Kuidas vürst aru andis

Gerda Kordemets

?Volkonski annab aru? vääriks veel vähemasti ühte kontserti Tallinnas Homme saab vürst Volkonski 50, olles oma kursuse, lavakunstikateedri VII lennu poistest noorim. ARNO SAAR

 

Möödunud laupäeval tähistas Peeter Volkonski kontsertetendusega ?Volkonski annab aru? oma ?esimest juubelit?, nagu vanasti 50. sünnipäeva kohta tavatseti öelda. Kuna Volgi tegelik sünnipäev on ülehomme (12. septembril), on täna põhjust selle sündmuse juurde tagasi tulla.

Kui keegi eelnevalt ehk mõtleski, miks asetas Volkonski juubeli pidamisel rõhu just  muusikale, jättes oma ülejäänud loomingu (lavastaja- ja näitlejatöö) tagaplaanile, siis pärast kontserti polnud enam kellelgi kahtlust, et nii ja ainult nii oli õige.

?Volkonski annab aru? oli võimas tagasipeegeldus nii sellest, mida eesti muusikas viimase 30 aasta jooksul on Peeter Volkonski helilooming ja temaga seotud ansamblid tähendanud, kui ka kõigest sellest, mis on (suure hulga publiku jaoks) tulvil uut, huvitavat ja avastamisväärset. Juba ainuüksi fakt, et Volkonski on kirjutanud nii palju nii head ja mitmekülgset muusikat, üllatas. ?Propa? pähekulunud lugude kõrval laulud, mis pärit nägemata jäänud lavastustest, mida kuulsin esimest korda ? kõik see kokku andis tunde- ja nostalgiaskaalal kokku korraliku 360 kraadi ja 100 punkti.

Laval üksteise järel Rosta Aknad, Propeller, No Big Silence ja Kosmikud, Tõnis Mägi, Siiri Sisask, Jaan Willem Sibul, Vale-Volk (Mart Koldits) jpt. Repertuaar klassika moodi tõsisest soololaulust kuni vana armsa punk-rockini ? Volgi aruanne oma muusikast oli totaalne ja suurejooneline.

Kunsti tajumise juures on alati imekspandavaim selle kaudne mõju. Konkreetsest teosest  osa saades vaim ergastub, kandub hoopis eemale, moodustab vahetult kogetavaga kõige hämmastavamaid kombinatsioone ning tulemus on alati üllatav. Ehkki mida üllatavat on asjaolus, et Volkonski sünnipäevakontsert kandis mõtetes tagasi legendaarseks hüütava VII lennu juurde?

Homme saab Volk 50, mäletamist mööda on ta oma kursuse poistest noorim. Tema kursusevend Eero Spriit, kes selsamal 4. septembril tähistas oma 55. sünnipäeva, meenutas, kuidas see oli lavaka ajal esimene septembri sünnipäevade reas. 5. septembril tähistati juba Jüri Krjukovi sünnipäeva ja pidu kestis ikka Volgi sünnipäevani ? täpselt nädala.

Igal teatri lähedal oleval inimesel olevat ?oma? lavaka lend ? selline, mis enim mõtteid mõjutanud, mille käekäiku kõige kiivamalt jälgitud. Minu jaoks on selline just see seitsmes. On paljugi, milles neile mu meelest siiamaani võrdset pole. Kahjuks ka noorelt minemises on nad esimesed. Tiit Berg, Urmas Kibuspuu, Sulev Luik, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ? nemad ei saanud kunagi 50.

Tahaks teha kaks üleskutset. Esimese adresseeriks Eesti Kontserdile: ?Volkonski annab aru? vääriks veel vähemasti ühte kontserti Tallinnas. Ja teine läheks ühele tõesti heale muusikaprodutsendile: Volgi muusika tuleks heas kvaliteedis salvestada ning plaadil rahvale kättesaadavaks teha.

Küll Meistrit ennast andis lavale ikka oodata! Kui ta siis lõpuks saabus ? viimaseks looks ?, sädeleva vestiga ja aristkoraatlikum kui iial varem, ning hüüdis: ?Kuulake! Poslu?aite! Listen!…? võttis saba värisema küll.

Aitäh, Peeter! Oli ilus sünnipäev. Palun, kutsu kindlasti ka oma 100 aasta juubelile!