Kuhu lõpeb kummitusmaailm?

Nukuteatri „Canterville’i lossi vaimu” ainus viga on ehk väike eksimus omaenda reeglite vastu: pinge on juba keritud, trall on peetud, lõpp peaks selle uhke sõlmega siduma.

JÜRGEN ROOSTE

Nukuteatri „Canterville’i lossi vaim” (kummituslugu koolinoortele Oscar Wilde’i jutustuse ainetel), autor-lavastaja Anna Ivanova-Brašinskaja (Venemaa-Soome), kunstnik Saša Poljakova (Prantsusmaa), koreograaf Olga Privis, valguskujundaja Triin Rahnu, helikujundajad Ekke Västrik ja Mikk Mengel. Mängivad Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Mirko Rajas, Kaisa Selde, Katariina Tamm ja Taavi Tõnisson. Esietendus 6. IX teatri väikeses saalis.

„Canterville’i lossi vaimu” kunstnikutöö on väga hea, visuaalselt oleks raske seda võluvamalt teha.

„Canterville’i lossi vaimu” kunstnikutöö on väga hea, visuaalselt oleks raske seda võluvamalt teha.

Jaana Süld

Nukuteater on viimaste aastatega õide puhkenud küll, noh, nagu selles veidravõitu kummitusloos puhkeb lõpuks õide mandlipuu. Kõigel, mis ma selles teatrimajas viimasel paaril aastal näinud, on aus loominguline, lustiga tegemise pitser. See ei tähenda sadat protsenti õnnestumist, aga enam pole seda tunnet olnud, et siin lahutatakse ja lahustatakse laste meelt, et nonde vanematelt raha kokku korjata.

Selle teatrilooga olen ma hädas olnud, tõtt-öelda vist ka teised kriitikud. Midagi olulist või märkimisväärset ei õnnestunud mul „Canterville’i lossi vaimu” kohta leida ning ise olin ka jännis. Asi ei ole lavastuses, vaid selles, kuidas tollele elukale läheneda. Võib-olla andis mulle tõuke Aare Pilve just äsja ilmunud artikkel kriitikuist,* kus ta jaotab nood kolmeks: vastuvõtvaiks, tõlkivaiks ja kaasaloovaiks (muidugi jagunevad kõik kriitikud tegelikult kolmeks, eks, nendeks, kes oskavad kolmeni lugeda, ja nendeks, kes ei oska … Pilve kolmikjaotus on mängitud kiiva kaasaloova kriitiku poole). Minu küsimus Anna Ivanova-Brašinskaja lavastuse puhul ongi: milline kriitik olla?

Tõlkida pole mõtet, sest see ongi mingis mõttes ise Wilde’i loo tõlge, (pigem õnnestunud) püüd leida toda õiget lavakeelt. Vastuvõtt … jaa, ma pigem soovitaksin toda lavastust, toda kunstiteost, sest tõepoolest on tegu visuaalse kunstiteosega, oluline osa naudingust on siin too maailm, mis lavale ehitet (mitte liialt keerukate võtetega).

Iseenesest on kõik paigas, olulised asjad. Esiteks lugu ise ja selle võti, sõpruse-armastuse-ustavuse lunastav motiiv. Siis kunstnikutöö: visuaalselt oleks raske seda võluvamalt teha. Muusika ja koreograafia on pingsad, paigas. Näitlejatöö ka, Jevgeni Moissejenko lord Canterville’i sünge, nukra vaimuna ning teiste lustlik-lapsik mäng, nukkude ja inimeste ühtekasvamine, kõik on töös. Oscar Wilde’i estetism pole küll ehk enam tänapäeva koolinoorele lõpuni kohandatav, selles heitlevad/ühinevad püüd siira ilu ja suurte tunnete poole ning künismini ulatuv iroonia – tema huumorisoon on sedavõrd veider, paigast ära. On siiski tore, et lavastaja on valinud just selle teksti aluseks.

Kuigi meid ähvardatakse (või täpsemini peibutatakse) seekord visuaalteatriga, on tekstil – suisa ette loetud tekstil (tegelased kõnelevad meile lausa salvestuselt, see kannab hetkiti lugu edasi) väga oluline osa. Võttestik meenutab hetkeks ehk Hollywoodi parematel noorteraamatutel põhinevaid filme, kus on palju etteloetud teksti, olgu see siis esitatud peategelase mõttelõngana või narraatori kandvate lõikudena. Tihti annab see kirjandusline taust tunda. Ja see ei ole halb, ka praegusel juhul, kuigi põnevam olnuks ehk püüd lõpuni kompromissitult mängida. Aga muidugi: noored ei pruugi toda lugu teadagi, eks.

Mulle on too Wilde’i pala miskipärast – võib-olla raadio järjejutust, tollest tumedusest, mis sealt väikest inimest puudutas – lapsepõlvest sisse jäänud. Seetõttu on ehk kahju, et seekordse lavaversiooni autor pole pidanud tähtsaks lõpplahendusele eelneva keerdkäigu õõva, kohutavust kuidagi välja maalida/mängida – ohverdus/julgustükk ei tundu laval sedavõrd enam julgustükina. Varem toimunud vaimu-vembuvendade lahing on palju jubedam-vigurim. Eriti nukupelglikule õudusloosõbrale.

Mingis mõttes võtab see loo teravuse maha, lavastuse lõpuosa tundub kiiruga kokku traageldet, ja sellest on kahju, sest enne seda on kõvasti vaeva nähtud ühe eriskummalise maailma ehitamiseks ning laste kaasatõmbamiseks sinna, seda on näitlejate töölustistki tunda, et tung on siiras. Jajah, nõnda toimib see ka, aga jätab kriitiku veidi relvituks. Selle võluva väikese kunstiteose ainus viga on ehk väike eksimus omaenda reeglite vastu: pinge on juba keritud, trall on peetud, lõpp peaks selle uhke sõlmega siduma. Praegu on see lihtsalt korralikult vormistatud-markeeritud, justkui jäänuks see üks idee, lahendus veel puudu.

Kusjuures ikkagi: ka nii on lugu tervik, ka nii on see teatrielamus, lihtsalt väikese pettumusega noile, kellel mingi ootus. Kujutan ette, et puhta lehena, looteadmatuna, on see võluvam. Aga oleks minu teha, ma võtaks selle lisaaja ja leiaks uue, teistsuguse lõpuvõtme, isegi kui ka Wilde ise meid sinna päris lõpuni piiluda ei lase, praegu jääb õhku kerge metafüüsikalebra. Seda pole vaja.

Ühesõnaga: ikkagi kipub sinna vastuvõtva kriitika poole, ikka kipun ma maailma enese järgi parajaks mõõtma. Aga kas ongi suurt muud lahendust, kas on teisi viise? Noorteteater on veidike teelejuhatamine, veidike inspireerimine, kaasatõmbamine. Selleks on siin valitud õiged vahendid, selleks on tolle maailma lihvimise/kujutamisega vaeva nähtud, selleks on näitlejais tuld, hõõgvel süsa. Lihtsalt, süda, see sitikas, ihkab veel enamat.

*Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming