Kui armastab, lööb haamriga

Mario Pulver

„Materjali vastupanu” on arktiline teater, kus repliike ei ole, või kui on, siis mattuvad need vaenuliku tuulevihina alla. Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu”. Meeskonna liikmed Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla ja Hans-Gunter Lock. Esietendus 15. XI Kanuti gildi saalis. „Materjali vastupanu” on mehelik teater, sadoteater (sellest täpsemalt edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole, või kui on, siis mattuvad need vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on Andreas W tigedad ja pobisevad monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinate kui ka publikuga. Vaatajate suunas lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik: „Näh, lõin sind kiviga. Ega see sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?”. Taiga asemel on ventilatsioonitorud, tundra asemel savi- ja kivisegune lava, igavesti kriiskava tuule asemel elektroonilised helid, ent ometi on tunne, nagu vaataks antropoloogina pealt, kuidas küberugrid tapavad masinaid. Ahingu ja oda asemel on sepavasar ja tõstuk, ent ohvri saatus on sama vältimatu. Mehed möllavad, jahivad, silmad kindlameelsed ja tõsised, ainult suunurgad vahel kerkivad. Eriti siis, kui kiike piinav Tanel V. Kulla lööb kiigejalustega peaaegu et Andreas W silmnäo sassi, või kui Erik Alalooga peksab pühendunult endal peaaegu vasaraga sõrmed sodiks. Väike adrenaliin. Näh, oda lendas kaaslasest napilt mööda, viis juuksed kaasa. Näh, hullunud loom kiskus sõbra jalgupidi järele, pidi peaaegu surnuks lohisema. Jahil saab alati nalja.

Jahil on mehed. Naisi ei ole. Ei mahu neid sinna kuhugi. Testosteroon ja higi kivipuruste torude vahel, betoonfallos püsti. Kus neil mahtuda? Ainus naine on vangistatud ventilatsioonitorusse ja temagi on summutatud. Kui Erik tahab, siis tantsib temaga. Kui tahab, siis laseb tal kõvemini laulda kah. Kui ei taha, viskab kõrvale. Ometi pole mehed misogüünsed. Lihtsalt, jahile naisi kaasa ei võetud. Mitte et seksuaalenergia oleks koju jäetud: Taneli hell kiigesilitus enne sellega jõuliselt taidlemist või Eriku rohmakas laulva toru kohtlemine on peaaegu et soomeugri moodi erootika.

See on sadoteater. Mitte sadomaso, selleks oleks vaja allutatava poole tahet olla allutatav. Need masinad ja torud, kivid ja savi ei vali oma saatust. Nad pole passiivsed mitte omast tahtest, vaid olemus on selline. Nad ei hakka vastu, kui neid haamri või rusikaga peksta. Savil on savi. Teisel poolel on aga nauding peksmisest ja väänamisest ilmselgelt olemas. Eriku täpne, hingestatud kätetöö taldrikute purukssurumisel on sama tundlik kui viiuldajal. Ta naudib igat liigutust ja jälgib hoolega, et toore jõuga liiga kiiret surma ei tooks. Taldrikute praksumine mõjus, muuseas, eriti õõvastavalt, kuna olin enne etendust jalutanud mööda kurikuulsast Pagari tänava majast. Aju kirjutas ise Eriku tegevusele karjeid juurde, kohati hakkas ikka päris kõhe.

Millest on tehtud suured mehed? Lihastest ja haamrilöökidest, hooratastest ja torudest. Hellusele pole tegelikult kohta. Isegi positiivsed tunded on ähvardavad: kui Andreas W kummardab lõpus publiku tänamiseks, siis nagu võitluskunstides, käed põlvedel. Ei saagi aru, kas me juba võitlesime või on lahing alles algamas. Igaks juhuks ei tohi kaitset alla lasta, iial ei või teada, kust suunast löök tuleb. Õnneks pole „Materjali vastupanu” surmtõsine testosteroonikokteil, muidu muutuks see paari minuti järel iseeneslikult paroodiaks. Ei, polaarmehelikku maailma peab vältimatult külastama trikster, jahiseltskonnas peab olema mõni naljahammas ja kolme lihaselise, maikades jõhkardi kõrval peab seisma tüse, kiilaneva pealaega, triiksärgis mehike. Aga tõsiselt, „Materjali vastupanusse” on huumor kodeeritud ja iga lõhkuja särab purustamise ajal nagu väike poiss. Kui jaht ei oleks mäng, oleks elu pimedas tundras üsna talumatu. Eriti pärast seda, kui Erik on lõhkunud viimase lambi.

Igavates ühiskondades jagunevad inimesed lõhkujateks ja loojateks. Põhjamaine mees on loomult mõlemat. Vahepeal saab põhjamaises teatris loomist liiga palju. Siis on vaja, et keegi jälle kuvaldaga laval käiks ja kuulmisläveni kriiskaks. Peaasi et käib asja eest. Seekord õnneks käis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming