Kuidas pääseda ettekirjutustest?

Leenu Nigu

Krõõt Juuraku „Scripted Smalltalk” on nagu enese saba õgiv madu, mis ikka ja jälle viitab vaid iseendale. „Scripted Smalltalk”, autor ja lavastaja Krõõt Juurak, kaasprodutsent Tanzquartier Wien, esitaja publik. Etendused 2. ja 3. II Kanuti gildi saalis. Etendus, teadagi, on olukord, kus ühed näitavad ja teised vaatavad. Need vähesed, kes on laval, ajavad aktiivselt mingit asja, samal ajal kui arvuliselt (eeldatavasti) suures ülekaalus olev publik on määratud päästmatult passiivsesse rolli: passivad pimedas ja vaatavad pealt. Teater on ühest küljest mõeldud publikule, ent teisalt on publik toimuvast välja lülitatud. Publikule lubatud tegevuste ampluaa on võrdlemisi ahtake: reeglina piirdub see köhatuste, niheluste, ohete, sisse- ja väljahingamise, kohatiste naerupahvakute ja/või aplausiga. Klassikalise arusaama kohaselt on pealtvaatajal õigus hääletada vaid jalgade ja rahakotiga. Muuseas, see pole sugugi alati nii olnud: vaikiv ja tähelepanelik publik, kes iga vaatamiskorra eest pileti lunastab, tekkis alles koos kodanliku kultuuri võidukäiguga. Peamiselt aristokraatidest koosnenud vaatajaskond lubas endale tunduvalt vabamat käitumist, laval etendatav oli neile vaid üldisema sotsiaalse misanstseeni üks – ja sageli mitte sugugi domineeriv – osa. Tänapäevane teatrisündmus on eelkõige kohtumine. Ent samal ajal on see kohtumine kui pimekohting, kus positsioonid pole võrdsed ning kuhu minek toimub alati heas usus ja teadmata, mis täpselt juhtuma hakkab. Vastastikust usaldust on vaja. Juba see, kui publik saali tuleb, sisuliselt ju näitabki, et teatritegijaile on antud põhimõtteline usaldusmandaat. Piletimüügi edetabelite ja omatuluralli paratamatus kontekstis aga on lihtne tekkima „keskmise vaataja” koondkuju, müütiline tädi Maali või blogi-tädi, keda justkui peaks iga hinna eest teenindama. Ent siit-sealt kostab aeg-ajalt ka kurtvaid hääli, et publik (ja/või kriitikud) ei saa aru sellest, mida neile öeldakse. Justnagu olekski võimalik kunstiteost õigesti mõista, seda ära arvata. Pimendatud parter võimaldab kergesti unustada, et iga teatrikülastaja on omaette isiksus, kes annab etenduse kordaminekusse oma panuse, et teatri lõpp-produkt sünnib vaataja peas ja et ka pealtvaatamine võib olla omamoodi loominguline tegevus.

Krõõt Juurak võtab veebruari alguses Eestis etendunud lavastuses „Scripted Smalltalk” („Lobisemine stsenaariumi järgi”) luubi alla sellesama harjumuspärase etendamissituatsiooni, suunab valguse publikule ning pöörab vaataja ja etendaja suhte pahupidi. Peaaegu häbematult, mugavalt ja muigel sui jagab ta suvaliselt valitud pealtvaatajaile mikrofonid ning palub ette lugeda ette valmis kirjutatud vestlusi. Ongi kogu etendus. Lava püsib tühi ja publik muudkui loeb. Ja kuulab üksteist. Uurimisalust etendussituatsiooni nimetab Juurak kavalehel „akvaariumiolukorraks”: kujuteldav neljas sein on see klaas, läbi mille etendajad ja publik üksteist tavaliselt jõllitavad. Senine akvaariumikala on nüüd pilgu suunanud vaataja poole.

Etendamise situatsioon ja vaatamise küsimus on Juuraku töödest paistnud varemgi. „Scripted Smalltalk” aga lõhub täielikult ettekujutuse teatrist kui visuaalsest kunstivormist. Vaatemängu siin pole, pealtvaatajaid samuti mitte. Siin polegi midagi vaadata. Ainult lugeda ja kuulata, kogeda. Kui üldse, siis saab „Scripted Smalltalki” vaadelda kui sündmust, kus pilt puudub sootuks ja sündmused hakkavad toimuma siis, kui publikule tekst kätte anda.

Tekst ise aga keerleb ühe muutumatu tuuma ümber, mida kõige paremini iseloomustab lause tekstist enesest: „Teater ei räägi millestki, teater ise on „miski”.” Selle „miski” ümber kogu lavastus keerlebki. Etteloetud mitmehäälsed dialoogid arutavad ikka ja jälle ühel ja samal teemal: meie, publik, lugemas siin seda teksti. Tekst ei viita millelegi etendusevälisele, vaid joonib kord-korralt alla etendamise hetke ennast. See on sama hea kui jõllitada tühja lõuendit ümbritsevat raami. Tekst ja sestap ka kogu sündmus on enese saba õgiv madu, mis ikka ja jälle viitab vaid iseendale. Sageli enesestmõistetavalt läbipaistvaks ja seega olematuks mängitud etendamise hetke meeldetuletamine võib ju olla korraks vahva, ent kui asi sellega piirdub ja jääb muudkui oma naba ümber keerlema, muutub kogu sündmus väga ruttu tüütuks. (Lugupeetud lehelugeja, kui kaua viitsiksid sina, eriti eeldusel, et postmodernsed keele- ja kirjamängud pole sulle päris võõrad, lugeda seda, kuidas siinkirjutaja muudkui kirjutab ja kirjutab, ja mõtleb, mida ta küll kirjutab, ja kuidas ta küll peaks kirjutama; sellest, kuidas ta kirjutab jne.)

Sellist enesekohasust on õigusega nimetatud postmodernse teatrikunsti ühe iseloomulikuma tunnusena. Aga kui kaua me seda etendamise hetke, seda raami jõllitama peame? See küsimus kehtib ühelt poolt kõnealuse lavastuse kohta: tund aega ilma igasuguse arenguta on lihtsalt liiga pikk, asi ammendab ennast juba esimese kolmandiku peal. Ent sama küsimust võib küsida ka üldisemalt, sest selletaolist „raamijõllitamist” on tehtud veel ja veel. Olles viimase paarikümne aasta vältel teatri toimemehhanisme ja etendamise olemust lahanud, pühitsenud, lõhkunud – äkki on aeg selle teadmise võrra rikkamana nüüd edasi liikuda? Ma ei mõtle siin seda, et jälle peaks raami maha vaikima ja publiku läbipaistva neljanda seina taha taas ära peitma. Ent ehk ei tarvitse enam ka pelga raamijõllitamisega piirduda?

Nagu paljude selliste lavastuste, võiks ka „Scripted Smalltalki” puhul pealtnäha eeldada nüüdisaegsele etenduskunstile iseloomulikku kaasamis- ja demokraatiseerimispüüdlust, vaataja vabastamist vaatemängu passiivse jälgija rollist või, nagu Jacques Rancière seda nimetab, publiku emantsipeerimist*. Traditsiooniline kohtumine pimedas teatrisaalis on postmodernsemas teatrikunstis muudetud selgemalt kahesuunaliseks. Enam ei ole vaataja asi vait olla ja vastu võtta. Osalemine eeldab ka publikult pingutust. Ja vastutust – et kõik korda läheks, on vaja aktiivselt ja heatahtlikult kaasa mängida. Niisiis, me pöörame pilgud etendamissituatsioonile enesele ja vabastame publiku pelga vaatamise kammitsaist. Aga …

Esimesele etendusele järgnenud vestluses tunnistas Juurak ise, et lavastuse loomisel huvitas teda peamiselt küsimus, kuidas luua lavastus, ilma et peaks palkama teisi etendajaid ja samal ajal ei peaks ka ise lavale minema. Ainus võimalus jäi ehitada kõik üles publikule. Selles mõttes on „Scripted Smalltalk” omalaadne näide säästuteatrist. Autor ise nimetab seda, eeldatavasti eneseirooniliselt, ingliskeelse majandusterminiga outsourcing (väljasttellimine). Maakeeli võib selles aga näha ka puhast publiku ärakasutamist. On siis siinkohal tegu vaataja emantsipeerimise või ekspluateerimisega?

Teine, minu arvates võtmetähtsusega küsimus puudutas nimetatud vestluses seda, miks Juurak, hoolimata sellest, et etenduse toimumiseks pole tema kohalolu hädavajalik, tuli siiski ise kohale. Mõnes mõttes viitab see, et autor siiski leiab etendusel viibimise olevat olulise, sellele, et Autori hegemoonia kehtib suuremeelsest suhestamispüüdest või teeseldud laiskusest hoolimata. Autor on kohal ka siis, kui Autor on suureliselt surnuks või ebaoluliseks kuulutatud. Praegusel juhul annab autor publikule ette teksti ja juhised (ning poole peal pakub armulikult kommi ja viina). Ta paneb pealtnäha vabaks antud, aktiivseks tehtud publikule sõnad suhu. Demokratiseeritud etendamisest saab demokraatia etendamine.

Milline vabadus ja millised võimalused jäävad vaatajale siis, kui ette antud stsenaarium teda ära tüütab? Kui ta ühtäkki leiab, et see on mäng, milles ta ei taha kaasa teha? Kas ja kui palju on võimalik etteantud raamist hälbida? Mis võimalused on publikul sellest pealesunnitud näilisest aktiivsusest ja tegelikust allutatusest pääseda? Kõndida minema? Võtta mikker ja pidada maha spontaanne improviseeritud kõne? Haarata mõne teise käepärast oleva teksti järele ja lugeda hoopis seda? Vaikida? Joosta lavale ja muuta „Scripted Smalltalk” omaenese isiklikuks vaatemänguks? Publikuallumatus, nagu igasugune mäss nõuab eelkõige südikust, julgust karjast erineda. Mõnest mässualgest hoolimata läheb Eesti esietendusel mäng ikka samamoodi edasi. Publik kui mass on võrdlemisi inertne. Ja järgmiseks etendamiskorraks kirjutatakse toimunud mässukatsed pidevalt Autori poolt täiendatavasse stsenaariumi juba sisse. Isiklik vabadus võrdsena osaleda kahaneb tunduvalt väiksemaks, kui esmapilgul suuremeelselt paista lastakse. Vaba ja vahetu suhtlus on siin võimatu eelkõige sellepärast, et üks oluline osapool, etendaja, on sootuks puudu. Teiseks on vestluse käik juba esimese dialoogi lõppedes teada, ennustamatus ja loomingulisus, spontaansus ja loomulikkus piiratud. Stsenaariumisse kirjutatud pidevalt korduv küsimus „kas see on teile loomulik?” vaid osatab loomulikkuse puudumist.

Teatriskäiku võib mõneski mõttes võtta kui küllaminekut. Kui on juba kutsutud ja kui on juba tuldud, siis on ju kena pakutud mängu kaasa mängida. Ent mind kummitas kogu etenduse vältel küsimus: terve saalitäis ärksa mõtlemisega täiskasvanud inimesi loeb tund aega järjest kordamööda paberilt maha teksti, mis tegelikult kedagi ei huvita. See on ikka päris tobe. Selles seisnebki Juuraku lavastuse kõige suurem nali. Ent käib see nali publiku, autori või hoopis kellegi kolmanda pihta?

* Tuleb tunnistada, et minu kui vaataja tõlgendus Juuraku lavastusest on tugevalt mõjutatud Rancière’i esseest „Emantsipeerunud vaataja” („The Emancipated Spectator”). Essee ise on leitav samanimelisest kogumikust ning vaadatav-kuulatav Youtube’is (http://www.youtube.com/watch?v=OLlZ-l8FZh0).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming