Kui Ken idarindel halastuslaske tegi, korraldas Barbie tüdrukute õhtu

NO99s tehtav teater eeldab vaatajaskonda, kes võiks olla kursis audiovisuaalse kultuuriga laiemalt.

JAAN ELKEN

Teatri NO99 „Heasoovijad“, autor Jonathan Littell, tõlkija Indrek Koff, instseneerija ja lavastaja Tiit Ojasoo, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, dramaturgid Laur Kaunissaare ja Tarmo Jüristo. Mängivad Gert Raudsep ja Tiina Tauraite. Esietendus 22. XII 2017 kammersaalis.

Teatri NO99 „Hüsteeria“, lavastaja Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv ja Jörgen Liik. Esietendus 22. XII 2017 teatrisaalis.

Aasta patukahetsust ja/või vabatahtlikku maapagu on läbi ning teatri NO99 juhtfiguurid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper sooloprojektidega tagasi. Nii „Heasoovijate“ (NO32) kui üllatuslikult ka „Hüsteeria“ (NO33) senine meediakajastus on olnud tavapärasest nõudlikum ja kummaliste laienditega – oleks justkui ilmutud inkvisitsioonikohtu ette.

Septembris Tallinnas esietendunud „Revolutsioon“ (NO34) on küll tehtud n-ö riigi materjalist (see on Eesti ajaloole pühendatud teatrisarja „Sajandi lugu“ avalavastus), tulemus aga rõhutatult regioonivaba, üldinimlikult abstraktne ja ajatu. Seevastu Ojasoo „Heasoovijad“ sobituks veatult Eesti ajaloo kümnendisse 1940–1950 ning Semperi „Hüsteerias“ kirjeldatakse reaalaega, ollakse siin ja praegu.

Keskendumine hübriidvormile. Nüüdiskunst või õigupoolest tänapäeva kunstimaailm on viimastel aastatel sattunud mitme laia kõlapinna pälvinud filmi, raamatu ja lavastuse aineseks, kusjuures postmodernne kompositsioonivõte „pilt pildis“ on mitmeplaaniline, materjali intensiivsus ja graafilisus toetab aga nüüdiskunsti suhtes kriitilise eelhäälestusega vaataja-lugeja äratundmis- (ja ärapanemis)rõõmu. See ei muuda aga karavani liikumissuunda ega tühista kunstide uuenemist. Michel Houellebecqi „Kaardis ja territooriumis“ ning Ruben Östlundi „Ruudus“ on nüüdiskunst otsekui minimudel või ettekääne, et kaardistada tänapäeva ühiskonna toimemehhanism ja paigalt nihkunud väärtushinnangud.

Kui veel nüüdiskunstile (mille lahutamatu majakas NO99 Eestis kindlasti on) pühendatud preambulit venitada, siis võib olla skeptiline pigem mõne nüüdiskunsti pakkuva institutsioonilise (näituse)paiga sundmenüü suhtes – kvaliteetset alternatiivi nende valikule justkui polekski. Teatrielus on kogu liigirikkus (k.a alternatiivsus alternatiivsusele) hästi esindatud. Õigupoolest tiris NO99 kogu Eesti teatri nüüdiskunsti konteksti ning selle eest peaksid tänulikud olema ka Nuustaku rahvateatrid, kelle õlult on kadunud igasugune surve olla miskit muud kui see, mis ollakse.

Teatri NO99 edu on seotud hübriidvormile keskendumisega: teatriformaati on kujutava kunsti väljalt sulandatud rahvusvahelises performance’i- ja installatsioonikunstis viimastel kümnenditel läbi mängitud, ent justkui koduta jäänud eksperimendid ja saavutused. NO99 aktsioonid on hästi sünkroonis rahvusvahelisel nüüdiskunstiväljal toimuvaga.

Näitlejate (Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Eva Koldits) homeeriline naer on „Hüsteerias“ põhjustatud tõsiasjast, et stuudioassistent on unustanud klahvi „Naer“ pikalt sisse.

Ene-Liis Semper

NO99 on teinud Eesti kontekstis kõik võimaliku: heatahtlikud selgitused nooremapoolsele vaatajale enne ja sotsialiseerumisprojektid näitlejatega pärast etendusi. Vormilt on see kõik üpriski sarnane kunstisaalides korraldatavate, riiklikult patroneeritud ja doteeritud publikuprogrammidega. NO99 trupp eristub aga arrogantsetest kujutavatest kunstnikest, kes suhtuvad näitusekülastajate olemasollu ja võimalikku kommunikatsioonihälbesse küllaltki ükskõikselt: teater hoolib piletiostjast ja pöörab suure pildi kõrval tähelepanu ka detailidele. Tajutav on rahvusvahelise kunstivälja toimemehhanismide kogemus, nii heas kui ka halvas.

NO99 ei sunni publikut vaatama neid kahte uuslavastust nummerdamise järjekorras. Kuidas sobikski see aega, kui tervikuna kavandatud eepilisi romaanegi loetakse stiilinäidetena fragmentaarselt, vaadatakse ja jäetakse pooleli filme jne. NO99 pöördumistes vaatajate poole on kõlama jäänud tänulikkus nende ohverdatud aja eest – see on midagi uut meie kultuuriruumis. Tänulikkus ei ole eestlasele omane: jah, meil on olnud kataklüsmirohke ja katkestusi täis ajalugu, muule maailmale järelekappamine (ja ettejõudminegi poleks paha?) võtab viimsegi võhma. Tõenäoliselt sama hullumeelses paradigmas küpses ka mõte kujutada hüsteeriat, isegi kui kavalehte on pandud, nagu kujutavas kunstis kombeks, sõnaseletus võõrsõnade leksikonist. (Joseph Kosuth oleks pannud selle üles ka serigraafiana lavasügavusse, aga see oli ekraani all kinni, muidu kindlasti.)

Juhtusin uuslavastusi vaatama just selles järjestuses: esimesena Semperi „Hüsteeriat“ (NO33) ja mõne aja pärast Ojasoo „Heasoovijaid“ (NO32). Nüüdiskunst on kontekstuaalne, hõõguva laava ja jää kokkujuhtimine. Samal päeval esietendumine viitab võimalusele, et 32. ja 33. lavastus on mõtteliselt tugevalt seotud: mõistmaks ühte lavastust, on vaja kirjeldada teist.

Vaataja vastutusekoorem. „Heasoovijaid“ kannab kirjanduslikult võimekas, inimhinge tumedamas pooles uitav tekst (põhineb Jonathan Littelli samanimelisel romaanil). Minajutustaja süü kaudu inkrimineeritakse sõjakurjategijast massimõrvari vastutusekoorem (too identifitseerib ennast küll parketikõlbuliku kodanikuna, sest karistust ei järgnenud) ülekantud tähenduses ka vaatajale. Eestlaste väidetavat fašismilembust peaks see lavastus tublisti neutraliseerima. Nõukogude perioodi käsitlused Teise maailmasõja ajal sooritatud sõjakuritegudest olid ühepoolsed ja sedavõrd kallutatud, et kasvatasid siinses kultuuriruumis kogu ainese suhtes tugeva immuunsuse. Päris kunstil on aga peale katarsise pakkumise omadus olla ka võimas propagandavahend: Gert Raudsepa tegelaskuju väljaöeldu peale jäi saal hiirvaikseks.

Ojasoo lavastuse esimene kolmandik meenutab oma kuuldemängulisuses lugemisgrupi tüüpi simuleeritud aktsionismi. Lavastuse teine, performatiivne osa on stiliseeritud konserv, mis inspireeritud Austria 1960. aastate skandaalse aktsionisti Hermann Nitschi tollastest kunstiüliõpilaste vahetul osalemisel toimunud orgialikest müsteeriumidest loomakorjuste ja ehtsa verega (need olid küllaltki skandaalsed, surmajuhtumi ja politsei sekkumiseni välja). Nitschi essee kavalehel on asjakohane ja didaktiline vahetükk, mille peaks kindlasti enne etendust läbi lugema (lugesin tagantjärele, et hinnata oma instinktiivset reaktsiooni nähtule – kas ma ikka olen piisavalt normaalne?). Selle toel saab selgeks inimsusevastaseid kuritegusid genereerivate totalitaarrežiimide tekkimise peapõhjus: kurjus ja vägivald olevatki inimloomusele omane. Inimene on planeedi suurim kiskja ja röövliik oma alatises libisemises sadismi, kõikvõimalike kehaliste ja seksuaalsete naudingute teele.

