Kuidas elutu ellu ärkas

Rait Avestik

Kes on parem näitleja – nukk või inimene?

Tallinnas 28. V –  3. VI toimunud rahvusvahelisel (nuku)teatrifestivalil nähtu andis loodetavasti meie nukuteatritegijatele tugeva tõuke, julguse ja tahte selles valdkonnas märksa ebakonventsionaalsemalt ja julgemalt mõtlema ning tegutsema hakata. Ja loodetavasti ei saanud inspiratsiooni mitte ainult nukuteatriinimesed, sest festivali mitmed lavastused eksponeerisid oma interdistsiplinaarsust, sidudes teatrielamuseks laulu, tantsu, muusika ja loomulikult “elutute näitlejate elu”.

Kuigi “Tallinn Teater Treff 2007” oli üsnagi mahukas oma põhi-, noorte- ja kohalike väikenukuteatrite programmiga, huvitasid mind eeskätt põhiprogrammi välisteatrid. Põhiprogrammis “võistelnud” 16 riigi 20 lavastust pakkusid väga erinevas stiilis teatrit nii sisu kui vormi poolest – klassikalisest laadateatristaarist ja jõhkardist härra Punchist kuni näitleja ja nuku füüsilise vahekorrani psühholoogilises “olmedraamas”. Mina pole kunagi jaganud valdavat suhtumist või siis isegi teadmist, et nukkudega teater on ju loomulikult ainult laste lõbustamiseks või manitsemiseks. Festivalil nähtud paremad lavastused lasid kogeda meil kõigil omal nahal, et nukk teatritegevuses ei tähenda vaikimisi midagi infantiilselt. Enamgi veel, (inimese) meisterlikkuse korral võib sündida elusa ja elutu vahel midagi sellist, mis ka kogenud teatrivaatajaid ükskõikseks ei peaks jätma.

 

Nukk kätkeb endas üleloomulikku

Teatrist on üldse keeruline rääkida skaalal meeldis – ei meeldi, ilma enesele selgeks mõtlemata, mis mulle teatrikunsti juures üleüldse meeldib ja mida ma sellise tegevuse ning ajaviitmise juures hindan. Veel keerulisem on hinnata nukuteatrit, kui hindaja ei suuda paari lausega kokku võtta, mil viisil võiks talle see “ebainimlik” teatrižanr meeldida, milliste hetkede pärast võib nukkudega teater osutuda huvitavamaks kui “inimlik” teater. Sest selge on see, et paraku on nukuteater tihti üsna õudne – “ma ei saa aru, mis ja miks mu ümber toimub” – ja selge on ka see, et õigel ajal õiges kohas võib kogeda midagi, mida nukkudeta teater iial ei suuda pakkuda. Selguse huvides tuleks mainida, et siin tekstis ei tähenda “nukk” harjumuspäraselt karvast siili- või rebasepoissi, vaid midagi märksa “ebanormaalsemat” ehk siis normaalsemat.

Ma ei tea, kui veenvalt suudan püstitatud nõuet täita, aga esmalt meenub nukuteatriga seoses tõsiasi, et siin saab teha teatrit nii, nagu inimestega teha ei saa, ehk luua hõlpsalt irreaalset ja astraalset. Kuna nukk muutub laval näitlejaks, siis huvitab mind eelkõige, kui hästi see näitleja mängib. Ja seega – kui hästi mängib see inimene. Milliseks kujuneb nuku suhe teda juhtiva inimesega, teise nukuga, publikuga. Kuigi nukku juhib ikkagi inimene, annab talle isegi oma hääle, võib ühtäkki juhtuda, et nukk ja inimene hakkavad laval koos olles kulgema eri tasandil. Nukk hakkab inimesele vastu, üritab ta haardest pääseda, ja kuna nukk on inimeseta mõtlemisvõimetu, siis ei kujuta ta ettegi, mis juhtub, kui inimene peaks ta oma haardest vabastama. Jaa nii edasi. Nukuteatri juures ongi põnevaim osa see, mida ma mõtlen, kui nukk hakkab “tõeliselt” elama ja omi asju ajama. Kui nukkude teater suudab etenduse ajal kas või paariks sekundiks vaatajal heas mõttes juhtme kokku ajada, siis peaks eesmärk saavutatud olema. Selliseid sekundeid oli ka allpool vaadeldud lavastustes. Nukk kätkeb endas üleloomulikku, seda seostatakse teispoolsusega, tal on võime (võimeka inimese käes) väljendada üliinimlikku. Tihti tekitab üks või teine lavastus küsimuse – miks siin nukke kasutati? Üliinimlik saab tekkida ainult siis, kui nukku ei kasutata mingi loo illustreerimiseks, vaid nukk on võrdväärne näitleja lavapartner või vaatajale hea näitleja.

 

Lavastused: varjuteater, nuku-, psühholoogiline teater

Turu kunstiakadeemia nukuteatri osakond esitas kaks lühilavastust, mis kujutasid endast pigem kahte etüüdi näitleja ja elusuuruses nukuga. Lavastaja, lava- ja nukukunstnik ning esitaja Linda Lemmetty “Julia nostalgias” tekkis paariks hetkeks see metafüüsiline suhe nuku ja inimese vahel. Tähelepanu väärib asjaolu, et nii naise (inimene) kui ka mehe (nukk) tegevust sai ja tuligi vaadata eraldi ehk inimene ei olnud ainult nuku liigutaja, vaid nukk liigutas end ise ja tihti ka naist (inimest). Ja hämara lava ning Pjotr Tšaikovski muusika pakutud mehine tugi oli oluline nii näitlejatele kui publikule.  

Peterburi riikliku teatrikunstiakadeemia nukunäitlejate osakonna üliõpilaste lavastus “Laulud okastraataia tagant”, mis põhineb nende inimeste kirjadel ja mälestustel, kes on ka päris elus Venemaa vangilaagrites olnud, oli klassikalisemas avatud nukuteatri laadis üks tugevamaid tervikuid. Kuna nukk oli näitleja käes väike ja pigem ikkagi abivahend loo jutustamisel-näitamisel, siis muidugi ei tekkinud nuku ja tema liigutaja semiootilist suhet, mis aga sellises lavastuses polnudki eesmärk ega seega ka miinuseks. Teravmeelse ja vaimuka, samas venelikult sentimentaalse loo ja lavastuse tugevuseks oli näitleja ja lavastuslike võtete või leidude sümbioos, mis tõesti tuletas mingis mõttes meelde, kui nüüd kolleegi Andres Laasiku võrdlust kasutada, meie NO-teatrit.

Festivalil torkas silma ja läks ilmselt ka žüriile südamesse fanaatiline nukuteatriinimene Matija Solce, kes on Praha näitekunstiakadeemia alternatiiv- ja nukuteatri eriala 4. aasta üliõpilane ning teater Matita juht. Eks või tema esitatud miniatuurset kohver-nukulavastust “Väikesed ööjutud” nimetada ka avalikuks mängimiseks nukkude ja esemetega (versus teater nukkudega), aga noorimale vaatajale on see ükskõik, sest mõnel kuumal päeval jahedas kohas keset laata on see hästi veedetud aeg. Pole teada, mida nad seal Prahas õpivad, aga kui selline ihult ja hingelt nukunäitleja sukeldub näiteks peale kõige muu ka sügavale (teatri)semiootikasse, siis ilmselt nii sünnibki oluline.

Varjuteater on meie maal väga tagasihoidlikult esindatud, kui üldse on. Selles mõttes mõjus Taani teatri Thy värviline varjuteater Lewis Carrolli “Alice’i” teemal värskena. Lavastaja ja valguskujundaja Hans Hartvich-Madseni poeetiline “liikuv pilt” on ilmselt väga asja- ja jõukohane vaatajale, kes veel ei taha ega oskagi endalt küsida, kuidas nad seda teevad. See küsimus kummitas ilmselt paljusid terve etenduse vältel ja vastus saadi Thy nukukunstnikult ja näitlejalt Külli Palmsaarelt pärast etenduse lõppu “televiisori” tagant. Väga tehniline teater.  

Enim kõneainet tekitasid festivalil kolm  lavastust, mis kõik jätsid vaatajale piisavalt ruumi nähtust oma lugu kokku panna või oma lugu sinna lugeda. Iisraellasest lavastaja ja näitleja Ofer Amrami näidend “Lugu üksildasest mehest” räägibki üksindusest ja sellest, kuidas üksinduse peletamiseks luuakse endale miski, mis on nagu hoopis keski. Loos mehest ehitatud naisega ja peagi ilmuva päris naisega hägustuvad mitmesugused piirid. Peagi polegi aru saada, kes siis tegelikult on nukk ja kas inimene liigutab nukku või vastupidi. Ehk milline jõud tekitab tegevust. Psühholoogiline teater sellele omase lavakujundusega, aga kahe inimnäitleja asemel on kaks nukust näitlejat. Kuigi selliseid “naine kui nukk” olemistest on lugusid küll, pole ma nii naturaalselt seda teemat veel näinud. Ja naturaalsus nukuteatris on sedavõrd paradoksaalne ja võimatu, et seksi kohta Mehe ja Naise (nukk) vahel pole midagi öelda ka suurimal feministil.

Kui iisraellaste teater tekitas festivalirahvas siiski üsna diferentseeritud tundeid, siis Hollandis elava tantsija ja nukunäitleja Duda Paiva (Eduardo de Paiva Souza) “Ingel” kujunes üksmeelselt tipuks. Surnuaeda kujutaval peaaegu tühjal laval on kaks näitlejat: Duda Paiva (hulgus või  parm) ja nukk (ingel). Kuidas veel paremini ekspluateerida teatris joodiku ja talle ilmuva ingli teemat ja tegevust kui mitte tantsija ja nuku koostöös?! Jällegi interpreteerimist võimaldav lavastus, kus nukk ehk ingel (ja mis see ingel tegelikult muud ongi) mängis sama võimsalt ja peenelt kui inimene. Kuigi me teame, et ega ingel või nukk inimeseta eksisteerida ei saa, on teatris see võimalik. Seda enam, et need kaks näitlejat suhtlesid vabalt ka publikuga ehk siis neljas sein oli pidevalt ohus.

Saksa nukuteatri Wilde & Vogel lavastus “Spliin” põhjustas vististi kõige teravamaid eriarvamusi. Lavastaja Hendrik Mannese töö Charles Baudelaire’i proosaluuletuste kogu “Pariisi spliin” põhjal on oma nime väärt. Näitleja ja nukkude autori Michael Vogeli ning muusiku Charlotte Wilde esitatud apokalüptiline õudusunenägu avatud marionett-teatri ja ka mitmes muus laadis esindas küll illustreerivat nukuteatrit, aga nukkude olemus ning elav muusika lõi pildi seisundist või asukohast kusagil kahe maailma vahel või paar sentimeetrit enne tühjust. Narkosõltlastele võib-olla tuttav “lavastus”. Pigem polnudki siin oluline see nukuteatrispetsiifiline pool, vaid see, millise kujutluspildi suutis näitleja ja muusik vastavate vahenditega luua. Ainult inimestega sellist pilti ei loo.

 

Žürii aga arvas nii

Festivali põhiprogrammi lavastusi vaatas nukuteatri teoreetikutest ja praktikutest koosnev rahvusvaheline žürii. Gréta Ádám Ungarist, Maja Bavdaž Sloveeniast, Anna Ivanova,  Aleksandr Stavisski ja Jevgeni Ibragimov Venemaalt, Slobodan Marković Serbiast ja Rein Agur Eestist  andsid välja üheksa preemiat:

Duda Paivale lavastuse “Ingel” (Holland) täiuslikkuse eest, Linda Lemmettyle sugestiivse nukuga koosmängu eest lavastuses “Julia nostalgia” (Turu kunstiakadeemia nukuteatri osakond), lavastuse “Kolm kuningannat” trupile avastusliku, omanäolise ja paljulubava debüüdi eest (teater Mukamas, Soome), József Tóthile siira ja vahetu publikuni jõudmise eest lavastuses “Bagatell” (Kolibri teater, Ungari), Maria Uskile lavastuse “Isekas Hiiglane” dramatiseeringu ja lavastamise eest (Eesti Nuku- ja Noorsooteater), Jevgeni Ibragimovile lihtsa idee jõulise teostuse eest lavastuses “Väga lihtne lugu” (Eesti Nuku- ja Noorsooteater), noortele näitlejatele traagilise mineviku kunstilise avamise eest lavastuses “Laulud okastraataia tagant” (Peterburi teatriakadeemia nukuteatri osakond), lavastuste “Pulcinella” ja “Väikesed ööjutud” esitajale Matija Solcele ürgande eest (teater Matita, Sloveenia-Tšehhi), eripreemia Helle Laasile lavastuse “Tsuhh, tsuhh, tsuhh…” eest. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming