Kuidas leppida lõikuskuuga

Ele Pajula

Augusti tantsufestival pakkus vaadata erilaadseid etendusi, laskmata end nende žanrimääratlusest suurt heidutada.        Augusti tantsufestival 15. – 30. VIII Tallinnas. Lisaks eesti koreograafidele-tantsijatele sai näha esinejaid Belgiast, Poolast, Rootsist, Hispaaniast, Prantsusmaalt, US Ast, Jaapanist, Saksamaalt, Šotimaalt ja Soomest. Kokku anti 17 etendust nii Kanuti gildi saalis kui ka Tallinna teistes teatrites, samuti platsidel ja parkides.  Augusti tantsufestival on hädavajalik, sest see rehabiliteerib Tallinna. Oma maakodudest augusti lõpus vaikselt linna voolav inimhulk on rahutu ja pidetu: raske on jälle nii väikesele pinnale ära mahtuda. Raske on olla teistega koos, Augusti tantsufestival annab aga põhjuse end jälle väikesesse Kanuti gildi saali sisse pressida ja märkamatult koosolemist harjutada. 

Kaheteistkümnendat korda korraldatud festival tekitas taas uudishimu ja ärgitas kaasa mõtlema.       

Mõtlemisainest andis alatihti ja peamiselt see, miks on festival just tantsufestivaliks nimetatud. Augusti tantsufestivali seekordsetesse raamidesse mahtus nii rohkem kui ka vähem koreograafiaga varustatud ja lavastatud esitusi, nii saali mõeldud kui ka avalikke kohti vallutanud ettevõtmisi, aga ka film ja kuuldemäng. 

Lai ampluaa annab eelise kas või seepärast, et asjast huvitatud publik on mitmekesisem ja ehk ka suurearvulisem. Samas jäi mõneti ebaselgeks ühe või teise ettevõtmise seos tantsuga. Rõõmuga kaasa mõelda jaksav mõistus kiirustab kategooriaid ümber hindama, küsima endalt ja teistelt, mis see nüüdistants õigupoolest on, ning parimat soovides usub, et varsti ongi me ümber kõik tants.       

Sellise tõdemusega ei ole aga kuigi palju  pihta hakata. Laisem ja skeptilisemalt häälestunud inimene võib aga lausa pahandada, et tema arusaama tantsust nii kardinaalselt eiratakse. Ta võib loosungi „Aga see pole ju tants!” all istuda ja piineldes igavleda. Ühtpidi devalveerub mõiste ja teistpidi võõrandub vaataja. Selline kahetine risk ei kummitaks, kui festival nimetataks ümber millekski muuks kui tantsufestivaliks. Nii ei püstitaks publik endale tantsulisi ootusi ja ampluaad saaks veelgi julgemalt  laiendada. Neis mõtetes ei ole midagi uut, nüüdistantsuga seoses on neid eri kontekstis varemgi mõlgutatud, aga Augusti tantsufestival aktualiseeris temaatika taas.       

Kuidas seostub tantsuga näiteks Nu.Uniooni „One Trip/One Noise” („Üks reis, üks lärm”), mida võis hilisõhtul rahulikult Klassikaraadio vahendusel kuulata? Otse eetrisse lavastatud muusikast inspireeritud ja sellega flirtiv tükk võis küll panna mõne kuulaja puusa nõksuma või tal karvad käeseljal võbisema, aga kas saavutatud  efekti tantsulisusest piisab, et tekitajat ennast tantsuks tituleerida? Ehk olin aga ise publikuna liiga sirgjoonelise mõtlemisega, liiga piiratud või laisk, et näha toimuvas tantsu? Kui Taavet Jansen ja Peeter Rästas lavastuses „Samuel Beckettile” diivanil istusid, küpsist sõid ja kassette kuulasid, oli mul hea meel, et me seal nõnda kaunilt koos istudes saime muusikat kuulata, aga samas näris mind pidevalt küsimus tantsulisusest.       

  Kui „One Trip/One Noise” viis mõtted liigselt kategoriseerimisprobleemidele, siis tuleb tõdeda, et seekordsel festivalil sai küllaga nautida ka etendusi, mis retrospektiivselt võttes küll jällegi ei seostunud otseselt tantsuga, aga ei tõmmanud oma toimumise ajal sellele seigale ka ülemäära palju tähelepanu. Cuqui  Jereze „The Croquis Reloaded” („Ümberlaetud krokii”) avanes sketšide ja ümberjutustuste jadas hoopis lõpetamata teatrietendusena. Kogu lavastus põhines ümberütlemistel ja teistmoodi taasesitustel: pidevalt korrati juba räägitut, korrati sõna-sõnalt ja pilt-pildilt, ilma erilise sügavamõttelisuse pretensioonita. Nii valmistati mänguliselt vaatamiseks ette üks õhtupoolik, milles käidi läbi loo enda ettevalmistus. Seega avas Jerez festivalil olulise  ja kandva teema: omaenda tööprotsessi üle mõtisklemine.   

Mart Kangro, kes tulihingelise tantsuvihtumise asemel keelitas seekord rääkima – lavastus „Talk to Me” („Räägi minuga”) –, keskendus lugudele, mis lavalolijail endil südamel. Nii lubas ta lõhkuda selged piirid esitaja ja rolli vahel ning esitatu ei jäänud iseenesestmõistetavaks fiktsiooniks. Hea oli kuulata lugusid,  üllatuda ja ära tunda, imestada. Sellisel etendusel kaob küsimus „Mida ma näen?”, sest lavalolijad ei räägi midagi muud kui oma lugusid. Interpretatsioon on ses mõttes üleliigne ning vaatajale jääb rohkem ruumi küsida „Miks ma seda näen?” ja „Miks sellised lood?”. Siiski oli seekordsel Augusti tantsufestivalil ka selgelt tantsulisi lavastusi. Või kuidas võikski mittetantsuks pidada David Wampachi „Battement’i” esitust, mis keskendus ühe klassikalises  tantsus liigtuntud liigutuse tudeerimisele, viimse võimaluseni ärakasutamisele ja sellest edasiliikumisele? Wampach ärgitas ammendunud liikumismudelist edasi liikuma just nii, et demonstreeris, eksplitseeris seda ammendumist. See kulges valutult, lausa lõbusalt (sest tahes-tahtmata seostub nõnda balletist isoleeritud battement hoopis Monty Pythoni kuulsa sketšiga „Ministry of Silly Walks”) ning viis üle vindi keeratud dramaatilisuseni. 

Ka Rafal Dziemidoki „Floe” („Jääväli”) uuris liikumist, ja seda just vormiliselt, seda sisutuks jättes. Vormilise uurimise huvitavaim osa oli aga kohapeal antud otsekommentaar, looja hetkeline eneseanalüüs. 

Daniel Linehanil õnnestus aga oma lavastustes „Montage for Three” („Kollaaž kolmele”) ja „Not About Everything” („Mitte kõigest”) ühendada liikumine sujuvalt ja märkamatult kaheldamatuks tantsuks. Lavastuses „Montage for Three” kasutati selleks ei rohkemat,  kui pildimaterjali ja kahte keha, kes pildipoose üle võtsid, neid järjekorras taasesitasid ning tardunud fotod omavahel nii täiesti omaette liikumises seostasid. Laval toimus heatujuline, ent finessideni täpne kopeerimine, mille tulemusel hakkasid koopiad elama oma elu. Lavastuses „Not About Everything” seostati aga meisterlikult vormilised mõtisklused tööloome ja eesmärkide üle arutlemisega ning tehti seda kogu pooletunnise etenduse vältel dervišlikult  pööreldes. Linehan esitas väga veenvalt loomingulise kriisi tahke, sõnumi üle polemiseerimist, iseendas ja oma motiivides kahtlemist, ise ikka ja jälle kiiremaid ja aeglasemaid ringe tehes. Ikka ja jälle kõlas justkui mantrana, et see (etendus) pole kõigest, nimetades ükshaaval, millest kõigest selles ei räägita, mida kõike selles ei väljendata. Kuidas luua nii, et jätad mingid kindlad asjad ütlemata? Iga teema seob konteksti, iga teema välistab kõik teised,  ja ahne looja ei saa üksteist välistavaid teemasid korraga käsitleda. Tundub, et loojal on suurushullustus, et ta tahab üksikuid vältides tabada üldist, rääkida kõigest, millele Linehan oma mantraga vastu astub. Nähtu osutus tiineks lavastuseks, mis pakub mõtteainet nädalaid hiljemgi.       

Tagasivaateliselt tundub, et loomeprotsess oli üks väljapaistvamaid aspekte selleaastase Augusti tantsufestivali teemade seas. Ei saa aga ka varjata, et igaüks destilleerib nähtust oma maailma ning nõnda kirjut pilti üldistades, jääb  üldistaja piinlikult tähelepanu keskele. Kindel on aga see, et Augusti tantsufestival pakub vaadata väga erilaadseid etendusi, laskmata end nende žanrimääratlusest suurt heidutada. Samuti on kindel see, et arusaamatuks jäävate ja ehk loodetava kõnetusastmeta lavastuste vahelt on tihtipeale võimalik avastada nii mõnigi hiilgav leid. Märkamatult, kaasa mõeldes ja uudishimutsedes, on taas linnarütmiga kohanetud, silm on terav ja mõistus lõikab.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming