Kuidas kõik laabub – see on mõistatus

Draamateatri „Armunud Shakespeare“ on meeleolukas ja oma pretensioonituses Shakespeare’i aasta kokkuvõtteks pretensioonikas ettevõtmine.

MARIS PETERS

Eesti Draamateatri „Armunud Shakespeare“, autorid Marc Norman, Tom Stoppard ja Lee Hall, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palme, helilooja Rasmus Puur, koreograaf Maiken Schmidt, lavavõitluste seadjad Indrek Sammul ja Rein Oja. Mängivad Karmo Nigula, Mait Malmsten, Piret Krumm, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Christopher Rajaveer, Kristo Viiding, Tiit Sukk, Robert Annus, Liisa Saaremäel, Andrus Vaarik, Maria Klenskaja, Marta Laan, Markus Luik, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Kaspar Kiisk, Erik Joonatan Tepp, Lauri Liiv, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus, Veljo Reinik jt. Esietendus 27. XI Eesti Draamateatri suures saalis.

Lavastuse alguses on Kit Marlowe (Mait Malmsten, paremal) see, kes aitab Shakespeare’il (Karmo Nigula) õhus hõljuvatest ideedest  ja veel kirjutamata näidenditest kinni saada.

Lavastuse alguses on Kit Marlowe (Mait Malmsten, paremal) see, kes aitab Shakespeare’il (Karmo Nigula) õhus hõljuvatest ideedest ja veel kirjutamata näidenditest kinni saada.

Siim Vahur

Kui lugesin Eesti Draamateatri kavatsusest tuua lavale „Armunud Shakespeare“, oli mu esimesi mõtteid, et tegemist on paraja julgustükiga. Shakespeare’i ja inglise renessansiaja teatrit mõnevõrra tundva inimesena tean hästi, mis võlub mind Lee Halli näidendil põhinevas filmis. Nagu režissöör John Maddeni 1998. aasta filmis, nii on ka näidendis ohtralt kultuuri- ja ajastuspetsiifilisi vihjeid, mis teevad loo jälgimisest hasartse ettevõtmise. Lisaks põnevale ja rikkalikule ajaloolisele taustainfole flirditakse nii filmis kui ka näidendis arusaamadega teatrist, näitlemisest ja näidendite loomeprotsessist. Tõsi, tänu oivalistele näitlejatöödele on seda filmi ka lihtsalt ilus ja tore vaadata. Mida võiks aga pakkuda see näidend tänapäevasele teatrikülastajale?

Muidugi, üsna üldises plaanis on tegemist Shakespeare’i enda „Romeo ja Julia“ töötlusega, nimelt seda selle autor ka lavaloos just kirjutada üritab. Sellelgi on kurvavõitu lõpp nagu „Romeol ja Julial“: armastajad lahutatakse (või kui täpsem olla, siis ei taba pagendusse saatmine seekord mitte Romeot, vaid Juliat). Just nii, nagu Romeol on Mercutio, on ka Shakespeare’il kaaslaseks elukogenum sõber Kit Marlowe. On üsna tähtsusetu, et tegelikult oli tegemist sama aasta poistega. Vaatajale esitatakse paljud „Romeo ja Julia“ põhikomponendid: mõõgavõitlus, rõdustseen jpm.

Laiemalt vaadates peetakse „Armunud Shakespeare’iga“ aga üsnagi põnevat dialoogi Shakespeare’i näidenditega ja sellega, mida me neist teame. Just nagu Shakespeare ise laenas oma näidendite kirjutamisel tükikese siit ja jupikese sealt, vahel on tegu lausa plagiaadiga, on ka see näidend rikas Shakespeare’i teostest laenatud tsitaatide poolest, mille kontekst ja tonaalsus on tihtilugu hoopis teine. Nii näiteks on „Macbethi“ nõidade sodi-podi vaaritamisest saanud lõbus taustalaul kõrtsistseenile.

Shakespeare’i enda vanus näib näidendis olevat üsnagi hamletlik ning tundub sõltuvalt kontekstist mõneti muutuvat. Kuna ta on armunud kui poisike, võiks teda pidada Romeo eakaaslaseks, pisut hiljem aga kuuleme, et ta on abielus ja mitme lapse isa. „Romeo ja Julia“ tegelik kirjutamisaeg nihutab Shakespeare’i vanuse pigem kolmekümnenda eluaasta kanti. Nagu tolleaegsed näidendid enamasti, nii pole ka Shakespeare’ile omistatud teosed kõik otsast lõpuni tema kirjutatud. Kollektiivset loomeprotsessi ilmestab kujukalt see, et Marlowe aitab kirjutamisega hädas Shakespeare’il luua näidendi süžeed.

Peale ajaloo- ja teatritausta ning Shakespeare’i näidendite tõi Eesti Draamateatri lavastus mulle endalegi üllatusena meelde mitmed varasemad Shakespeare’i näidendite ja Shakespeare’i-teemalised lavastused Eestis, kaasa hakkas kõnelema see, kes laval olnud näitlejatest ja millises rollis on varem üles astunud. Sellest koorus nimetatud lavastusele veel üks huvitav lisaplaan. Tausta hakkasid sisse kõlama näiteks Kasterpalu „Williamile“ (1994), Nüganeni „Romeo ja Julia“ (1992) ning „Hamleti“ (1999) lavastus Tallinna Linnateatris, Ojasoo „Julia“ (2004) Eesti Draamateatris. Neis ja paljudes teistes lavastustes on olnud midagi, mis tundus nüüd seekordsetesse tegelaskujudesse kristalliseeruvat ja kaasa hingavat.

Nii näidendi kui ka lavastuse seisukohalt on Karmo Nigula valimine Shakespeare’i rolli igati õigustatud. Nagu Shakespeare oli „Romeo ja Julia“ kirjutamise ajal veel küllaltki uus ja tundmatu tegija, kes oli küll midagi juba kirjutanud, kuid kelle nimi polnud veel kaubamärk (näidend ilmus trükist 1597. aastal ilma autori nimeta esikaanel), nii on ka Nigula alles tõusev täht: midagi on ta juba teinud, mänginud isegi Shakespeare’i „Tormis“, kuid tõelised suurrollid on alles ees.

Kit Marlowe oli oma näidendid selleks ajaks juba kirjutanud ja kuulus, just nagu Mait Malmsten Marlowe’ rollis on palju suurema kogemuste pagasi ja pikema näitlejaslepiga. Kui lavastuse alguses on Kit see, kes aitab Shakespeare’il õhus hõljuvatest ideedest ja veel kirjutamata näidenditest kinni saada, siis lõpus on see ilmselt tema vaim, kes jääbki Shakespeare’i kohale hõljuma ja teda abistama. Võib-olla võib siit ridade vahelt välja lugeda teooria, et Shakespeare’i näidendid on Marlowe’ kirjutatud? Vähemalt kaudselt.

Piret Krummi Viola puhul ei joonistu väga selgelt välja tema muutumine kogemuste mõjul. Mõned nüansid võiksid eristada loo alguse naiivset õhkajat noorest naisest, kes on igasuguseid reegleid eirates trüginud teatrilavale. Seisusekohasesse kleiti surutult on ta ilus nagu nukuke, rohkem värvi tuleb välja tema Kentis. Võib muidugi mõelda, milliseid nüansse lisab Violale see, et ta esindab mitmeski mõttes kokkuvõtet kõigist neist Shakespeare’i näidendite kangelannadest, kes kleidi pükste ja kuue vastu vahetavad. Samuti tuleb silm peal hoida vastupidist transformatsiooni läbi tegeval Samil (Christopher Rajaveer), kes peab poissnäitlejana muunduma Juliaks.

Elegantse rolli ammena teeb Ülle Kaljuste, kes osaliselt suure kogemuse, osalt pika kasvu tõttu Viola kohati üle mängib. Huvitav on jälgida amme rolli hargnemist, kui amme riietesse peidab end Shakespeare ning kui amme hakkab mängima Ralfi kehastav Tiit Sukk. Igaüks neist lisab midagi amme koomilisele tüüprollile.

Andrus Vaariku sekeldav Henslowe on koomiline oma sagimises ja nõudmises, et näidendis peab olema koer. Tuleb meenutada, et tegelikult oli Henslowe üsna laiade ärihuvidega ning tegeles teatri kõrval ka loomavõitluste korraldamisega. Vihje sellele on peidetud ka teksti: eelmise koera sõi karu ära. Henslowe’ga paras paar on Guido Kanguri vandersellilik Burbage. Tundub, et tegemist on James Burbage’i ja tema kahe poja koondportreega. Richard, üks poegadest, oli muuseas hiljem Shakespeare’i trupikaaslane ja mängis Shakespeare’i näidendites suuri rolle. Nii Burbage kui ka Henslowe täidavad „Armunud Shakespeare’is“ osaliselt seda osa, mida Shakespeare’i enda näidendites klounid ja narrid (nagu näiteks Will Kempe, samuti Shakespeare’i hilisem trupikaaslane).

Ned Alleyn, trupi esinäitleja ja omamoodi lavastaja, on Indrek Sammuli esituses põnev ja värvikas. Kuigi esialgu tundus, et pikka kasvu olnud Alleyni tarvis on Sammulil liiga vähe pikkust ning Faustuse või Tamerlan Suure rolliks (Alleyni osad Marlowe’ näidendites) vajalikku suurust, on Alleyn Sammuli esituses tihedasti sisuga täidetud. Kaasahaaravalt on esitatud Alleyni võimatuna näiv ülesanne sellest veidrast (ja pisut „Suveöö unenäo“ käsitöölisi meenutavast) näiteseltskonnast midagi lavakõlbulikku välja pigistada. Kuidas kõik lõpuks laabub, eks see olegi mõistatus.

Lavastus pakub ka suure hulga mosaiigikildudena värvikaid kõrvalosi, olgu selleks siis piltidelt tuttava Shakespeare’iga Nigulast rohkem sarnanev Markus Luik Wessexina või Hendrik Toompere jr kehastatud paadimees ehk The Water Poet’ina tuntud luuletaja John Taylor. Tähtsusetu ei ole nooruke John Webster, selles loos Shakespeare’i käsikirja päästja, kuid edaspidi tegelikult suurepäraste (veriste) tragöödiate autor.

Lavastus on kiire ja tempokas, nagu renessansiaegsetelt näidenditelt eeldataksegi. Samuti kasutatakse ajastuomaselt elusat muusikat. Võib öelda, et näitlejaid kehastavad näitlejad ei mängi oma rolle – rolli kehastamine algab alles sealtmaalt, kui laval tegutsev tegelane hakkab mängima kedagi teist. Kuigi seda lavastust võib võtta kui lihtsat lõbusat muinaslugu armumisest ja sellega kaasnevatest sekeldustest, saab seda vaadata ka kui „Romeot ja Juliat“ või kui lugu, kus veidi tavatul moel räägitakse meile teatrist üsna mitme kandi pealt. Meeleolukas ja oma pretensioonituses Shakespeare’i aasta kokkuvõtteks pretensioonikas ettevõtmine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht