Üks roll: Aleksei Karenini elusügavik

Pille-Riin Purje

Karenin – Aivar Tommingas,

 

Näitleja Aivar Tommingas Aleksei Aleksandrovitš Karenini rollis

Lev Tolstoi – Mihhail Tšumatšenko “Anna Kareninas”. 2. II etendus Ugala väikses saalis.

Tunnistan, et pole seni osanud lugeda Lev Tolstoi “Anna Karenina” keskseks tegelaseks Anna abikaasat, toda tüütut ja jäika vanameest. Ants Lauteri Karenini rollist (Vanemuine, 1952) olen kuulnud raadioversiooni, sealt sööbis mällu vastik vinguv hääl.

Mihhail Tšumatšenko lavastuses on kujutatud Kareninit tõsiselt, lavastaja austab aruka ja mõjuka mehe väärikust, paotab ta inimlikke kannatusi. Üllatuslikult on Aleksei Aleksandrovitš lavastuse kõige sümpaatsem tegelane, ta tundub isegi mitmeplaanilisem kui romaanis.

Osatäitjaid on kaks: Arvi Mägi ja Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest). Mõlemad mängivad veenvalt, mõlema näitlejateel jääb Karenin oluliseks osatäitmiseks. Sarnane on rollilahenduste delikaatsus, kumbki osatäitja pole loomult soleerija. Siiski peitub Aivar Tommingase kohalolekus põhjatum saladus.

Ilmselgelt mõjub Ugala trupile soodsalt külalisnäitleja fenomen. Nähtud etendusel olid partnerid Tommingase mõjuväljas tõetundlikumad, ansamblimäng pingestatum kui “omade vahel”. Nii soliidse Karenini kõrval ei saa Anna (Triinu Meriste) mõõdutundetult tujutseda, lapsikut koketeriid harrastada. Anna armuke Vronski (Priit Võigemast) on Karenini kõrval kehkjas poisike, ent seda ise teravamalt tajudes muutub noormees enda vastu ausamaks. Ka groteskses kõrvalrollis, advokaat (Jaanus Kask) ei söanda seda Kareninit kohelda lausjultumusega. Kui mängib Tommingas, taandub kogu lavastuses pealispindsem hinnangulisus.

Aivar Tommingas on tugeva koomilise sarmiga näitleja. Ometi on ta raadiointervjuus pihtinud, et koomika pole üldse ta pärisosa, et ta on õrnahingeline lüürik, kelle lemmikkirjanikuks Tšehhov. Ent selles laadis rolle tuleb ette harva.

Tolstoi Karenin ei ole ju tšehhovlik roll?! Aga pastelsus, nukruse ja headuse varjund näitleja lavaelus viitab Tšehhovi-igatsusele. Koomika vaap, mida Tommingase puhul eeldaks, eelkõige välispidiselt, puudub Kareninis täiesti – totra puhevil põskhabeme kiuste. Nappide detailidega näitab näitleja, kuidas üdini väärikas inimene kaotab eneseväärikuse. See ei ole naljakas, vaid valusalt aus.

Aivar Tommingas mängib maksimaalselt väikse saali mõõtkavas. Kui Anna hoolimatu egoismiga mehele kuulutab, et armastab teist, hoiab Karenin käes õuna, mille ta purustab. (Trafaretne kujund: kohe meenus, kuis Nikita Mihhalkov filmis “Julm romanss” rusikaga õuna lömastab.) Arvi Mägi pihus purunes õun rutem. Tommingase Karenini nimetissõrm krampub vastu õuna. Sõrm tõmbub pingest valgeks. Vaatan ainiti ta sõrme, nagu toimiks teatris kino suur plaan. Stoppkaader vältab kaua. Viimaks puruneb õun nagu kogemata. Nii lihtsalt, ebaefektselt hävineski aastatepikkune abieluõnn, mehe usaldusest naise vastu sai lögane sodi. Nagu virgudes vaatab mees oma kätt, võtab Anna valge taskuräti, pühib sõrmi, viskab rätiku põlglikult maha.

Ometi püsib lootus. Kui Anna koju tuleb, tervitab mees teda ootamatu pehme õrnusega, kergenduse ja andestusvalmidusega. Aga ta eksis, naine ei kahetse ega säästa abikaasat. Viivuks minetab mees laitmatu enesevalitsuse, virutab portfelli käest: isegi tema amet, ta positsioon ei paku enam kaitset. Siin mängib Tommingas nähtavaks selle, mida Tolstoi kirjeldab romaani esimese jao VIII peatükis: turvaline sild elusügaviku kohal on lammutatud, täpne ja tark eluteoreetik Karenin pole varem kogenud elulist vapustust.

Kindlasti on headus ja üllus Tommingase Karenini puhul usutavamad kui kättemaks ja tigedus. Kuidagi ei saa uskuda, et see mees vihkab oma poega.

Ainsa vaatamisega nüansiküllast ja samas nappi osatäitmist kirjeldada ei saa. Lavastuses on viiv, mil Karenin vaatleb kaua sõnatuna Anna portreed. Näitleja ei ole sel hetkel fookuses, aga diskreetne iseendaga üksiolek avab Karenini elatud elu, kodurahu ja õnne, mis kunagi ei taastu. Sama süüvivalt ja põhjalikult kui Karenin vaatab Anna pilti, tahaks vaadelda Aivar Tommingase lavaelu.