Kuidas õilistada kannatusi?

Madis Kolk

Selma Lagerlöffi “Troll-poiss”. Dramatiseerija Göran Tunström. Tõlkija Ülev Aaloe. Lavastaja Finn Poulsen, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Olav Ehala. Mängivad Hannes Kaljujärv (Vanemuine) või Andres Dvinjaninov, Ingrid Isotamm, Karin Rask, Leino Rei, Lee Trei, Taavi Tõnisson ja Sofia Joons. Eesti Nukuteatri lavastus esietendus 3. IX Eesti Vabaõhumuuseumis.  

Troll-poiss (Hannes Kaljujärv). Priit Grepp

Lisaks sellele, et “Troll-Poiss” on hea näide lasteteatrist, mis ei alaväärista oma sihtgruppi – omadus, mille puhul osutatakse siin regioonis tihtipeale just Skandinaavia eeskujule –, annab ta muuski mõttes mõjuva pildi skandinaaviapärasest elutunnetusest. Pean silmas just seda masohhismini piitsutatud ohvrimotiiviga armastusekäsitlust, mis täidab nii Anderseni muinasjutte kui von Trieri filme ning paljut muud nende vahele jäävat. Kuid nii nagu eelnimetatud muinasjutud ja filmid, ei jää ka Finn Poulseni lavastus meie vaatajale üksnes põhjamaiseks eksootikaks, vaid on suudetud teha omaseks, ehk koguni üldinimlikuks. Sest kogu seda lugu läbivat valu ei ole võimendatud sentimentaalseks kannatuslooks, vaid toodud ohvrite vajalikkus jõuab lõpptulemusena veenvalt publiku teadvusse. Sõltuvalt vaataja hingelaadist võimaldab lavastus küll ka pisaraid, kuid see ei ole niivõrd eesmärk kui vahend. Ma ei arva kaugeltki, et arvutimängud ja muu tehiskeskkond, milles kasvab tänapäeva laps, oleks hingeliselt laastavad kuidagi iseenesest või läbinisti. Ideaaljuhul peegeldab ju virtuaalmaailm asjade omavahelist seotust ja tervikusse kuulumist isegi ehedamalt kui mõni didaktikasse langev lookene. Selge on aga see, et usk valututesse identiteedivahetustesse nõuab emotsionaalset tasakaalustamist. See ei ole mitte moraaliküsimus, vaid samavõrd orgaaniline vajadus nagu jõuharjutustele järgnev venitus. Sama enesestmõistetavalt võiksid laste eruditsiooni kuuluda seda laadi lavastused nagu “Troll-Poiss”, sest seal ei tohiks tekkida küsimust: milleks ma pean seda vaatama?

Lavastus on mõeldud publikule “alates seitsmendast eluaastast” ja sõna otseses mõttes seda (s.t ülemise vanusepiiri puudumist) see tähendabki. Ühtpidi on küsimus suhtumises. Loomulikult oleme me palju kuulnud räägitavat, et lapsesse tuleb suhtuda kui täiskasvanusse: ta ei ole rumal, tema jaoks ei tohi eksistentsiaalseid probleeme läbi mäluda ja serveerida siirupikastmes. Kas ei hakka aga meie ühiskonnaski lapse kultustamine jõudma juba sellesse (Skandinaavias endas juba ammu tuntud) äärmusse, kus ta saab lapsevanemale kõige täiega pähe istuda, ilma igasuguse otsese vastutusvajaduseta? Seega, küsimus on suhtumises küll, kuid mitte ainult; üha rohkem tuleb mõelda ka sellele, kuidas olukorras, kus “kasvatuses” ja “repressioonis” on juriidiliselt üha lihtsam näha sünonüüme, suhtuda lapsesse võrdväärse partnerina viisil, mis õpetab tajuma ka selliseid ebapopulaarseid mõisteid nagu kord, struktuur jne.

Ja selles osas on Poulsen vaieldamatu professionaal. Tema pooleepiline teater ei ole Eestis küll tavapärane, kuid lauseksperimentaalseks seda samuti ei nimetaks. See on küllalt selge, võiks isegi öelda õpikulaadse kujundisüsteemiga, napp ja ratsionaalne, kuid antud juhul ei tähenda see mingit kuiva steriilsust, vaid väga tugevat ja kandvat karkassi, mis ei vaju mingisse “noortepärasesse” kaosesse. See on süsteemsust toetav raam, mille abil saavad näitlejad luua ka lastelavastuses “päris” rolle. Suhtumine lapsesse kui omasugusesse ei väljendu lavastuses ainult ideoloogiliselt, vaid, mis veelgi olulisem, teostub mööndusteta näitlejatemängu kaudu. Jõuliselt tõuseb keskmesse Peremehe (Taavi Tõnisson) ja Perenaise (Ingrid Isotamm) oherdava armastuse lugu, seda siduv Jutustaja-Trolli-Inimlapse tervikroll Hannes Kaljujärve esituses kui ka Lee Trei, Karin Raski, Leino Rei ja Sofia Joonsi loodud taust kogu sellele suhtekolmnurgale.

Lapse arenguteel on erinevaid küsimusi, millele vastamine ajab lapsevanema kimbatusse. Kui jõutakse küsimuseni “Milleks peab armastama?”, siis tasub vastamise asemel minna vaatama “Troll-Poissi”.