Tiina Tauraite jaheda elegantsi ja n-ö visuaalse loenguna läbi viidud riitus oli kohandatud konkreetse lavastuse agendasse sobivaks. Vere ja loomasoolikate asemel on laval küll takk ja värviline kliister, kuid kõik see kokku annab vaataja pilku stigmatiseeriva ja kontrolli all hoidva musta maagia laadse etenduse. Rituaalne, sõnatu performance on vajalik ka üliintensiivses kõnevoorus öeldu kõvakettale salvestamiseks.

Kogu etendus on läbi viidud karmi dekonstruktsioonina, nii et isegi Nitsch­ile viitava aktsiooni rekonstruktsioonis on kokkulangevusi mitme rahvusvahelise abstraktse ekspressionismi klassiku loominguga (ka Nitschi enda vereplekilised lõuendid kuuluvad maalikunsti ajalukku). Lavastusse on teadlikult jäetud mõningal määral hapnikku, vaatajale tükkidest terviku ehitamiseks aega.

1960. aastate radikalismist on nüüdseks saanud uuema kunstiloo osa. Puht juhuslikult tegi just 2017. aasta juunis Nitsch comeback’i Austraalia alternatiivkultuuri festivalil „Dark Mofo“, koos ehtsate tapamajasoojade härjakerede, soolikate ja loomaverega. Kunstiuudistesse jõudis see n-ö lumehelbekeste põlvkonna jõuliste protestiaktsioonide tõttu. Mis puutub aga võttestikku, siis kontekstivahetus (näitusesaalist teatrisse) ja tsiteerimise ebajärjekindlus on teinud sellest nii või teisiti vabavara.*

Performance’ite kolimine näitusesaalidest ooperimajadesse (nagu Robert Wilsoni ja Marina Abramovići tehtud „Marina Abramovići elu ja surm“, esietendus Manchesteris 2011. aastal, väljamüüdud ooperimajad ja ovatsioonid Madridis, Baselis, Antwerpenis, Amsterdamis, Torontos ja New Yorgis) või näiteks Belgia installatsioonikunstniku Ian Fabre kümnete näitlejate-tantsijate osavõtul korraldatud 24tunnine live-maraton „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“, mis läks just eelmisel reedel lahti Madridi Teatros del Canali interdistsiplinaarses etenduspaigas, on toonud performance’i kui eristuva žanri piletiostmise tasandile (Eestis teeb seda vist Kanuti gildi saal).

Ma ei saa aru, kui räägitakse NO99 seisakust. Minu meelest on selle teatri praegune hoog peadpööritav, pöörlemis­kiirus saab pigem tuure juurde (nagu dervišite transtsendentaalne tantsu­stseen „Revolutsioonis“).

Kujundus on sisu ja sisu on kujundus. Sellest, mis sünnib Semperi „Hüsteerias“, saab päriselt aru alles tagasivaateliselt, pärast Ojasoo „Heasoovijate“ vaatamist. Naljaga pooleks: järjekorranumbreid ei tasu segi ajada.

Näitlejad, õigupoolest viis sõltumatut solisti, on alguses asetatud roosa-valgesse sitcom’ide ehk jutusaadete elutoasarnasesse õhustikku, parfüümidest tulvil ja närimiskummilõhnalisse maailma, kus homeeriline naer on põhjustatud tõsiasjast, et stuudioassistent on unustanud klahvi „Naer“ pikalt sisse. Reklaamiminutitest elatuvate (ja sealt edasi vaatajate arvu) garandiks on sellises maailmas vaataja meel(t)e lahutamine, peenemalt öeldes entertainment. Formaadi low end oleks siis Kanal 2 ja TV3 „Kutsuva tulukese“ stiilis aastavahetusprogrammid, kui sarkastiliseks minna. Ja high end seesama etendus, mida parajasti vaatad. Reality sel kombel riivamine on ohtlik ja asetab küsimärgid muidu nii ontlikuks harjutatud käitumismallidele. Kui aga on olemas sellised riistad nagu automaatse teravustamisega, kõrge resolutsiooniga kaameraga varustatud nutitelefonid, siis tulevad ka selfie’d. Vajadused luuakse toodetud ja turule paisatud riistvaraga, isegi nunnud värvid pole midagi süütut, vaid dirigeerivad emotsioone. Kui hallis Eestis sellest aru ei saa, tasub Aasias reisida ja vaadata, mis värvide maailmas toimub.

Laval küll suuri peegleid polnud, kuid mõtteliselt nägime seal saali peegeldust, kvaasinihetega, rohmakalt kääridega lahti lõigatult ja lohakalt kokku kleebitult, kuid äratuntavat „sisukat“ sisutühjust. Plastmasjal pealispinnal libisemine, staatussümbolite ja naeru kaudu kommunikeeruv heaoluühiskonda markeeriv kooslus oli meeletus kontrastis „teises stuudios“ ehk Ojasoo lavastuses toimuvaga, kus Eesti teatrile ebaharilikult raske tekstiga rapitakse Teist maailmasõda ja holokausti Ukrainas. Seda läbi minajutustaja, prantsuse-saksa päritolu Saksa obersturmführer’i võikalt detailse loo. Kuivõrd mees oli pääsenud vastutusest, inkrimineeriti must südametunnistus ka pahaaimamatult etendusele pileti ostnud vaatajaile. Nüüd mõistan, miks Raudsep ja Tauraite korduvalt publikut hoiatasid, kutsudes üles saalist lahkuma.

Semperi koostöö „Hüsteerias“ oma näitlejatega lubab rääkida vastastikusest arvestamisest, tõepoolest ainult suurtele kunstnikele omasest viisist kulgeda ja mõju(ta)da. Mõjutada suuresti ka oma eelmiste lavastuste ja senise loomingu kaudu. See pole mingi teatritüranni saavutatud hüplev kloun nagu Bruce Naumani kuulsas videotöös. Võib-olla on asi kollegiaalset tüüpi õpetaja-õpilase suhtes? Tänapäeval on ju ka kunstiõpetaja sunnitud oma dotseerivalt postamendilt maha astuma: edasi liigutakse koos, kui edasiliikumine on juba eesmärgiks võetud.

See, mis toimub privaatjututubades, kus näitlejad vaatavad tête-à-tête kaameraga tõtt, on internetisuhtluse paroodia: vaataja saab vuajeristina neid intiimseid hetki nimme suurelt ekraanilt vaadata. Nunnud kaisuloomad ja kõikevõitev, just hiljuti comeback’i üle elanud Barbie-roosa, mis paarkümmend aastat tagasi oli veel feministliku kunsti signatuurvärv (tõenäoliselt sealtkaudu on lipsanud Marika Vaariku pihku ka dildo), said ajapikku tugeva põhjenduse. Rea Lesta ja Jörgen Liigi foneetilist võimekust on lavastaja kasutanud napilt, mõtestatud kõneoskust (ja seeläbi karakteriloomet) aga üldse mitte. Semper on Robert Wilsoni tüüpi multitalent, kelle lavastuste kujundus on sisu ja sisu on kujundus. Tema pakutava lavalise tegevuse täispaketi adumiseks on vaja mõningast visuaalset lugemisoskust, sest semiootiliselt argumenteeritud lavakujundus on popkultuuri viidetest tulvil.

Üks heroilisemaid kohti, kus paljalt Hollywoodi suurstuudiote muusika sissetoomisega saavutatakse taktivahetus, paradigmaatiline ajahüpe filmiajalukku (kui naised olid veel naised ja mehed mehed), on stseen, kui Eva Koldits heidab seljast oma Supermani vateeritud tunked, seab viimaste jõuriismetega vanni keset lava ja etendab seebivahus klassikalise Hollywoodi kuldaja lembestseeni. Stseenil on konnotatsioone ka mitme popkunsti tippteosega (näiteks Roy Lichtensteini omaga).

Rea Lest ja Jörgen Liik on lavale lohistatud koos oma tugevate filmirollidega, kusjuures Liigi PIP-printsiibil matthewbarney’lik performance’i-püherdus savivannis oleks olnud veel mõni kümnend tagasi, Rühm-T aktsioonide hiilge- ja Non Grata noorusajal n-ö õhtut täitev võidmine. Stand-up’ist tulnud üksiknumbritele üles ehitatud mini-performance’ite puntrast aga lavastuslikku tervikut ei koorunud (ega seega ka mitte apokalüptilist tõde, mida, me ju teame, ei ole ega saagi olla). Tegevuspildid liituvad kirjeldamaks olemuslikku eri tüüpi isiksustes, nii et vaatajal on kollaaži kohapeal kokkukleepimiseks materjali küllaga. „Paratamatus eksisteerida ühel ajal“, kui parafraseerida Peeter Mudisti suurepärast 1970. aastate maali, kus ülikonnastatud parteiliste seltsimeeste grupist sõidab häirimatult läbi pääsukest sooritav uiskudel tütarlaps.

Eva Koldits loob lavastuses jõulise superkangelanna rolli – klipid kumuleeruvad imeliseks hüpertasandi tervikuks. Mingil hetkel meenutavad tema brucenaumanlikud kontseptuaalsed näogrimassid äratuntavalt ülipopulaarset Julia Robertsit, kui küll ja küll kuidagi liiast ei saa. Kõik sujub: etenduse alguses kümneid minuteid laval kestnud homeeriline naer, mis transformeerub ajapikku hüsteerilisteks nuukseteks, jõuab kvaasinihkega ka vaatajani.

Tele-, filmi-, ja netisuhtlusele pühendatud lavastus ise meenutab aga pigem tänavakultuurist lähtuva rastagängi bändiproovi, kus aeg-ajalt pälvib keegi vinge soolo või killupanemisega semude jou-jou-heakskiidu. Kust siis veel kombeid ja snitti võtta, kui mitte filmidest, telesaadetest ja muidugi tänavalt?

Usun, et Doris Uhlichi lavastuse „Alastusest enam“ (Vaba Lava, 2015) palja keha üledoos ravis terveks ka need vaatajad, kellel seni on olnud NO99 lavastustes probleeme püksid-maha-stseenidega. Jutt käib Rasmus Kaljujärvest, kes ju ongi tugevam füüsilistes rollides, kus saab muskleid näidata. Kui näiteks mõni Veneetsia biennaal tagasi kaasati USA paviljonis performance’itesse treenitud kehaga olümpiavõitjad, oli üpris harjumatu näha võimu ja vaimu sellist sümbioosi, kuigi kõik on ju inimesed. Võib-olla liigselt formaadis olemise tõttu mõjus Kaljujärve sooritus seekord aga lati alt läbijooksmisena. Ilmselge naudinguga tehtud libedavõitu aelemine valgel nahkdiivanil, geiporno võtmes mini-performance, päädis ülikonnastatud pinsaklipslaseks jäätumisega.

NO99 tehtav teater eeldab vaatajaskonda, kes võiks olla kursis mitte ainult kirjanduse ja teatriga, vaid audiovisuaalse kultuuriga laiemalt. Nüüdisteatri hübriidvormid sulatavad endasse nüüdistantsu kuni uue põlvkonna tsirkuseni välja, rääkimata performance’ist ja installatiivsest kunstist. Sellisel juhul avaneb näidatu sootuks mitmekihilisemana. Teater NO99 on õnneks leidnud tänuliku publiku Euroopas ega pea leppima tuima ja ükskõikse aplausiga.

*Jaan Elken, Teater NO99 ja kunst. – KUNST.EE 2016, nr 3, lk 51–56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht