Kuidas Tallinna rahvas Võrus Mrożeki ”Pidu” ootas

Pille-Riin Purje

Sławomir Mrożek, Strisdanddolia Vai, „Mrożeki „Pidu””. Lavastaja Uku Uusberg. Kunstnik Anne Kabel. Näitlejad Agu Trolla, Maive Käos, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Peeter Rästas. Võru Linnateatri esietendus 17. VI Võru vanas Viinavabrikus.        Kui Teatriliidu žüriid väsimatult ringisõidutav tragi mikrobuss, mis suvel meile teiseks koduks, Tallinnast Viljandi kaudu Võrru jõudis ja kui me pärast väikesi ekslevaid auringikesi Võru vana Viinavabriku stiilipuhtalt räämas hoone üles leidsime, ei olnud S. Mrożeki „Pidu” veel alanud. Uitasime ümber maja koos muu teatritundliku publikuga, keda kohale tulnud kaugemalt ja lähemalt, enamus neist tuttavate ja naerukil nägudega. Viimaks söandasime kutsuvalt valla lükatud tagauksest siseneda.

 

Nüüd jäeti meile lahke vabadus valida kahe mänguruumi vahel. Täieline valikuvabadus tegi nõutuks. Ei mingeid abistavaid vihjeid, kuigi üritasime küsida, algul ebalevalt, pärast tungivamalt. Vandenõulased vaikisid vastuseks.  Esimeses saalis oli kaetud Mrożeki näitemängule kohane peieliste ja/või pulmaliste väärikas pidulaud. Küünaldega ja puha. Sestap istusime koos žürii esimehe Jaak Allikuga sinna saali esiritta pingile ja hakkasime õhinal „Pidu” ootama. Ent kui kogu ülejäänud publik asjassepühendatud nägudega valgus tagumisse saali, ei jätkunud meilgi meelekindlust oma „Pidu” teistest irdununa ära oodata. Allusime kammerlikule massipsühhoosile. Sisenesime  järgmisse saali, kus ülejäänud publik meid tsipakene kahjurõõmsate, ent suhteliselt heasüdamlike muietega tervitas.

Varsti muigasime ise igale sisenejale vastu, kuna ükski neist polnud päris kindel, kas on sattutud mängijaks või pealtvaatajaks. Nii ei saanudki ma teada, mida esimeses pidusaalis tehti. Kahtlustan ja kujutlen elavalt, kuis seal etendati Sławomir Mrożeki näidendit „Pidu” täies autoritruuduses (originaalis  „Zabawa”, tõlkinud Hendrik Lindepuu). Aga ma ei saa sellest ilmsi mitte iialgi osa. Ei iial, iial ei. Mina, kes ma konutasin proosalises proovisaalis, kuigi pidu sealsamas vaheseina taga pulbitses ja peibutas. Tagaruumi, kus laest langes krohvi ja seinad nostalgiliselt narmendasid, sugenes kaks traagiliseks võõbatud masknäoga näitlejat. Agu Trolla ja Maive Käos Võru Linnateatrist. Nemad ootasid kedagi, kes tuleks vaatama  Mrožeki „Pidu”. Ikka sinna eesruumi, päris saali, eks ole, no teadagi.

Niipea, kui olin jõudnud mõelda, et ennäe, nood kaks otsekui ootaksid Godot’d, pillas Trolla vaikse repliigi Becketti teemal. Võpatasin vaimustusest, kuna adusin, kuis pea vahetus minu ja teatritegijate vahel oligi toimunud, märkamatult ja valutult. Oi, mulle hakkas meeldima see vahepeatus Võrus. See õdusas ja ometi rahutus ootuses viibimine. Tahtsin, et see kunagi ei lõpeks, et  Mrożeki „Pidu” ei tulekski. Sest ootus on nagunii põnevam. Siis nad panid ühe Tallinnast saadetud trompetiplaadi mängima. Me kuulatasime ja naeratasime ja hingasime üheskoos.

Tõsi küll, vahepeal öeldi üks Tallinna olemust defineeriv lause ja ehkki ma kui päälinna untsantsakas naersin seepeale sõbraliku äratundmiskibedusega, tundus lause täitsa ülearune, sest kui pead juba vahetuses, siis pole vaja mõeldud  mõtteid enam üle sõnastada … Aga viimaks need ootajad koorisid oma kahvatu kurbusegrimmi näolt ja läksid ära. Mu hingel hakkas järsku nii kurb, sest tüdruk jättis poisi toodud pojengid sinnapaika, ei hoolinud neist. Ju tal õitsesid oma koduaias samasugused. Ikkagi oli see mage tegu. Just niisuguste hetkede pärast saabki pidust peotus, peo teotus…

Aga mis parata. Nad olid läinud. Naerva Euroopa poolelijäetud anekdoot imbus Võru  vana Viinavabriku elunäinud seintesse ja hakkas tasahaaval käärima. Hilinemisega jõudsid pärale kolm beeži mehikest, kes nõudsid Mrożeki „Pidu”. Üks, intellektuaalse moega introvertne skeptik, kes pidevalt nagu mõtles (Meelis Põdersoo). Teine, ümara olemisega sell, kes rahmeldas agressiivselt, vajus abitult norgu, rahmeldas jälle (Peeter Rästas). Kolmas, melanhoolsete silmadega vibalik kingamees (Ago Soots). Kui  tema sidus oma sinisest siidilipsust silmuse, tuli minule meelde üks mu elu lemmiklavastusi – Mrożeki „Emigrandid”. Seal ka üks mees tükkis silmusesse, aga viimaks sulgus too silmus sulepea ümber, nii nendegi emigrantide uusaastapidu sai armutult ümber.

Mulle tuli meelde, kui kuramuse vinge kirjanik on Mrożek. Ei tema tekstide allhoovusi olegi nii lihtne lahti ja kinni lugeda. „Pidu” kavalehel on kirjas kaasautor Strisdanddolia  Vai, keda mul pole au tunda, ehk ma küll vaistlikult aiman, aga meil pole olnud juhust päid vahetada. Too Vai kirjutas igale Mrożeki tekstis figureerivale „pidule” ette „Mrożeki”, nii et kokku sai „Mrożeki pidu”. Justkui pan Mrożeki eksklusiivne privaatpidu? Või siiski Mrożeki „Pidu” kui näitemängu pealkiri. Kuidas keegi tundis. Igatahes ajas too minule tundmatu pan Vai selle süstemaatilise täiendusega mingit väga isiklikku teatriasja, vahest kogunisti suveteatriasja, aga talveteatriasja ikka kah. Võru ja Tallinna teede ristumise asja, rongiliikluse ja ooteruumi asja. Näitleja ja publiku vastastikuste ootuste, nõudmiste ja nõutuse asja, naeru ja tõsiduse asja, elevuse ja rutiini asja.

Minule kangesti meeldib, kui teatritegijatel on oma asi ajada, sest siis läheb huvitavaks ja elu tuleb sisse. Pahatihti seda ei juhtu. Uku Uusbergil näikse juhtuvat. Järjekindlalt. Nii  et need tema juhtumised ei saa sündida juhtumisi. Aga Võru vanas Viinavabrikus peetud või pidamata jäetud pidu kui Mrożeki „Pidu” muutus selle teatrikogukonda kahtlemata kõnetava asja ajamisega verevaesemaks. Mrożeki teksti teravam, absurdsem eksistentsiaal(m)äng lahjenes. Ma nagu mõtlen, et Uusbergi „Pea vahetus” (NO-teatris) puudutas mind tõelisemalt. Siiamaani tuikab mälus. Vaatan lõikuskuu lõpul  uuesti. Pääse on lunastatud.

Aga „Pidu” päädis sedasi, et viimaks tulid Võru Linnateatri näitlejad tagasi ja kätlesid nende kusagilt mujalt saabunud beežide vennikestega. Kuni värskelt vennastuv kvintett märkas ühtäkki meidki: pealtvaatajaid, kelle kohalolust neil seni polnud aimugi. Vastastikuses rõõmuseguses jahmatuses kadus altveetuse tunne. Pidu pidanuks nüüd kohe algama. Kvinteti kvintessentsina. Küllap neile algaski.  Eks me ikka ise oma pidevas piduootuses nagu mõtleme end üksildasteks. Ise sikutame siidilipsud silmustena kõri nöörima. Trompet trillerdas ja sillerdas hingetõmmeteta.

Meile, äraminejatele, avati üks teine uks, millest me ei olnud sisenenud. Kiikasin üle õla ja üle läve, kas eestoas pidu hakkab. Ei mina tea. Tuli kähku tagasi sõita. Aga hüljatud pojengid? Kas poiss tihkab järgmisel ootusepäeval veelkord õisi kinkida?  Kas seekord tüdruk võtab lilled endaga kaasa?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming