Kuldne mets, tuuleveskite ja mandariinidega

PILLE-RIIN PURJE

Tumedus ei ole Lembit Ulfsaki rollide tonaalsusele kunagi päris omane, selleks on ta liiga vaimukas ja vaheda huumorimeelega.

Sven Arbet / ACE / Scanpix

Mida kauem teatrit vaadelda, seda suhtelisemaks õheneb piir ilmsi ja vaimusilmas nähtud rollide vahel. Üks esimesi Lembit Ulfsaki rolle, keda teatrilaval nägin, oli ohvitser Mihhail Jarovoi (Konstantin Trenjovi „Ljubov Jarovaja“, lavastaja Mikk Mikiver, Draamateater, 1977): rühikas ja väärikas valgekaartlane; rollilahendus oli komplitseeritum, õilsamgi kui ajastu mall eeldanuks. Sealt on alguse saanud ja püsima jäänud tunne, et Lembit Ulfsak ja Maria Klenskaja, kes mängis Ljubovi, on kui lavapartneriteks loodud. Tuline kahju, et nad ei kohtunud Hamleti ja Opheliana. Ulfsaki Hamletist on olemas küll foto Mikk Mikiveri 1978. aasta Draamateatri kavalehel, ent mängima jäi Hamletit tookord Juhan Viiding üksipäini. Ei oska seletada, mis Ulfsakit ja Klenskajat seob – isepäine isiksuslikkus, aristokraatlik sarm?!

Kinolinalt seostub Lembit Ulfsak Elle Kulliga: Aksel ja Minna „Ukuarus“ (režissöör Leida Laius, Tallinnfilm, 1973), sajandi filmitähed! Vastupandamatu Aksel, süli peiari lõõtsapillihelisid ja vuntsid naeratusesära täis, tuli seega enne lavarollide nägemist. Aga Ulfsaki loomingus on kõik üks ja seesama: lava ja ekraan või ekraan ja lava, kuidas kunagi.

Juba vassisingi väheke teatrilugu, varem kui Jarovoid nägin ju Philip Lombardi (Agatha Christie’ ja Mati Undi „Kümme neegrit“, lavastaja Kalju Komissarov, Noorsooteater, 1976): pimestava naeratusega seiklejat, sarmikat avantüristi, kes oli õnneks peaaegu kriminulli lõpuni elus ja muudkui kruttis pahelist põnevust.

Kummatigi on mul tunne, nagu oleksin näinud ilmsi ka Kiirt Voldemar Panso „Kevades“ (Noorsooteater, 1969), kuigi tunnen seda rolli vaid fotodelt ja salvestatud õhulisest uisutamisekatkendist. Sama lugu on Indrek Paasiga Panso lavastuses „Inimene ja revolutsioon“, Tammsaare „Tõe ja õiguse“ III osast (Noorsooteater, 1970), millest alles lühike katkend, liigutav tõsinaljakas armastusstseen, Indrek koos Mari Lille Kristiga. Lutsu Kiir ja Tammsaare Indrek. Ülimalt eriilmelised tegelased, kelle ainuke ühistunnus pikk kasv, ehkki isegi pikk on kumbki eri moodi! Ja mõlemad rollid sobivad Lembit Ulfsakile imetabaselt.

Aga mõelda vaid, kes kõik on Ulfsakile sobinud. Kaks maailmakirjanduse arhetüüpset Narri: don Quijote teatrilaval (Mihhail Bulgakovi „Don Quijote“, lavastaja Kaarel Kilvet, IV lennu diplomilavastus, Noorsooteater, 1969) ja Thijl Ulenspiegel kinoekraanil („Legend Ulenspiegelist“, režissöörid Aleksandr Alov ja Vladimir Naumov, Mosfilm, 1976). Südamliku kodumaise komöödiafilmi „Keskea rõõmud“ (lavastaja Lembit Ulfsak ise, Tallinnfilm, 1986) tegelane Hubert Raud, variatsioon kurva kuju rüütlist: meenub Huberti nukkervõidukas pilk klaveriklahvide kohal, vaimustustuhinaga esitatud pianistisoolo lüürilise puändina. Ja mõistagi Oscari kaliibriga filmi „Mandariinid“ (režissöör Zaza Urušadze, Allfilm, Cinema24, 2013) Ivo oma rahumeelses, tasakaalustavas lepitajatarkuses.

Temale sobib kogunisti mõisnikuhärra Punttila (Bertolt Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, Draamateater, 1994), kes vähemasti välispidi ei peaks olema Ulfsaki ampluaa. Rääkimata Irina Arkadinast Kristian Smedsi lavastatud Tšehhovi „Kajakas“ Von Krahli teatris (2007): mustas kleidis maskuliinsest daamist, artistinaeratus mänglemas punahuulil. Igavesti vahva teatrilooline tõik, et Juhan Ulfsak mängis Arkadina poega Konstantin Treplevit.

On meil selle teatriaja ja teatrieluga juba kord nii, et suurrolle kipub ka meistritele osaks langema vähem kui peaks. Kui Ulfsak mängis aastaauhinna pälvinud Willy Lomani osa (Arthur Milleri „Müügimehe surm“, lavastaja Ingo Normet, Draamateater, 2006), võis igas lavahetkes hoomata näitleja valmisolekut: olgu see vananeva müügimehe trotslik kibedus või vintskete eluvalede enesekaitsesüsteem, kõigest aimus buldogihaardega rollist kinnihoidmist, mis on üks eeldusi suure rolli saamisel suurrolliks. Ja kuna Mari Lill mängis Willy ustavat kaasat Lindat, oleksid nagu Indrek ja Kristi üle aegade jälle kokku saanud. Olen kirja pannud, kuis „Müügimehe surma“ vaheajal nooremas keskeas ülikonnastatud mees muigamisi nentis, haakudes Willy Lomani saatusega: „Tulevik on väga tume.“ Tumedus ei ole Ulfsaki rollide tonaalsusele kunagi päris omane, selleks on ta liiga vaimukas ja vaheda huumorimeelega. Kui rollis ongi resignatsiooni, sugeneb sellesse alati helgust, vaimukat vaimset üleolekut.

Kui mõelda eesti dramaturgiale, tulevad ühe hingetõmbega meelde Madis Kõiv ja Andrus Kivirähk. Kõigepealt Kõivu „Lõputu kohvijoomine“ (lavastaja Priit Pedajas, Draamateater, 2008): Ulfsaki Stammgast kohvitassi taga, habe hall, pilgus aegadeülene olemise ja jäämise tarkus. Portreteerimatu roll õigupoolest, vaibumatu vaatleja, kelleta kohvikut ei olekski. Ja Kõivu „Tagasitulek isa juurde“ (lavastaja Adolf Šapiro, Linnateater, 2015) Tagasitulija, ühel viivul vana mees, sealsamas imestavate lapsesilmadega poiss. Sekka ilmekad rollisööstud Kõivu „Finis nihilis“ ja „Keskmängu­strateegias“.

Ja loomulikult Andrus Kiviräha surematu „Eesti matus“ (lavastaja Priit Pedajas, Draamateater, 2002), mis mängukavas juba viisteistkümmend aastat ja kus Ulfsaki rolliks Tiit, autori iseloomustuse kohaselt „vibalik, sirge selja ning traagilise hoiakuga vanem mees“. Stiilne vana kooli džentelmen sooritab galantseid tantsupoognaid ja pillutab oma mentorile härra Berendsenile tarkuseteri: „Ega inimene pole päevakoer.“ Tiidule kuulub üks kõige valusnaljakamaid eestlaste kannatusi kirjeldavaid monolooge meie teatriloos üleüldse: jällegi ainuliselt aristokraatliku lugupidamise helgiga, mis ei lase muigel manduda ilkumiseks, vaid hoiab rahvuse vaimset tervist, küll teises tonaalsuses, aga mitte vähem kaalukalt kui „Mandariinide“ Ivo oma elukreedoga.

Ning Kiviräha Tiidu kõrvale viskub kui vedrust härra Seebalt „Adolf Rühka lühikeses elus“ (lavastaja Ingomar Vihmar, Draamateater, 2005), asjaarmastajast teatrientusiast, kes jantlikus näitemängus õhinal karjapoisina ringi kalpsab. Sekka jõuka daamiga vilunult flirdib: „Jah, proua Savi, varem ma olin noor ja ilus, aga nüüd olen ainult ilus.“

Uusimatest Ulfsaki rollidest on põnev mõelda ligistikku usuväega staaretsist Zossimast (Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid“, lavastaja Hendrik Toompere, Draamateater, 2015) ja sootuks teist masti isa rollist (Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, Draamateater, 2015), kes sõltumatu ja tõrksa, suurilmliku ja natuke äraeksinu hoiakuga.

Kui Tagasitulija lehitseb oma lapsepõlvest pärit nõidusliku pealkirjaga raamatut „Kuldne mets“, on elevil poisike ja paljunäinud vana mees temas harmooniliselt kokku saanud. Just seal kuldses metsas võiksid uidata Lembit Ulfsaki seni mängitud teatri- ja filmirollid, keda kogunenud kes teab kui mitu täpselt, tubli sadakond, küllap rohkemgi veel. Kusjuures kõigile teistele jääb rõõmuga jalgu ja teeb oma lapselik-kavalaid tempe „Mõmmi ja aabitsa“ Rebase-Rein. Seal metsas nad trehvavad: kes peegelpilte pakkudes, kes mandariine koorides, kes hapral jõejääl graatsiliselt uisutades, kes mõisnikuna mäejutlust pidades, kes pillihelidega allika tõesilmale vastu naeratades … Tuuleveskitiivad vuhisevad kõrgel puulatvade kohal. Päris metsa keskel on õdus privaatlagendik, kus Lembit Ulfsaki Stammgast kiirustamata oma kohvi rüüpab, ettekandjapreilidele nõtkeid komplimentisid lausub ning noorte don Juanide vehklemisi muuseas silmanurgast seirates juba ammugi ette teab, kes lööb keda …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming