Külalised maailmalinnast Narvast

Reet Kudu

Stanislav Varkki on oma eriskummalisele trupile tänase päevani truuks jäänud ega ole läinud üksi laia maailma õnne otsima.      Narva on eestlastele enamasti koht, kust ei oodata maailmakultuuri. Seepärast on enesestmõistetav, et Tallinna väärtlavadele jõutakse  aeg-ajalt koos niisuguste ürituste ja nimedega, mis sobivad kokku pigem maailmalinnade kui läbi-lõhki teada Narvaga, kuhu eestlane tõstab oma jalga paraku harvemini kui näiteks Veneetsiasse, kus Narva teatritrupil Kuninglik Kaelkirjak jalg ammu maas. Et teatritrupiga sobib kõige paremini kokku sõna „maailm”, siis on selge, et Tallinna Solariseski ei esinenud nad 29. novembril koos kohalike tuntustega, vaid endale juba rahvusvaheliselt  nime teinud Gruusia vabariigi lauljatari Nino Katamadzega. Ja nagu väitis lauljatar pressikonverentsil, et tema žanri määratlemisega olevat kriitikutel tänase päevani raskusi, nii olevat ka teatritruppi raske liigitada üksnes teatri või tantsu või pantomiimi alla.

Katamadze puikles otsesest vastusest kõrvale, sest ta laulvat nagu lind. Koreograafina üritaksin siiski truppi Kuninglik Kaelkirjak liigitada mitte linnuks või kaelkirjakuks, vaid lihtsalt väga  huvitavaks teatritrupiks, kus musikaalsust ja improvisatsioonivõimet rohkem kui tavaliselt. Eks improvisatsioonilisus oligi põhieeldus, mis võimaldas kunagisel narvalasel Adolf Käisil oma lemmikud Tallinnasse kutsuda ja koos tuntud lauljatariga esinema panna.       

Kust on ammutatud nii rikkalik esinemiskogemus?

Jah, Kuninglikul Kaelkirjakul oli juba enne tohutu kogemus, kuidas esineda seal, kus esineda peaaegu võimatu. Trupi tuumiku moodustavad Stanislav Varkki ja Larissa Lebedeva, kes otsustasid kaheksakümnendate aastate lõpul hakata tegema laval seda, mida nad tõesti teha tahavad. Aga omaaegne sovetilava oli teadagi tõrges igasuguseid uuendusi  vastu võtma ja Narva publik ehk veel tõrksam. Seepärast tuligi minna rändama laia maailma, kord koos trupiga, kord eraldi. Igatahes on Larissa Lebedevat saatnud edu mitte ainult bensiinijaamades, kaubahallides ja tänavatel, vaid tal on ette näidata I preemia 1988. aasta üleliiduliselt balletikonkursilt, kus ta ta säras numbris „Orpheus” (koreograaf E. Smirnov). Stanislav Varkki pole aga tundmatu nimi filmispetsialistidele, sest ta esines peaosas  Andrei Kontšalovski linateoses „Lollide maja” („Dom durakov”), mis sai Veneetsia filmifestivalil grand prix’. Kontšalovskiga on jätkunud koostöö hiljemgi, sest Varkki on tuntud ühe parema pantomiimilise näitlejana. Sellegipoolest on ta oma eriskummalisele trupile tänase päevani truuks jäänud ja pole läinud üksi laia maailma õnne otsima.

Üheksakümnendatel omandas Kuninglik Kaelkirjak lõplikult tõe, et kodumaiseks lavakuningaks  saab ainult kuninglike linnade kaasabil ehk ükski prohvet pole kuulus kodumaal. 1996. aastal tehti nimelt usinasti koostööd pariislastega ja esineti ühise teatriprojektiga maailmalinnas Pariisis tervelt 250 korda. Unelm nii paljudele Tallinna eratruppidele. Külalistena pole esinetud mitte üksnes Pariisis, vaid ka mitmel pool mujal, näiteks Iisraelis ja Soomes, Venemaast ja Ukrainast rääkimata. 2006. aastal tehti aga näiteks Veneetsia maailmakuulsa  karnevali aegu koostööd kohalike muuseumidega, performance’i-kunstnik oli tookord Lena Subota (Peterburi). Loomulikult on vaja tänavatantsijate kogemust ja julgust, et minna lavale koos Nino Katamadzega, kes pressikonverentsil teatas ajakirjanikele lapseliku süüdimatusega, et ta ei tea üldse, mida ta täpselt Solarises laulma hakkab. Lauljatar liikus laval tõesti ringi nagu oma kodus. Ja täpselt sama suutsid ka Kuningliku Kaelkirjaku tantsijad. Olin koos täissaaliga võlutud teatritrupi oskusest muusikaga kaasa minna ja mitte laval võõrkehana mõjuda. Seda enam, et proove polnud eriti võimalik teha – etendus sündiski otse vaatajate silme all. Suurepäraste solistidena tõestasid end kõik viis esinejat: lisaks Stanislav Varkkile ja Larissa Lebedevale Anna Dimitrjeva, Anna Varkki ja Dimitri Prokofjev. Sobiti kokku nii lauljatari muusikaliste numbrite meeleolu kui ka rütmiga.  Lava oli suurepäraselt ära kasutatud. Loomulikult aitasid palju kaasa ka originaalsed kostüümid ja pilkupüüdvad vahendid, millega teatritrupi liikmed liikumise põnevamaks tegid. Eriti võimsa mulje jätsid lõpunumbris tohutud lipud, mis tundusid lehvivat kui improvisatsioonikunsti võidulipud. Selleks hetkeks oli saal juba täielikult vaatemängust haaratud ja ka tantsijad olid sedavõrd hoos, et esimeste numbrite ettevaatlik ja elegantne liikumine oli  asendunud metsiku võidutantsuga. Varasemates etteastetes olid hiilanud eelkõige naised, aga lippu lehvitades ületas Stanislav Varkki rütmitunnetus ja kirg ootamatult kõik nähtu. Ta polnud enam trupi tegemisi valvsalt jälgiv juht, vaid parim solist, keda vaadates sai paugupealt selgeks, miks Kontšalovski just temaga koostööd soovib teha, Pariisist ja Veneetsiast rääkimata. Ja nii jäigi vaid kahetsus, et Tallinn pole  kahjuks mitte Pariis. Kuningliku Kaelkirjaku tantsijaid sai ju Solarise suurel laval näha vaid korra ja sedagi üksnes tänu sellele, et Nino Katamadze need imelised improviseerijad enda kõrvale lavale lubas. Risk igal juhul, sest pole teatavasti midagi keerulisemat kui improviseerida improvisatsioonis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming