaid kujundeid. Näiteks Rain Simmul esitas resümeena Macbethi kuulsa monoloogi, kägardades ajalehest pealuu, liites nii muuseas ühte ajaliku ja igaviku. Sepo Seeman lausub sama teksti, käes puhastusvahendi pudel, pihustades õhku veepiiskade pilve. Ausad monoloogid mõlemad. Simmuli tekst elu varjukõnnist püsib mälus eksistentsiaalsem. Seemani puhul on tunne, et viivuks rollist väljudes sõnastab ta väga isikliku suhte „väeti näitleja” teatritegemisse ja selle tähendusse või ka tähenduse puudumisse.

Luigi Lunari näidend mõjub Endla (komöödia)afišil värskendavalt. Mitmekihtne, vallatute ja erudeeritud tsitaatidega tekst peaks kõnetama mitmesugust publikut. Kellele pakub lusti Kapteni „jämedakoeline huumor”, kellele Professori filosoofiavinjetid – mis eriti sümpaatne, üks ei välista teist. Boonuseks võimalus mõtiskleda nii eksistentsi kui keele kui dramaturgia saladuste üle, samastuda näiteks Becketti Godot’ ootajatega või Stoppardi Rosencrantzi ja Guildensterniga… Mina igatahes soovin lavastusele pikka iga ning hakkan juba lootusrikkalt ootama Tiit Palu kolmandat „Kolmekesi kahevahel”. Umbkaudu kümne aasta pärast?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming