Kui õnn kõlab nagu mingi tundmatu metalli heli

Riina Oruaas

Elu loomulik osa on surm, teispoolsus, iirilik usk vaimudesse ja surmahaldjatesse.  

“Naine ja hirmutis”: Naine – Ülle Kaljuste, Hirmutis – Laine Mägi. TEET MALSROOS

 

Marina Carr, “Naine ja hirmutis”, inglise keelest tõlkinud Krista Kaer, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Reet Aus, muusikalised kujundajad Priit Pedajas ja Tauno Makke. Mängivad Ülle Kaljuste, Laine Mägi, Martin Veinmann, Mari Lill. Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 1. IV.

 

Marina Carr on üks juhtivaid kaasaegseid iiri dramaturge, tema näidendid kõnelevad enamasti iiri maainimestest, peategelaste hulgas on mitmeid tugevaid, kuid elus räsida saanud naisi. Surm, teispoolsus ja iirilik usk vaimudesse ja surmahaldjatesse on Carri näidendite loomulik osa. Tema “Portia Coughlan’i” kohta on The Independent Sunday kriitik öelnud, et selles on nii müüdi mastaapsust ja valu kui ka anekdoodi hetkelisust. “Naise ja hirmutise” peategelane Naine (Ülle Kaljuste) lamab surivoodil ja vaatab tagasi oma elule dialoogis Hirmutisega (Laine Mägi), veidra ja terava keelega olendiga, oma minaga. Hirmutis on mingi arhetüüpne olend, peidetud naiselikkus, kuid kas tal iiri mütoloogias ka mingi konkreetne vaste on, ei olegi vist oluline. Feministliku teooria järgi poleks “naiselikkus” muidugi päris õige termin, sest tähistab kultuuriliselt konstrueeritud soostereotüüpe, Hirmutis seostub pigem Clarissa Pinkola Estési Ürgnaise ideega. Näidendi tegevus käib korraga nii Naise sise- kui välismaailmas, viimase jõuga klammerdub ta argise ümbruse külge. Naine on voodisse aheldatud, ta ei suuda enam kõndida, kuid temas on veel elujõudu, et end korraks püsti ajada ja imetleda oma peegelpilti. Voodi on ühtasi nii viimane vangla (ta ei pääse sealt enam) kui ka peidupaik, põhjus end haletseda ja nuruda kaastunnet.

Seinale riputatud valgetes rõivastes (kunstnik Reet Aus) on kogu elatud elu. Lasteriided, naisteriided, meheriided. Intiimsus ja lähedus. Selles on nii lämmatavust kui igapäevast väikest hoolimist – ja mitte midagi romantilist.

“Naises ja hirmutises” on mitu omavahel läbi põimunud tasandit. Üks on argine, tihti isegi koomiline, kus surev Naine lahkab oma elu ja ebaõnnestunud abielu, kirudes meest, kes ei olnud talle võrdväärne, ja kättemaksuks peetud armukesi. Teiseks on tekst kirjutatud poeetilises, tihedalt metafoorses keeles, kus subtiilne müstikahõng vaheldub rämedusega, väiklus ja isekus on segatud maainimese elutarkuse ja surmateadlikkusega. Peategelane on inimene, kes enne surma leinab oma elamata elu ja ikkagi suudab selle üle naerda ning sellega leppida.

Möödunud aasta lõpus Theatrumis esietendunud T. S. Elioti “Kokteiliõhtu” pakub “Naise ja hirmutisega” tugevaid paralleele. Sellele tekstile ei saa Carri näidendit taandada, kuid siin on haakekohti, neid ühendab katoliiklik pihtimuslikkus, enesega silmitsi seismine. Kui Eliotil on preestri asemel psühhiaater, siis Carril on selleks Hirmutis, kes ei lase Naisel lihtsalt niisama alla anda. Enne (etenduse) lõppu, kui Naine on läbi hekseldanud oma luhtaläinud elu, jõuab peategelane veendumusele, et ta on teinud kõige suuremat pattu üldse: “Ma ei ole olnud enda vastu hea. … Ma keeldusin olemast õnnelik.”

See sisemine teine on Naise kogukonna ja ahistava abielu poolt alla surutud osa, ta on plikalik, torkiv ja ebamugav. Aga ka SEE, kes teab. Tal on side surma ja eluga. Ta teab, mis oleks võinud olla too elu, mis tegelikult elamata jäi. Kui seda sisemist Hirmutist ei oleks olnud, oleks naine elanud õnnelikult oma keskpärase mehega, kes teda tegelikult ei väärinud. “Ilma sinuta oleksin ma temaga õnnelik olnud. Ilma sinuta ei oleks ma midagi tahtnud,” ütleb Naine oma Hirmutisele.

On ka üks tegelane, keda laval näha ei ole: see, kes on kapis – koobaltnokaga mustasuleline elukas. On piisavalt selge, kes see on (“Ta on aja vastand”). Draamateatri lavastuses on välja jäetud näidendi lõpp, kus selgub nii ühe kui teise olemus: Hirmutis ja must elukas ongi üks ja seesama. Kuna Pedajase lavastuses oli valitud pigem realistlik, psühholoogiline mänguvõti, kus Hirmutis on pigem  nähtamatu sõbranna, siis polekski usutav olnud hirmutise tontlik “paberitäitmine”. Tundub, et näitleja on Hirmutise rolliga liiga kinni sõnalises struktuuris ega ole jõudnud piisava mänguvabaduseni.

Ülle Kaljuste tegelases on veel palju elu, ta on võimeline iseenda surma üle naerma. Sellel naisel on huumorit, groteski ja elujõudu. Samas on ta ka nõrk ja kibestunud, ja sentimentaalne. Surivoodist hoolimata on see väga elujaatav roll. Kõigepealt jookseb ta läände surema nagu haige loom, kes end enne lõppu ära peidab, ja ikkagi leiab veel jõudu laste pärast muretseda, mehe kallal õelutseda ja armukesi kokku lugeda.

Martin Veinmann mängib Naise abikaasana seesmiselt tühja tegelast, kes ometi on usutav ja äratab kaastunnet, ta toob lavale kaasa oma maailma. Tema (Tema on siin tegelase nimi) pateetika on seest õõnes, kuid see ei ole näitleja õõnsus. Ta on liigutustes täpne ja läbimõeldud, ja see on näitleja täpsus. Tegelane ise mõtleb oma tegutsemised läbi küll, kuid jääb isekaks ja väiklaseks abielumeheks, kes siiralt arvabki, et Naine on olemas siis, kui temal parasjagu vaja. See oli ka ainus roll, mis esietendusel oli paigas, tegelane terviklikult välja kujunenud.

Tädike Ah (Mari Lill) on pigem karikatuur, koomiline külanaine, kuid tema elutarkus jääb groteski varju. Ta on laval üheplaanilisem, kui tekst võimaldaks. Rämedus ja tarkus ei pruugi teineteist alati välistada. Näitleja püüab olla robustne, kuid tegelane laval ei ole seda mitte mahlakalt ja elutargalt, vaid targutades. Tädike Ah ei ole tekstistki kuigi sümpaatne tegelane, kuid ta pole rumal.

Veidi toorel ja lahti mängimata esietendusel tundus, et lavastusel on kaks võimalikku arengusuunda: üks elulisemas, heas mõttes koomilisema mängu suunas, kus tuuakse välja näidendi mahlakamad ja grotesksemad võimalused, teine võiks olla lähenemine Theatrumi “Kokteiliõhtule”, kus esiplaanile tõuseb sõnaline poeetika, sõna intensiivsus ja subtiilsus. “Kokteiliõhtu” tekitas  tunde, et laval öeldud sõnast võib mõttes veel kaks või kolm sammu edasi minna, kui sõnalisele kujundile tekib taha hingamis- ja mõtlemisruumi. Neljandaks “Naise ja hirmutise” etenduseks pääses domineerima elulisus ja tekstikoomika, ning surma ja elu tervikliku ringkäiguna nägev terve mõistus. Keskpärasest tekstiütlemisteatrist kujunes päris hea näitlejateater.