Kuidas räägivad lilled?

Ele Pajula

Huvitav kompott, mille meeldivamate ja ebameeldivamate komponentide osas tasub olla tähelepanelik. Von Krahli teatri „Lillede keel”, autor Federico GarcÍa Lorca, tõlkijad Rainer Sarnet ja Laura Talvet, lavastaja Rainer Sarnet, kunstnik Laura Pählapuu. Mängivad Mari Pokinen, Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Loore Martma ja Maili Metssalu. Esietendus 4. IV Von Krahli teatris. Von Krahli teatri „Lillede keel” on üks kaunis paik. Ennekõike paik, sest Rainer Sarneti lavastus jätab end meelde just väga spetsiifilise kohatundega, mida kujundavad ning võimendavad tekst, kunstniku- ja näitlejatöö. Vaatajat ei viida mitte ainult teise kultuuriruumi, vaid ka hoopis sürreaalsemasse maailma, kus kõlbab ülipoeetiliste väljenduste saatel põrandal püherdada, kaunite kõneluste taustaks läbilõikavalt kriisata ja kogu kunstiliselt väljendatud sümboolsuse vägeva hoovuse keskel täiesti ühemõtteliselt rõvetseda. Kauniks teeb paiga see, et kogu püherdamine, kriiskamine ja rõvetsemine ei suuda üldmuljet siiski rikkuda. Lavastus on, seega, kahepalgeline: ühest küljest antakse kõneplatvorm sõnailule, teisest küljest väljendatakse sõnavälist sõnumit selliselt, et üldmulje oleks disharmooniline. See tähendab, loomulikult, et teksti on kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades vürtsitatud tillinaljadega, mõtted, tunded ja tegevus liiklevad ringjalt ümber augu. Aga mitte ainult: mitmekihilisus ja kihtidevaheline ebakõla kostuvad välja juba tekstist endast ning trupp ja lavastaja on kasutanud seda implitsiitset vahet vahendina, mistõttu on lavastust päris põnev jälgida.

Esmane ja silmapaistvaim on selle lavastuse puhul aga hoopis kunstnikutöö. Laura Pählapuu on loonud selle kauni paiga: üleelusuurused kiletagused lilled ning tõepoolest läbimõeldud ja tekstisümbolismiga ääretult intiimseisse suhteisse astuvad kostüümid on vaatamist väärt, köidavad tähelepanu ja koguni konkureerivad intrigeerivalt lavalolijatega. Vahel jääb mulje, et kostüüm võidabki selle võitluse, mida näitleja on asunud temaga visalt pidama. Riietusest väänatakse välja maksimum ning koostöö osutub viljakamaks, kui oleks võinud oodata. Igatahes on Pählapuu arvates kostüümid ja kujundus näitleja võrdväärsed lavapartnerid, selles pole kahtlustki.

Tegelikult intrigeeris aga „Lillede keele” lavastuse puhul mind eeskätt see, et tundsin tõsist huvi Von Krahli teatri uuenenud trupi sünergia vastu. Mismoodi on integreeritud uusi „nägusid”? Mismoodi toimib muutunud trupp? Tuleb tunnistada, et näitlemise tase on sellel staažikamatest ja värsketest liikmetest kokku pandud trupil vägagi ebaühtlane ning see kipub rikkuma üldmuljet.

Kaheldamatult on palju kiidetud Tiina Tauraite oma rolliga tähelepanu igati välja teeninud: ta oskab potentsiaalselt üsna üheplaanilisest tegelasest võluda välja mahlakaid aspekte, muuta kehastatud teenija kõrvalosast vaata et keskseks figuuriks. Ometi ei kahma ta staarilikult fookust üksnes endale, vaid jääb lihtsalt silma kui keegi, keda on vaja laval tingimata tähele panna. Tema panus loo kulgemisse loeb. Tauraite mõnupakkuva töö kõrval näeb aga ka rollitäitmisi, mis ei inspireeri, vaid tõrjuvad oma tüütavuses vaatajat etendusest välja. Probleem on muidugi keerulisem kui paistab: ebainspireeriv sooritus võiks ju olla põhjendatud sellega, et vaid vähestel trupi noortel liikmetel on lavastuses kandev roll. Tapeetrollide täitmine ei ole ilmselt kerge ja nii püütakse kätte antud tegelast suuremaks mängida, kui see on mõistlik. Selle tulemuseks on aga, et kõkutamist ja kriiskamist tuleb ette hulk maad rohkem, kui oleks optimaalne, ning mu personaalset sügavat antipaatiat ülepakutud lavanaeru suhtes ei saa, paraku, miski tagasi hoida.

Mulje ebaühtlasest tasemest viib aga mõtted ka potentsiaali hindamise ohtlikele radadele. Lorca „Lillede keele” tekst ei tundu pakkuvat kuigivõrd sügavuti keerukaid tegelaskujusid, pigem lähenetakse selles tegelastele kui sümbolitele ning nii jääb lavastajanäitlejate kanda vastutus teha algsest poeesiast juba ise edasisi järeldusi. Ilmselt on, seega, igati õigus teha pakutud rollilahenduste põhjal ühe või teise näitleja võimekuse kohta kaugemale ulatuvaid järeldusi. Tähelepandavamat sädet oli igatahes märgata Ott Kartau ja Tõnis Niinemetsa esitustes. Armastusobjekt Kartau ja kahes minirollis üles astuv Niinemets on kumbki omal moel toimuvat esitanud, sellest ühtlasi distantseerudes, mis kokkuvõtlikult teeb põgusa esituse pigem huvitavaks.

Keerulisem pähkel on Mari Pokineni nimiroll, mida ka kohati (ebatäpselt) peaosaks nimetatakse. Jällegi, rolli ennast pole justkui ollagi: on keskne kuhtumise ja raisatud potentsiaali sümbol, mida Pokinen jõukohaselt ka kehastab. Sümbol, mis figureerib Pählapuu lavakujunduses absoluutses fookuses, on aga jõulisem kui selle sümboli tegelaskuju kehastus. Lüüriliste monoloogide esituses Pokinen end leiab, ent pelga sümbolina ringi lipates või liibates (olenevalt sellest, kui kaugele on lugu jõudnud) jääb astumata samm, mis aitaks tema tegelaskujul tõusta nimirollist peaossa.

Teenimatult vähe on lavastuses keskendutud tekstile, Lorca oli ju ikkagi luuletaja, kelle sõnadeni oleks võinud lavastuses varemgi jõuda. Veidike liigselt on hoopiski panustatud estraadihõngulisele laulu-tantsukavale, mis oma parimates vormides võtab bollywoodlikke mõõtmeid, nõrgematel hetkedel ei lisa aga tervikule midagi. Millegipärast jääb hinge kripeldama tunne, et tekst ise oleks olnud siin asjakohasem lisand.

„Lillede keel” on huvitav kompott, mille meeldivamate ja ebameeldivamate komponentide osas tasub olla tähelepanelik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming