Kuidas pälvida tähendus

 

Pauli päevik Asjadel ei ole tähendusi, asjadele antakse tähendused. See lihtne fakt puudutab ka teatrit.  Teater peab alati põgenema tähenduste eest. Nime ja tähenduse annavad asjadele inimesed, kes selleks endale õiguse võtavad. Õigust saada on lihtne, sest võtmed on ammu laiali pillutud, ole ainult mees ja korja üles.

Iga lavastus, iga roll peab olema katse kaotada tähendus, tühistada kehtivad struktuurid. Lootuses, et sõnastuste eest põgenedes, snaiperina nihkuva vaatepunkti pihta tulistades võibki lõpuks pihta saada. Alati tuleb tulistada kuhugi mujale, muidu pole lootustki. Tabamise tõenäosust suurendab eeltöö, arvutused, vaatlused, ning lõpuks julgus hüpata tundmatusse kohta.

Aga sõnastaja, nimeandja, võtmekandja on alati lähedal ja alati valmis. Tema juba teab. Igaüks, kes pisut ülikoolis käinud ja kes end päris ära pole joonud, võib sellesse positsiooni astuda. Sageli teab ta juba enne esietendust, mis sest saab või ei saa.

Igaüks avastab varem või hiljem oma elukutse jubeda sunnitöö. Eriti õudne tundub kriitiku saatus. Pole ju lihtne sõita pimedas öös kodu poole ja muudkui sõnastada, mõtestada ja tähistada. Lõpuks tuleb see kõik ka avaldada, mõnikord mitu korda nädalas.

Ahvatlus saada positiivselt tähistatud on tõsine. Saatus kanda negatiivset tähistust on raske.  Kes ei tahaks olla see, kes teeb ainsana ja alati “õiget” teatrit? Ja keegi ei taha jääda kinni “vale” teatri nõiaringi.

Inimesele, kes ihkab tähendust ja sellest hoolib, tuleb appi elutarkus. Ta saab aru, et me elame “sümboolsete väärtuste majanduses”, kus peamiselt nimi maksabki. Ta mõistab, et tähendus tuleb pälvida.

Üks võimalus on anda kõigile pasunasse. Selleks tuleb välja kuulutada oma “tõde”, tähistada kõigepealt ennast ise ja siis hakata teisi rõngastama. Kommenteerijate ja kiibitsejate poolehoid kuulub alati ärapanijale, sest kindlasti see teine sai asja eest. Nii saab “tõde” jalule pandud.

Kindralile, kes pole sõjas käinud, ei püstita keegi aumärki. Mul on väga kahju, aga hetkel ei suuda ma kujutleda ühtki elavat eesti näitlejat, keda võiks oodata postuumne kips. Miks on tänapäeval nii raske mõelda pronksi valatud näitlejast (jätkem kõrvale mu sugulased kaduvikumehed Rakvere teatri ees)? Teatri kaduva loomuse juurde kuulub ka see, et selle kunsti kandjaks on näitleja, elav inimene. Kui mõelda, et näitleja ülesanne on märke “läbi võtta”, neid kehtestada ja kustutada, ülistada ja pilastada, siis näitleja ise iial märgiks ei saa. Ta jääb tähenduseta. Näitleja on rohkem märkide hävitaja kui nende looja, sest alati ta lõpuks hävitab.  Need ajad, mil teater oli sõda, on praeguseks läbi saanud, kindralite asemel on veiderdajad.

Kes aga ei tahaks end tunda kunstisõdurina? Oma väike erasõda teeb ju elu mõttekaks. Kujund teatrist kui sõjast on võimas. Selle kujundi kasutamine toob alati kaasa vajaduse leida vaenlane. Vaenlane võib olla rumal publik, egomaniakist kriitik või teine teater.

Aga see ei tee teatrit paremaks. Iga katse anda tähendus kaotab sellesama antu. Teater peab libisema eest ära, olema alati erinev. Teater ei tohi lasta võimuritel end assimileerida. Sest:

– teater hakkab alati pihta.

– teater pole iial see.

– teatrit ei saa kätte võtta.

Kui kellelgi õnnestuks ära sõnastada, millega teater tegeleb, siis selguks õige pea, et ta tegeleb kõige muuga, ainult mitte sellega. Need katsed jätkuvad ja ahendavad tähistamata ruumi. Tähendust ei saa võtta, anda ega pälvida. Tähendus on alati kuskil mujal ja selle eest tuleb mujale põgeneda. Kellel see lõpuni õnnestub, pälvib igavese aukoha Jumala paremal käel.

8. veebruaril