Kuldahelad ja armastuse neetud rist

Pille-Riin Purje

Ostrovski „Kaasavaratuga” jätkab Eili Neuhaus oma vene klassika lavastuste rida. Rakvere teatri „Kaasavaratu”, autor Aleksandr Ostrovski, tõlkija Peeter Volkonski, lavastaja Eili Neuhaus ja kunstnik Reili Evart. Mängivad Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Mait Joorits, Erni Kask, Tarvo Sõmer, Peeter Rästas ning teatri Tuuleveski näitlejad Valentina Fursova, Irina Artsimovitšene, Ljubov Bogdanova, Boriss Vatin, Valeri Sõrtšenko ja Vassili Alfjorov. Esietendus 3. XII Rakvere teatri väikeses saalis. Aleksandr Ostrovski „Kaasavaratuga” jätkab Eili Neuhaus oma vene klassika lavastuste rida: sellele eelnesid Nikolai Leskovi ja Urmas Lennuki „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” (2009) ning Nikolai Nekrassovi luulepõimik „Tuul las tulla ...” (2010). Neid ühendavad läbiv teema – naise saatus aja ja mehe meelevallas – ja Jõhvi teatri Tuuleveski venekeelse trupi osalus.

Jõulukuul oli loodud Rakvere teatri väikeses majas ümber „Kaasavaratu” stiilne õhustik: puhvetis vene köögi suupisted, siin-seal „liuad” sihvkadega, kavaleheks tõhus raharull, dramaatiline muusika voogamas enne etendust. Peenelt haakus lavastusega Mall Nukke õlimaalide näitus, kus vaheda irooniaga liidetud ikoonid ja raha kui „kolmas käsi”.

Ostrovski draamat lugedes tärkas kaks eelhirmu. Võrdlus Eldar Rjazanovi suurepärase filmiga „Julm romanss” (Mosfilm, 1984) „Kaasavaratu” ainetel: mitu uhket stseeni, kogu filmi I seeria, jutustatakse näidendis ümber. Kas suudetakse laval sõnadega esile manada läbitud sündmused-hingedraamad? Teine hirm: ehk oleme teatris ära hellitatud klassika nüüdistõlgendustega? Urmas Lennuki „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” paotas Leskovi tegelaste salatumaid sisemõtteid samal printsiibil kui Lennuki Tammsaare-mängud; samuti Andres Noormetsa ümber kirjutatud August Kitzbergi „Tuulte pöörises”. Ehk oleks nn uuslähenemine ka Ostrovski puhul autoritruudusest köitvam?

Ent Eili Neuhausi läbikomponeeritud režii ja andekate näitlejate ansambel, keda vene filmistaaride rollid põrmugi ei kammitse, kummutab eelarvamused. Korduval vaatamisel, tegelaskujude arengus, pääseb mõjule traditsioonilise ja kujutlusliku tasakaal. Nii nagu Reili Evarti kaunis kujunduses kerkib udust Volga jõgi, nii paotub ka laval kaasavaratu Larissa saatuslik armastus. Mängu ümbritsevad kuldselt küütlevad eesriided, mida tegelased oma elujulguse või -julmuse rütmis eest ära rebivad ning ette sikutavad.

Psühholoogilises režiis ei puudu stiliseeritum distantsitaju. Õhustiku määravad suuresti kaks naistegelast. Anneli Rahkema Larissa Dmitrijevna lavaelus peitub intrigeeriv vastuolu: oleks nagu puhas läbielamiskunst, tegelase hing kui avatud raamat, iga täht loetav, ent näitlejanna jahe võõritus loob teise plaani, Larissa hingestatust, eneseuhkust, eksalteeritust vahendatakse vaevu aimatava sisemuigega. Aeglustatud siiruserütmid ja kalkuleeritud irratsionaalsus muudavad traagika-koomika piiri suhteliseks. Anneli Rahkema on läbinud Noormetsa ja Lennuki „koolituse”, Larissa roll kujuneb purustatud armastuse triloogiaks koos „Tuulte pöörises” Leena ja „Vargamäe voonakese” Kariniga. Rikas näitlejasaatus! Kujundlik on Larissa liikumisjoonis. Tasakaaluhäired hingekuristiku veerel. Lõpumonoloog pöörleva pinnaga ümarlaual, kus kaupmeeste vandenõu muundub saatuse ruletiks – Larissa viimses kuristikutunnetuses segunevad elujanu ja oma risti kandmine.

Ülle Lichtfeldt Larissa ema Harita Ignatjevna Ogudalovana sulatab sädeleva huumoriga ühte temperamentselt vemmeldava vere ja illusioonitu elutarkuse: see naine teab, et tema eas ilma viguriteta (varsti!) enam hakkama ei saa, et endale näkku on juba arukam vaadata tuhmimast peeglist, et üürikest häbi annab uputada viinapitsi. Päris patu- ja imeasi, et särtsakas lesk pole mõnele tütre kosilasele ise käppa peale pannud! Nauditav on Ülle Lichtfeldti Harita duell-partnerlus Üllar Saaremäe Paratoviga: mõlemad hindavad flirdi mänguilu, kumbki ei suuda ega püüagi teist üle kavaldada. Paraku meeldib Paratovile rohkem siiski tütar, elumehe õrritav pöördumine „emake” mõjub Harita Ignatjevnale kui piitsanähvak.

Oluline on, et see ema tunneb ja armastab oma tütart. Saatusekaaluga stseeniks on Larissa hüvastijätt emaga: kui ema paneb tütrele kaela hõberisti ja õnnistab, pole pääsu eelaimusest. Saatuseviise vahendavad laval mustlaste (Tuuleveski näitlejad) laulu- ja tantsupuhangud, mille vaoshoitud vabadus loob poeesiamõõtme; vajadusel muututakse vaimukais misanstseenides „nähtamatuks” – mustlane kui osake loodusest.

Laostunud aadlimehe Sergei Sergeitš Paratovi rollis, kelle mõistuseabielule viitab kihlasõrmus kuldketi küljes, mängib Üllar Saaremäe veenvaks aheldatud kotka ehk tundeinimese hüvastijätu oma vabadusega. Paratov tsiteerib „Hamletit”, ent tema vaim ja loomus ei saa selles ajas, kui ähvardab võlavangla, „sulguda pähklikoorde”… Mehe enesevalitsus mõjub kui tammiga tõkestatud jõgi: kire- ja ägedusevood lõhuvad tammi, et taas taltuda. Saaremäe mängib väikse saali mõõtkavas: vidukil silmad valvsad, küünikumuie sulgumas vuntsi, ent armastuses Larissa vastu vilksatab siirust, nukrust, heldimustki.

Larissa peigmees Juli Kapitonõtš Karandõšev on tänuväärne roll armutuma karikeerituse ja valusama siiruse piiril. Tark osade jaotus, et teda mängib Velvo Väli, väljanägemiselt sümpaatne mees, rivaalist Paratovist koguni pikem! Seda puudutavam on Karandõševi hinge väiksusväiklus: kui ta rüht pliiatsipulgana jäigastub, kui häälde sugeneb inetut kähinat ja silmisse tigedust, kaotab mees hoobilt kaitsetusesarmi, väänleb kompleksides. Kõnekaks mängitakse Karandõševi ja Larissa füüsiline kontakt ning selle vältimine, lavastust läbib ilmekas „puudutuste süsteem”.

Ootuspäratult lahendatakse finaal. Karandõšev vehib relvaga poosi pärast või inertsist, tapab Larissa anuvas rüsinas kogemata. Siin hakkab kaasa kumisema neiu varasem meenutus, kuidas Paratov kord hoobeldes tema suunas tulistas. Larissa mälupildi ekstaas kui saatuse ärasõnamine, tšehhovlik „kui püss on laval …” saab kujutlusena mõjuvamaks reaalsest relvast. Lõpukaader on iseloomulik Neuhausi lavastajakäekirjale: Larissa surm Paratovi kätel vastaks nagu romantilistele ootustele, samas võimendub saatuse halastamatus.

Rahameeste duos, mis näidendi intriigis ja mentaliteedis ülioluline, loob detailirikka rolli Mait Joorits: veel kutsikana vallatlev Vasja, kelles aimatav hiilgava tulevikuga kaupmees Vassili Danilõtš Voževatov. Joorits mängib Vasjat muigava semu-ullikese sarmiga, kaotamata kõrvalpilku. Oskus raha liigutada, olgu või mustkunstniku münditrikina, reedab kalkuleerivat juveliirihinge. Läbi hammaste surutud tõdemusega, et teda aheldab „kaupmehe ausõna”, lõpeb Vassili muretum noorukiiga.

Larissa austajate kvartetti kuulub kõrgema klassi rikkur Moki Parmjonõtš Knurov. Nii lavastus kui Eduard Salmistu osalahendus ei anna aga Knurovile mõjuvõimsa isiksuse mõõdet. Puudub näitleja rafineeritum suhe tegelaskujusse, see Knurov jääb staatilise siserütmiga rahvapäraseks saržiks. Teisegi eeldusliku kõrvalrolli puhul kujuneb tõlgendus ahtamaks: Robinson ehk juba Ostrovski „Metsas” figureerinud provintsinäitleja Arkadi Štšastlivtsev. Erni Kask kehastab joodik-ülbitsejat, näitlejat, kes „arenemise lõpetanud”. Publikut naerma ajada ta oskab. Robinsoni roll võimaldanuks alltekste, mis teravalt kõnetaksid siin ja praegu: näitleja seisund rahailmas, pajatsirolli omaksvõtt hetkeni, mil alandustest mõõt täis saab. Ent armastusele keskendatud lavastuses pole see liin tähtis.

Stiilis „pole väikesi rolle …” tunneb (lava) elust mõnu teenritandem. Peeter Rästa muhe flegmaatiline Ivan loivab ringi häirimatu „frakk maika peal” eluhoiakuga. Tarvo Sõmeri laialt naeratav kohvikuomanik Gavrilo teab väärtust ja kauba hinda. Suhtlemine mustlastega avab paljugi tegelaste olemusest: Gavrilo dialoogides mustlaspealikuga (vahvasti eesti keelt purssiv Vassili Alfjorov) valitseb raha ja hinge harmoonia.

Eili Neuhausi isikupärane „Kaasavaratu” annab lisaväärtusena äratundmise, kuis on Ostrovski draamad mõjutanud Tšehhovi komöödiate motiivistikku. Ehk olekski Rakvere teatri trupil aeg mängida Tšehhovit …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming