Kuidas elaksid, kui su süda rahvale ei tuksuks?

 

Üllar Saaremäe,Rakvere teatri peanäitejuhtKõik, mida teen endale ? teen teistele. Kui mu süda tuksub ja hoiab mind liikumises, tuksub ta ka rahvale. Iseküsimus on aga see, et äkki peaks ta ennekõike ikka rahvale tuksuma ja alles siis mulle enesele... Vähemasti nii oleks ju ilus öelda. Et näete, minuga on niiviisi. Aga need ajad on õnneks mööda saamas. Või mine tea. Ja tegelikult ? poleks rahvast, poleks teatrit. Poleks Sirpigi. Nii et halvasti elaksin, kui süda rahvale ei tuksuks. Ei elakski vist. Praegu aga elan. Naljakas küsimus, muide.Kauneid jõule.

 

Tiit Palu,

Endla teatri peanäitejuht

Meil on teatris mees, kes vaatab kontrolletendusi viimasest reast, jälgib lava ja publikut, vaatab lõpus kella ja ütleb täpselt, mis sest lavastusest edasi saab. Tal on alati õigus, sest ta tunneb publikut läbi ja lõhki. Ta teab, millal lähevad viimased bussid, milline on homne kõlakas linna peal ja kas grupid hakkavad käima.

Sügisel avastasime, et meil on repertuaaris pikantne komöödia, komöödia naiselikkusest, muusikaline komöödia ja tragikomöödia. Hiljuti olid veel muretu komöödia ja filosoofiline komöödia. Surve on selline, et komöödiaid on veel vähe, tarvis juurde teha.

Rahvas on teadlik oma õigusest küsida, mis asi miski on. Teatri kohta on iseäranis selge arusaam: kui on komöödia, siis see on hea, nalja saab, tasub vaatamist.

Kohvikutüdrukutel ja piletimüüjatel on memod, kuidas etendusi kiita. Memo peab olema lühike ja teravmeelne, hea on öelda ?pikantne? või ?muretu?, eriti hästi mõjub aga ?muusikaline? komöödia. Kui ütled, et kummaline või imelik lavastus või paras hullus või kurat teab mis, siis rahvas ei tule. Mingil juhul ei tohi öelda ?näidend? või ?draama? või ?värsstragöödia?. Siis on pidu lühike.

Igalt poolt hoovab tähenduslikkust: see on see ja see on nii. Riigile on see kasulik, sest  assimileeritud kodanik on võimutruu. Kaupmehele tähendab see klienti, kes tuleb tagasi. Teatrile tähendab see oravaratast, sest korraga ollakse nii riigi täideviija kui kaupmees.

Kui minus ei tuksuks mu rahva süda, siis lõhuksin kõik struktuurid. Kaevaksin end tekstide alla, variseksin liivana, oleksin üha opaaksem. Kahjuks suubuks seegi plaan naeruväärsesse tähenduslikkusesse. Pääsu pole.

Kas saab valida elu läbivat ?anri? Vali, kumba tahad: kui võtad tragöödia, lähed püstipäi vastu õnnetule lõpule; kui valid komöödia, tuled igast supist välja.

Tundub, et meie rahvas, kes läheb püstipäi vastu õnnetule lõpule, tahab siiski tulla igast supist välja. Teater pakub illusiooni selle võimalikkusest.

 

 

Peeter Tammearu,

Ugala teatri peanäitejuht  

Isegi väikelinnas on infoinertsi ja ta liigub aeglaselt. Pole sugugi nii, et keegi linna ühes otsas mõtleb ja teine seal teises otsas juba teab. Seega usun, et päris mitmed siin linnakeses mõtlevad: ?Küllap see teater on ikka miljoneid võlgu ? kuidas nad küll hakkama saavad?!?

Ja see, et teatris pole võlgu enam ammu, ei liiguta isemõtlejat.Vahel liigub info aga kiiresti. Aga kahjuks ikka sama isepäiselt. Ja nii ei jõuagi ära imestada, kui kuuled, et kuluaarid arutavad Ugala teatri tagasitoimetamist Koidu seltsimajja, millega midagi peale ei osata hakata. Et kulusid vähem ja kõrge künka otsas külmetamist ka. Ja Ugala teatrimajast saaks siis teha seda ja teist ja kolmandat. Küllap ka neljandat.

Kui neid mõtteid ikka päris tõsiselt mõeldakse, siis aitaksin küll omalt poolt kaasa. Viljandi kaks kirikut tuleks ühendada, niikuinii käib rahvast seal vähe. Ja Pauluse kiriku võiks siis teatrile anda. Või Jaani. Aga Koidu seltsimaja ei tahaks. Siis juba stiilsemalt ? Ugala esimene asupaik ? Seasaare kõrts. Aga seal on praegu Tarbijate Ühistu.

Näed siis, mis mõtteid ilmas liigub. See liigutab. Nagu ka rohkem kui 60 000 vaatajat, kes võtsid vaevaks jalgu liigutada. Selle eest tuhat tänu! Ugala hakkab pidama oma 85. sünnipäeva.

 

 

KATRI AASLAV-TEPANDI,

vabakutseline lavastaja

Elu ja teatritöö on koos Tõnuga viinud viimastel aastatel kõigisse Eesti teatrilinnadesse  ? Rakverre, Viljandisse, Pärnusse, Tartusse, Tallinnasse, Narva ja Võrru. Raske on.  Nagu rändjutlustaja elu. Ja kui ei oleks oma  tõe kuulutamise tahet, siis jääks koju, Sauele. Teater on võimas vahend inimesega rääkimiseks olulistest asjadest ? ja  õnneks elab veel inimesi ka teistes linnades ja valdades  peale Tallinna.

P. S. Raske on oma mugavuse ületamine, istuda hommikul kell kuus autosse, võileivad ja tee kaasas, ning täie jõu ja keskendumisega uues kohas otsast alata. Aga iga kord otsast alata tagab selle, et võib-olla leiame selles vanas maailmas midagi uut, uue vaatenurga. Äkki sünnib midagi. Tõelist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming