“Kuldse maski” mitu nägu

Margot Visnap

 

Moskvas juba kolmeteistkümnendat korda peetud teatrifestival “Kuldne mask” võiks ju kuidagimoodi olla võrreldav meie kodumaiste, rahvusvahelise teatripäeva teatripreemiate üritusega või siis festivaliga “Draama”. Aga tegelikult siiski mitte. Mastaabid on lihtsalt teised. Festival kestab igal aastal (koos mitmete kõrvalprogrammidega) kaks nädalat, kokku on kogutud teatrilavastuste paremik kogu Venemaalt, esindatud on kõikvõimalikud žanrid, mida siis kõiki eraldi ka nomineeritakse ja premeeritakse. Festivalikülalised võisid seekord näha 50 lavastust 39 linnast. Muuseas, festival on läinud juba ringreisile: etendusi antakse Omskis, mais-juunis võib näha lavastusi Riias ja Liepājas. Kas festivaliparemiku valikut näeb sel sügisel ka Tallinnas, selles osas ei julge praegu vist keegi lootusi hellitada.

Tänavusel “Kuldsel maskil” riisus sõnalavastuste osas koore Sergei Ženovatš, saades nii parima lavastaja preemia kui ka kaks preemiat oma lavastuste eest. Žürii selline otsus tekitas pärast neljatunnist auhinnagalat kuluaarides hämmastust ja vastuseisu, mis hiljem venepärase kirglikkusega ka leheveergudele  jõudis. Nagu sõnastas üks ajakirjanik pikka ja hirmigavat auhindamise tseremooniat kirjeldades, et žürii pidi pärast preemiate väljakuulutamist Ženovatši ees suisa vabandama: “Lihtsalt läks nii. Saame aru, et nüüd hakatakse sind peksma. Aga seda, jumala pärast, me ei soovinud.” Elavalt arutati kuluaarides, miks jäid preemiata niisugused teatrihiiud nagu Lev Dodin, Kama Ginkas, Mindaugas Karabauskis jt, kes olid samuti oma töödega nomineeritute seas. Väärikast lavastajanominentide reast taandas ennast vene teatrilegend Anatoli Vassiljev, protestiks selle vastu, et Moskva linnavõimud eelmise aasta lõpus temalt teatri lihtsalt käest ära võtsid. Vassiljev on sisuliselt emigreerunud Prantsusmaale ja festivali aegu, aprilli algul, esietendus Pariisis Odeoni teatris uuslavastus “Teresa-filosoof”. Paradoksaalne seegi, et 65. sünnipäeva tähistanud Vassiljev, kes Moksva võimudega pahuksis, sai 4. mail sooja (ja silmakirjaliku?) sünnipäevatelegrammi president Putinilt endalt. Nominentide reast taandas ennast ka teine teatrilegend Juri Ljubimov, kelle lavastus, uskumatu küll, sattus festivali 13aastase ajaloo jooksul alles esimest korda nominentide nimekirja. Üheksakümnene Ljubimov ei pidanud väärikaks konkureerida noorte lavastajatega, kelle hulgas mõned isegi debütandid.

Huvitav tõik seegi, et “Kuldse maski” erikülalised olid seekord Lätist. Alvis Hermanis oma kahe lavastusega, meilgi Tartus nähtud ja maailmakuulsust koguv “Pikk elu” ja “Sonja”. Kolmandana näidati festivalikülalistele Läti Rahvusteatri lavastust, Jānis Rainise “Puhu tuul!” (lavastaja Galina Polištšuk). Viimaste Tallinna sündmuste valguses on kummaline tagantjärele lugeda vene pressile antud Hermanise intervjuud, kus ajakirjanik tõstatab ka keeleprobleemi, küsides Hermaniselt, miks Riia Uue teatri koduleheküljel pole venekeelset versiooni. Ei saa jätta tsiteerimata Alvis Hermanise vastust: “Sest need venelased, kes tulevad meie teatrisse, peaksid oskama läti keelt. Ja kui ei oska, siis on see (lätikeelne kodulehekülg – M. V.) hea viis läti keel selgeks õppida.” Siiski leiab Hermanis, et keeleküsimuses ei tohi näha rahvuslikke probleeme: neljakümne aasta jooksul pole läti keelt suutnud ära õppida Läti Rahvusteatri lavastaja Galina Polištšuk, aga töötab edukalt. Samas, Adolf Šapiro omandas Riiga tööle asudes läti keele kiiresti. Nii palju siis integratsioonist ja kunstist.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming