Küsitlus: Kolm küsimust Pearle* konverentsi delegaatidele

Ruudu Raudsepp

1. Milline positsioon on kultuuril teie riigis ja ühiskonnas? Kas on tehtud sotsiaalmajanduslikke uuringuid ja kui on, siis millised on olnud nende tulemused? 2. Mis on praegu etenduskunstide vallas suurim probleem? 3. Millised on olulisemad muutused, mis etenduskunstidel teie riigis ees seisavad? Morten Gjelten, Norra Teatrite ja Orkestrite Assotsiatsiooni (NTO) tegevjuht ja Pearle* juhatuse liige 1. Viimased 6-7 aastat on kultuur olnud valitsusele tõsine teema. Valitsus on seadnud eesmärgi tõsta kultuuri rahastamine 1%-ni SKTst, see on toonud kultuurivaldkonda palju lisaraha. 2. Tänu valitsuse 1% eesmärgile oleme heas seisus ning anname endale aru, et teiste Euroopa riikidega võrreldes ei ole meil põhjust kaevata. Norras on ehitatud palju teatreid ja kontserdimaju, mida võib tänapäeval imeks panna. Ei tohi aga unustada, et nii mõnegi teise Euroopa riigi kõrval on meie etenduskunstide traditsioon üsna noor. Mõni aasta tagasi ehitatud ooperimajad olid tegelikult esimesed selleks otstarbeks ehitatud hooned, sama lugu on teatritega. Suurim probleem on kulu pensionidele. Kõik teatrites ja orkestrites töötavad inimesed on seotud pensioniskeemiga, mis on läinud väga-väga kalliks. See probleem kasvab ja sellest saab peatselt poliitilise diskussiooni teema. 3. Meie õnneks pole kultuur Norras majanduskriisilt suurt hoopi saanud. Nüüd on aeg täita uued hooned kunstiga ja veenda inimesi, et investeering on läinud asja ette.

Catherine Baumann, Prantsusmaa Rahvusliku Eraõiguslike Subsideeritud Orkestrite ja Ooperimajade Liidu (SYNOLYR) direktor ja Pearle* president

1. Hiljutise väga laiapõhjalise uuringu „Prantslaste kultuuriharjumused“ järgi on prantslased väga aktiivsed kultuuritarbijad. Suured etenduskunstide institutsioonid nagu ooperi- või balletiteatrid on ühiskonnas endiselt väga olulised.

2. Prantsusmaa avaliku sektori peamised probleemid on seotud rahastusega. Esiteks tingis majanduskriis avaliku sektori kulude kärpimise. Ja teiseks on ellu kutsutud seadus, mis muudab administratiivsel tasandil riigi, piirkonna, linnade organisatsioonide pädevusvaldkondi ja õigusi. See mõjutab ka kultuuri toetamise võimalusi.

3. Tegeleme peamiselt siin ja praegu toimuvate kunstisündmustega, ent peame mõtlema, kuidas internet ja teised uued tehnoloogiad muudavad meie elu. Kontserdiülekanded internetis, ühisvõrgustike kasutamine – need on kindlasti tuleviku küsimused.

Rolf Bolwin, Saksamaa Teatrite ja Orkestrite Assotsiatsiooni tegevjuht ning Pearle* juhatuse liige

1. Saksamaal arutletakse kultuuri üle sageli ainult kultuurist, mitte selle majanduslikust mõttekusest lähtudes. Ka avaliku sektori rahastamisest rääkides peab meeles pidama, et kultuuriinstitutsioonid on ühiskonnale vajalikud, ei tuleks argumenteerida „kui annad ühe euro teatrile, saad 1,5 tagasi“. See on tähtis rahandusministriga debateerides, aga ühiskonna vaatevinklist pole majanduslik kasu tähtis. Huvitaval kombel on nüüd, majanduskriisi ajal, kõik sellest aru saanud. Inimesed lähevad teatrisse ja ooperisse otsima vastuseid neile olulistele küsimustele. Ka poliitikud on hakanud mõistma, et linnad vajavad kultuuri, et olla väärtuslik elukeskkond.

2. Saksamaa on teatri- ja muusikamaa: meil on 140 riigiteatrit, 250 erateatrit, 130 suurt orkestrit. Repertuaariteatrites töötab palju inimesi, rahastamine on seetõttu suurim mure. Siiski suudame pakkuda aastas ühes linnas üle 1000 etenduse ja kontserdi. Vaidlus rahastuse üle käib peamiselt väiksemates (umbes 60 000 elanikuga) linnades. Meie organisatsioon loob väiksemates linnades algatusi, mille eesmärgiks on tõestada, et ka seal on teatreid ja orkestreid vaja. Oleme selles üsna edukad.

3. Kõige rohkem on muutunud töötajate sotsiaalsed tingimused. 20 aastat tagasi töötas teatrites ja orkestrites 45 000 inimest, nüüd 38 500. Üle 6000 inimese on kaotanud töö, kuid etenduste ja kontsertide arv on jäänud samaks – allesjäänud töötajad peavad seega rohkem panustama. Paljudes teatrites on oma kollektiivlepingud, mille järgi saab töötaja vähem palka, kui on ette nähtud riiklikus kollektiivlepingus, see-eest on aga töökoht paremini tagatud. Samuti on töölepingute kestus lühenenud. Projektipõhiste lepingute arv on kasvanud 8000-lt 18 000-ni.

Momchil Georgiev, Bulgaaria Kultuuriinstitutsioonide Assotsiatsiooni (BAROK) peasekretär

1. Kultuuri üle ollakse Bulgaarias väga uhked. Kahjuks on aga erinevus muusika ja teatri populaarsuses: teatrisaalid on üha enam täis, muusika kaotab publikut.

2. Kultuur pole korralikult rahastatud, liiga palju struktuure kuulub riigile ja liiga vähe linnadele. Bulgaarias on kokku 44 teatrit (sh nukuteatrid), 6 ooperimaja, 5 suurt orkestrit, 12 kammer- ja väiksemat orkestrit. Kõike seda peetakse üleval avaliku sektori toetustest. Riigi suur vastutus pole hea, kriisi ajal sõltutakse liiga palju ühest rahastusallikast. Orkestreid ja ooperitruppe on väga palju kärbitud, aga nii ei saa need organisatsioonid töötada. Valitsuse poliitika on kõike käigus hoida ja mitte midagi sulgeda, aga ooperi- või balletiteater ei saa liiga väikse koosseisuga oma nime vääriliselt töötada.

3. Kavandamisel on kultuuri arengustrateegia, mis peaks pakkuma raamistiku ka etenduskunstide seadusele. Loodame, et seal sätestatakse ka orkestri, kammerorkestri või ooperitrupi normaalne suurus, et eelarve läbirääkimiste tarvis oleks olemas juriidiline alus.

Zdenek Panek, Tšehhi Vabariigi Kutseliste Teatrite Assotsiatsiooni konsultant

1. Tšehhi ühiskonnas on kultuuril väga tugev positsioon. Traditsioonid on pikaajalised ja institutsioonide võrgustik – teatrid, orkestrid, ooperimajad – tugev. Oleme üle elanud mitmeid probleeme ja ilmselt elame üle ka majanduskriisi. Kuid kultuuri tugev positsioon on mingis mõttes latentne: on palju inimesi, kes pole kunagi teatris käinud, kuid peavad teatri olemasolu linnas oluliseks. Ka nemad kirjutavad alla teatreid toetavatele petitsioonidele praegu, mil teatritel on rahastusega probleeme. Nad tunnevad, et linna elukvaliteedi seisukohast on teater tähtis, kuna kultuur on üks põhilisi faktoreid, mille järgi otsustatakse, kas selles linnas on mõtet elada või mitte.

2. Etenduskunstide eelarvekärped olid umbes 10% ja need pole tööhõives toonud õnneks kaasa traagilisi tagajärgi. Kuivõrd raha struktuuride ülalhoidmiseks on vähem, siis suunab kultuuriministeerium raha esmalt oma alluvuses organisatsioonidele. Paremas seisus on stabiilse eelarvega, näiteks linna alluvuses töötavad institutsioonid, raskemas olukorras aga projektipõhised organisatsioonid.

3. Muudatused on loovisikuid puudutavates töölepinguseadustes.

Kathleen López Kilcoyne, Hispaania Riikliku Teatri- ja Tantsuproduktsiooniasutuste Assotsiatsioonide Föderatsiooni (FAETEDA) esindaja ja Pearle* juhatuse liige

1. Kultuur on Hispaania ühiskonnaelus ja avalikus arvamuses väga tähtsal kohal. Tähtsaks peetakse ka väljaspool Hispaaniat toimuvat, oleme sellele üsna avatud.

2. Mured on sarnased teiste riikidega. Loomingulises plaanis probleeme pole, talente ei napi. Probleemid on praktilised, seotud majandamise, maksude, kriisi mõjude ja seadusandlusega. Peame kohanema ka otsustega, mida Euroopa teeb, ent neid ei saa tegelikult probleemideks nimetada. Peamine küsimus on see, kuidas mõjutada nii avalikku kui ka erasektorit toetama etenduskunste.

3. Ootame uue seaduse vastuvõtmist, mis maksude mahaarvamise abil soodustaks kultuuriprojektidele eraraha laekumist. Tegemisel on ka häid tavasid reguleeriv teatriseadus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming