Kui kokku saavad hullud ja hulljulged

Ago Soots on füüsiselt don Quijoteks nagu loodud: pikk, vibalik, väga plastiline ja romantilisele kangelasele kohase rinnahäälega.

MARIS JOHANNES

VAT-teatri „Don Quijote“, autor ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Sander Põllu, koreograaf Marge Ehrenbusch, võitlusstseenide koreograaf Tanel Saar, muusikalised kujundajad Aare Toikka, Kaspar Jancis ja Peeter Rebane. Mängivad Ago Soots, Elina Reinold, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Lauli Otsar, Risto Vaidla ja Markus Habakukk. Esietendus 7. III Tallinna Linnateatri Hobuveskis.

„Sinu ilu, käskijanna, kirkam on kui hele päev“ – pikk mees seisab sähvivas sinises valguses, pilk peeglitükil, küünal käes. Talle on vaim peale tulnud. Nüüd on vaja partnerit, kes kaasa teeks. Aga see kahtleb oma talupojaaruga, kuigi võimalus igapäevastest kohustustest pääseda ahvatleb. Need on don Quijote ja Sancho Panza, kes Hobuveskis VAT-teatri lavastuses mängu lahti löövad.

Argipäevane tatsumine kahvatub selle madina ees, mida lubab don Quijote oma kannupoisile. See ei ole neil esimene kord sadulasse karata, mõnigi seiklus on seljataga. Kuulus hobune Rosinante on hinge heitnud, tema pealuu ehib mänguplatsi. Aga unistus Dulcineast käivitab don Quijote taas ning kaaslase veenmine pole teab mis keeruline. Veidi vehklemist, pisut seatapuverd nina peale ja rinnale ning meel on üles köetud, galopp võib alata. Mees läheb ikka merele või mäkke, kui koos on hea seltskond ja argiasjadest saab priiks. Mis need teised seal kodus halavad, ei saa majapidamisega hakkama, lapsed kaelas, töö võtab silmanägemise ja kõrvakuulmise – no kuulge, mis see kõik on ühe unistuse, seikluse kõrval! Kodusest majapidamisest saab kaasa täitsa kõlbliku varustuse: kulbi, pajakaane ja ahjuroobi – väikesed kodused meened peavad ikka ligi olema.

Rännak on veel noor ja süütu. Don Quijote ja Sancho Panza õhutavad teineteist tagant, päästavad ja kaitsevad. Vägivald, selle kevadtalve tähtis teema, saab markeeritud. Oma teekonnal saavad nad kokku jõhkra muulaajajaga, kes kohtleb oma töölooma sadomaso vormis. Siis tulevad mungad, kes meie teelise läbi klobivad. Seejärel jõuavad nad vangide roduni, keda hukkamisele viiakse. Siin lõpeb esimene vaatus.

Lugu on kiire ja kehaline. Mõnigi Ago Sootsi mängitud don Quijote stseen eeldab lausa kaskadöörioskust, aga näitleja teeb kõik kukkumised, lendamised, hüppamised, rippumised ja uperpallid ise. Ruumi on napilt, appi võetakse rõdukorrus. Enne kontrolletendust mõõdavad näitlejad mitut puhku samme, et vehklemismadinas publikusse ei lendaks. Ago Soots on füüsiselt don Quijoteks nagu loodud: pikk, vibalik, väga plastiline ja romantilisele kangelasele kohase rinnahäälega. Esimeste etenduste madinas läheb vahel mõni ütlemine küll kaduma. Tegutsedes on ta sugereerivam kui jutustaja ja fantaseerijana. Vaataja peab teksti kikkis kõrvu jälgima, nagu väikeste poiste puhul, kelle mõte jookseb kiiremini, kui sõna järele jõuab. Ajaga tuleb sõnatäpsust kindlasti juurde, aga selle lavastuse don Quijote firmamärk on ikkagi füüsis.

Ago Sootsi don Quijote on tegutsedes sugereerivam kui jutustaja ja fantaseerijana.

Siim Vahur

Meelis Põdersoo Sancho Panza pakub vaatajale hea samastumisvõimaluse. Hull mis hull on ta isand, aga toreda seikluse nimel tasub ikka luisata. Saarevalitsejaks tahaks muidugi kah saada. See Sancho on väga sarmikas. Küll on kahju, et talle poole mängu pealt verine palakas ümber näo keeratakse ja niiviisi ilus poiss ära rikutakse. Oma saarevalitseja-õhinaga annab Põdersoo Sancho isegi don Quijote rüütlihullusele silmad ette, kuna viimane kipub unistades libisema melanhooliasse. Või meenutab ta mõnda noorpoliitikut, kellel ministriportfell silmapiiril. Ikka peab köiekesega valvel olema, äkki ilmub mõni hea piimaandja lehm silmapiirile.

Põnev on uskumise teema. Kuulus hobune Rosinante on elus või äärmisel juhul surnud, aga mitte mingil juhul maha maetud, teatab don Quijote. Mis sest, et lavastaja tahtel jutustatakse lugu sellest, kuidas Rosinante on hobuveskile maha müüdud, muulaajaja on ta surnuks piitsutanud ja hobuse kolp kõrgub mänguplatsi kohal. Kui don Quijotel on kinnisidee, siis usub ta sellesse nii palavalt, et ükski pealuu ei ole argument ega kõiguta usku surnud hobuse elujõusse.

Kõiksugu tümitamist on lavastuses ohtralt. Cervantes kirjutas rüütliromaani paroodia. Kas Aare Toikka on tahtnud teha märulifilmi paroodia? Või ongi rüütlivõitluse tänapäevane vaste märul. Näitlejate kaklemisoskust tuleb kiita, isegi väikeses saalis petavad ära, nii et minusugusele memmele hakkab see tümitamine veidi vastu. Esimese vaatuse lõpuks vilksatab isegi küsimus: mis asja selle „Don Quijotega“ nüüd aetakse? Kas täiskasvanud mehed ihkavad tagasi poisikesepõlve?

„Igav on, härrased!“ ütleb Alba hertsog, kelle lossi don Quijote ja Sancho Panza jõuavad lavastuse teises osas. Mängureeglid muutuvad. Rändurid ei ole enam oma fantaasias vabad, käike hakkab ette kirjutama võimumees. Alba hertsog on kui vigisev teatrikriitik, kes vaatab etendust. No ei meeldi, kõik juba ammu nähtud. Hertsog tunneb mängu kutset. Cervantesest on saanud kuulus mees, ta portree ripub seinal. Kangelane don Quijote on kuulsam veel, see tõotab juba kõrgema järgu meelelahutust. Kriitikust saab lavastaja ja don Quijotest osaline Alba hertsogi dikteeritud loos: mängukann, härrasmeeste lõbustaja. Või on tegu hoopis väikese poliittehnoloogilise kõrvalepõikega? Jääme ikka teatri juurde.

Kui don oma Dulcinead otsib, siis lavastame talle selle unistuse. Näeb peeglis ilmutust, mis hajub, ja kuhu tal minna, kui mitte järgneda oma südamedaamile peeglisse – illusiooni, meelelahutuse virvarri. Unistustes elav elus inimene kaob, järele jääb ekraanivirvendus. Nüüdsest võite kõiki oma unistusi telekast vaadata. Igasugu vähese aru­natukesega tõsieluseriaali tegelaste kõrval on teil ka La Mancha don Quijote, sest parim rohi igasuguste unistuste, nõiduste ja muude segaste nähtuste vastu on tummine meelelahutus, ütleb meile selle etenduse lavastaja Alba hertsog. Kas „Don Quijote“ lavastaja Aare Toikka on ka niiviisi mõelnud, mina ei tea. Aga nii on ta Cervantese „Don Quijote“ näitemänguks kirjutanud ning oma tekstivalikuga määranud esimese vaatuse uljusele vastumürgiks teise vaatuse küünilisuse.

Omaette põnev on jälgida näitleja rändamist rollist rolli. Margo Teder on esimestes stseenides täiesti ootamatult porgandpaljas siga, kes tapale viiakse ja vorstimasinasse aetakse, järgmises elus sünnib ta jõhkra muulaajajana, piits peos ja hõbehambad suus. Lõpuks saab temast kuri ja rafineeritud Alba hertsog, kes ise inimesi tapale ajab.

Elina Reinold mängib kõigepealt vuntsidega talunaist, Sancho Panza abikaasat, kes oskab head vorsti teha. Seejärel saab temast muul. Missuguseid muulasid teame? Narko-, seksi- jm tööloomi. Väike vahepala surmamõistetuna. Seejärel näikse olevat karmavõlg lunastatud ja ta saab ümber sündida Alba hertsoginnana, vananeva tibina, kes adub oma kohtlase pealispinna all päris täpselt mehe mänge. Olgu või mustad latekspüksid kroonina peas. Siit on ainult sammuke Dulcinea reinkarnatsioonini.

Oma lugu on jutustada ka kahel noorel näitlejal. Rüütli õetütar Glori (Lauli Otsar) peab olema see ilu ja mõistuse saadik, kes oma hullu onu taas koju viib, ning tema kallimal bakalaureus Sansonil (Markus Habakukk) tuleb krapsakal moel hea plaan välja töötada. Don Quijote tunneb noormehes ära hingesugulase. „Õnnitlen teid, et läksite ülikooli ja valisite vaesuse tee,“ ütleb ta poisile tunnustavalt nagu üks rüütel teisele. Luuleteadlase suust kuuleme sedagi, et rändrüütlit on vaja ülistamaks inimhinge õilsat ilu meie hulludel aegadel, et kurjus ja omavoli ei kasvaks üle pea. Luuletajad ei valeta ju kunagi! Noored näitlejad on siirad armastuses, hirmus hertsogi ees, ka soovis oma hull onu koju toimetada.

Jutustamise hasardis on Aare Toikka oma Cervantese teose ainelisse näidendisse sisse kirjutanud ka rüütliturniiri, võitluse peeglite rüütliga. Saan aru, et peegel kuulub selle lavastuse kujundikeelde, aga siin lõppes mu vastuvõtuvõime, või väsisid osatäitjad ära. Igatahes ei kõnetanud mind see lavastuse üks paljudest lõppudest, kuigi kostüüm oli efektne ja liikumisjoonis teravmeelne. Järsku sai kõike liiga palju. Ilus oli olnud ilmutus Dulcineast, ilus oli Glori ja don Quijote lõpumonoloog ning lõpuks nimitegelase hajumine peeglitagusesse. Kolm lühikest stseeni, mis kõik oleks sobinud oma kujundikeelega lõpupildiks. Lavastaja Toikka oleks pidanud draamakirjanik Toikkat veidi ohjeldama.

Kui teises vaatuses juba antakse mängujuhi roll Alba hertsogile, kui võim manipuleerib inimesega, kui don Quijotest saab võimu käes lükata-tõmmata marionett, kui loovale hullusele on päitsed pähe pandud ning tuleb uskuda seda, mida parajasti kästakse, siis milleks meile veel see rüütliturniiri farss oma lõputus edevuses? Ehk sellepärast, et hakkaks häbi nende turniiride ja mängude pärast, mis elus ette tulevad ja mida võltsid peeglite rüütlid meile etendavad? Kui see on kontseptuaalne valik, siis on see paganama kurb kontseptsioon ja paganama kurb elu.

Rännule minek on alati energiast laetum kui tagasitulek argipäeva. Don Quijote ei soovi tagasi vorstimasinate keskele. Ta vaatab oma kurbade silmadega Glorit, ulatab talle lille, paneb rännumehe kiivri Glori kallima pähe ning kaob. Mis tal muud Alba hertsogiriigis üle jääb! Kas tõesti on naerusuine lavastaja selline jõhkard? Ma ütlen seda kõrvale … Kes aru saab, see saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming