Üks roll: Pille Lukini Sarah – väike nähvits täiskuuleedi

Pille-Riin Purje

  Pille Lukin Sarah’ rollis lavastuses “Täiskuu”. Autor Alan Ayckbourn, lavastaja Roman Baskin. MTÜ Kell Kümme suvelavastus Palmse mõisas, juuli – august 2006.  Järgmine etendus 12.XI Rakvere teatris.

Viimasel ajal kipun juurdlema, ja mitte ainult teatris, et kuis küll meestele on antud heldemalt huumorimeelt ning oskust iseenda üle naerda?! Õnneks lõi mu ohtlik kinnismõte kõikuma, kui jälgisin selle suve üht elurõõmsamat näitemängu “Täiskuu”. Roman Baskin on üle hulga aja lavastanud täisverelise komöödia, Alan Ayckbourni “Normani vallutuste” triloogia kolme näidendi vaimuka sulami. Inimsuhete komöödia “kolm paari ja üksindus” ei hellita illusioone kummagi soo suhtes. Täiskuu ei tee ärevaks ainult naisi. Vastassugupoolte vahel sähvivad tõmbe- ja tõukejõud on naljakad, ometi ka nukrad. Kuidas saaksid mees ja naine lävida nii, et suhe oleks kindel, aga vabadus ei kaoks? Selle küsimusega lõpeb lavastus. Lootuses, et tuleb “homme”, veel üks ilus lohutu päev, mil ei pea midagi otsustama, ei pea ennast “ära lubama”.

“Täiskuu” näitlejate sekstett Guido Kangur, Pille Lukin, Roman Baskin, Epp Eespäev, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar või Eduard Sal­mistu  mängib intelligentselt ja ülemeelikult. Vahva ja hoogne oli 9. augusti etendus, ilmselt tänu fantastilisele oranžile täiskuule, mis ilmutas end öhe lahkuvale rõõmsale publikule.

Ansamblilavastuses on üks roll, mida tahan eraldi tunnustada, Pille Lukini Sarah. Särav ja sarkastiline, julge ja läbinägelik osatäitmine. Musternäide naiselikust huumoritajust ja (enese)irooniast.

Sarah on Pille Lukinil detailideni viimistletud roll: väike närvlik nähvits, plikatirtsu ja daami kentsakas kombinatsioon, hästi äratuntav inimtüüp. Iga kostüüm (kunstnik Ann Lumiste) saab osaks Sarah’ elulaadist, kus jube tähtis väliskest. Rihmikkingade vahetamise tseremoonia, napid õhulised kleidikesed, toon toonis võimlemisriided… Linnalihv, kohatu maamajas. Hiilgav idee on panna Sarah harrastama energilist kepikõndi: trend pingete maandamiseks. Hõlbus on kujutleda seda naist ilusalongides, joogas, psühholoogi seanssidel… Kui sõgedalt palju kulutab Sarah energiat muljejätmiseks, kui hirmlihtsalt ta kaitsekiht puruneb ja kui osava võltssiira naeratusega ta killud otsemaid kokku kleebib… “Miks te ei kuula mind! Miks te mind mõnitate!” teeb ta pisiasjust grandioosse stseeni, et sekund hiljem naeratada oma “kõik on nii hästi”-naeratust ja täiesti loogikavabalt oma abikaasat korrale kutsuda: “Ära kaota tuju iga tühja asja pärast!” Vilunult loobib Sarah ebasiiraid komplimente ja viskub small talk’i nagu mullivanni…

Pille Lukini päralt on uhke, omamoodi julm stseen, kui näitleja pühib rolli kaitsekihi minema. Naistevallutaja Norman (Roman Baskin) krahmab Sarah’ rohmakalt kaissu – mine tea, julgeb mees seda esimest korda või kordub vana õrritusmäng… Igatahes juhtub midagi rabavat. Sarah, too suguvõsa peps moraalilugeja, haarab initsiatiivi, muutub üleni ahneks rahuldamata naiseks, klammerdub Normani külge, samas meest automaatselt eemale tõugates, kohe uuesti kaela viskudes, aplalt  suudeldes… Sel hetkel saame aru, et oma mees, laisk ja humoorikas ja tüdinud ja lapsemeelsusse pagev Reg (Guido Kanguri muhe roll) on naise ammu unarusse jätnud, igas mõttes. Sarah nälg ei ole pelgalt seksuaalne, ta igatsuses anduda on annus hingelist alastust. Komöödiavõtmes mängitud puhang jääb kriipima. Sest viivuks vilksatas võimalus olla elus ja ehtne, kirglik ja aus – võimalus, mille Sarah eelkõige ise on eneselt ära võtnud.  

Pille Lukini elegantset komöödiarolli nautides mõtlesin: kui stiilne ja hea naisnäitleja söandab ja oskab naerda oma sookaaslase üle (seejuures paratamatult, kaudselt, peenelt ka iseenda üle), ta läheb lõpuni, on halastamatum ja tunneb elu paremini kui mees. Ju siis mehed armastavad ennast rohkem, andestavad endale rohkem. Huvitav, on nad sellevõrra nõrgemad või kaitstumad kui meie, naised?