Üks riik, üks teema, kaks festivali…

Rait Avestik

Eesti lasteteatris on konkurentsivõimelisi tipplavastusi. Hiljuti alanud ja ka selleks korraks lõppenud rahvusvaheline NB-festival näitas järjekordselt kõrgetasemelist teatrit lastele ja noortele. Juba kuues Eestis peetud ASSITEJ festival andis tunnistust järjest paremast ja sujuvamalt töötavast festivalikorraldusest. Samas oli võib-olla sellevõrra rohkem märgata festivali kunstilise taseme üsna suurt kõikumist. Eks selline “äärest ääreni” tase ole kogu aeg olnud, aga tundub, et nii majanduslikult kui ka kultuuripoliitiliselt edasi arenenud riik (ja ka festival ise) võiks lubada endale märksa kõrgemat kunstilist taset. Eesti riik ja eesti lasteteater on tänu sellele festivalile jõudnud nüüdseks arvestatavaks partneriks ASSITEJ liikumises. Loomulikult veel suure arenguruumiga ja seda eelkõige meie riigipeades.

Mitte enam üllatav, aga siiski rõõmsalt kulme kergitama panev on see, et kõrvuti välistippude Batidaga Taanist, Samartiga Venemaalt, Ciacconna Cloxiga Saksamaalt ja mõne teisega veel säras kõige eredamalt VAT-teater “Kalevipoja” (lav Markus Zohner) ning “Pál-tänava poistega” (lav Aare Toikka). Mitteametlik salažürii arvaski parimaks “Kalevipoja” ning kehvimaks ühe Läti teatri õuduse.

Kohe pärast Pärnu festivali Tallinnas alanud rahvusvaheline lasteteatrite festival “Banaanikala” kinnitas VATi võimsust. “Banaanikala” lastežüriilt pälvis “Pál-tänava poisid” peapreemia, täiskasvanute žüriilt sai Aare Toikka preemia lavastamise ja dramatiseerimise eest. Samas tõusid jõuliselt esile ka Eesti Nukuteatri “Troll-poiss” (lav Finn Poulsen), mis pälvis täiskasvanute žürii peapreemia, ning “Karjatüdruk ja korstnapühkija” (lav Leino Rei).

Siiski tahan nimetatud saavutuste taustal juhtida tähelepanu nende kahe festivali olemusele ja tulevikule. Kui nüüd elementaarne gradatsioon aluseks võtta, siis näeme selgelt, et ASSITEJ festival liigub loomulikku teed pidi ülespoole ning “Banaanikala” paraku vastupidises suunas. Selle aasta nimetatud üritused näitasid seda tendentsi üsna ühemõtteliselt. “Banaanikalal” esile tõusnud VATi ja Eesti Nukuteatri lavastused, mida näidati niikuinii nende teatrite tavapärases mängukavas, moodustasid liigagi suure kontrasti muu lähivälismaa ning kohalike (peamiselt nuku)teatritega. Ka nende festivalide  korralduslik pool ning eesmärk üldse erinevad kardinaalselt. NB-festivali väliskriitikute ja vaatlejatega etendustejärgsete arutelude, töötubade ja muu taolise olulisust ei saa alahinnata. Aga eks ole ka nende ürituste riigipoolne subsideerimine eri suurusjärgus. Mida teha?

Juba mõnda aega tagasi toimus kultuuriministeeriumi õhutusel ning teatriliidu ja nimetatud festivalide korraldajate osavõtul arutelu, kas poleks otstarbekam (eelkõige riigi poolt vaadatuna rahalises mõttes) moodustada kolmeaastane tsükkel, milles oleksid NB-festival, “Banaanikala” ning eesti lasteteatri festivalid. Mingisugune töö selles suunas ka juba vististi käib. NB-festival on suure organisatsiooni üks osa ning selle kontseptsioon, olulisus ning eluvõime ei vaja enam vist tõestamist. Tõhustamist aga küll. Ka hüpoteetilise eesti lasteteatri (lastelavastuste) festivali vajalikkus ning olemus on  teoreetiliselt põhjendatud. Praeguses olukorras peaks ka “Banaanikala” endale mingi selgemalt eristuva niši leidma (väiketeatrid, nukuteatrid, teatrid põhjatult Venemaalt jmt), siis oleks asjal mõtet. Ajad, riigid ja korrad on lihtsalt muutunud. Hea aeg ja põhjus jälle maha istuda ning teha tulevikku ulatuvaid ning meie (laste)teatrilugu tervendavaid otsuseid. Ja siis tegusid. Ja kuidas saaks lasteteatrite festivalidel sihtgrupi saali…?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming