Kultuuriministeerium kavatseb kasutada sama nõksu nagu Tiit Piibeleht, kes vanale Vestmannile tema oma rahaga kosja läks

Jaak Allik

Küllap on kunstirahval palju vaimukamaid ja ohtlikumaid võimalusi oma tahte väljendamiseks kui streik.         Kui ees seisab teatrite riikliku toetuse 8%-line vähendamine, mida Eesti teatrielu ei mäleta pärast 1949. aastat, ja teatripiletite hinnast riigile mineva käibemaksu tõstmine 5%-lt 18%-le, mis omakorda tähendab teatrite omatulu vähendamist 8% võrra, kõlab jutt teatritöötajate palgast tõepoolest poodu majas köiest kõnelemisena. Kuid mis parata – sellest küsimusest mööda minna oleks samuti ilmvõimatu. Nagu me kõik teame, on Eesti Teatriliit registreeritud ka ametiühinguorganisatsioonina. Teatriliit omakorda kuulub liitude liidu – Eesti Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooni ehk TALO koosseisu. Teatriliidu tegevjuht Riina Viiding on seejuures TALO esimehe asetäitaja. Teatriliidu põhikirja kohaselt on üks eesmärk oma liikmete majanduslike huvide kaitsmine.

Teatriliidu juhatus volitas mind analüüsima, kuidas on liit täitnud seda põhikirjalist eesmärki ja milline on teatritöötajate töö tasustamise seis nii praegu kui ka võrreldavas ajalises lõikes. Ülesanne polnud lihtne, kuna otsest teatritöötajate palkade statistikat pole avalikust allikast võtta. Kui aastaraamatuis „Eesti teatristatistika” võis 2004. ja 2005. aasta väljaandes veel midagi  sellekohast, kahjuks küll vastuolulist leida, siis 2006. ja 2007. aasta raamatuis on see küsimus segaseks aetud. Võrreldavad tabeleid sealt ei leia ja, mis peaasi, puudub teatrite koosseisuliste töötajate arv, mis ei anna ka asjahuvilisele võimalust vajalikke arvutusi teha. Statistikat varasemate aastate kohta pole üldse kusagilt leida. Riigi statistikaamet avaldab küll igal aastal korrektselt riigi keskmise palga ja haridusalal töötajate keskmise palga andmed, kuid konkreetset kultuuri alalõiget, rääkimata  teatri omast, statistikas pole. Teatritöötajate palk sisaldub laias valdkonnas, mille nimetuseks on vabaaja-, kultuuri- ja sporditegevus. Pealegi on iga inimese tööleping ja palganumber konfidentsiaalsed asjad. Seepärast nõuab mingigi arusaamine sellest vallast parasjagu vaeva ja osavust. Julgen arvata, et olen mitmesuguste arvude võrdlemisel siiski kusagile tõe lähedale jõudnud ja toodud arvude veavõimalus ehk üle paari protsendi pole.

Kõigepealt – milline on üldpilt? Alustuseks võtan aasta  1987, kui nõukogude aja lõpu inflatsioonipööris polnud veel alanud ja palgad olid püsinud enam-vähem stabiilsed juba aastaid. Statistika näitab Eesti keskmiseks palgaks sel aastal 229 rubla. Haridusalatöötajate keskmine palk oli siis 181 rubla, seega 79% riigi keskmisest ja kunstialatöötajate (tol ajal oli riiklikus statistikas ka selline alalõige) 199 rubla, ehk 86,8% riigi keskmisest palgast. Kahekümne aastaga on need proportsioonid pisut paranenud: viimase nelja aasta (2004–2007) keskmisena on haridustöötajate töötasu moodustanud riigi keskmisest 86,4% ja koosseisuliste teatritöötajate töötasu 90,4%. Paraku viimasel kahel aastal  küll langustendentsiga: 2007. aastal haridustöötajatel vastavalt 82,8% ja teatritöötajatel 85,9% ehk siis enam-vähem sama suhtarv kui nõukogude aja lõpul. Võtkem siis teadmiseks, et 2007. aastal oli keskmine töötasu Eestis 11 336 krooni, teatritöötajail 9720 krooni, seega 1616 krooni vähem kui Eesti keskmine. Võrdluseks, meist kehvemas majandusliku seisus Läti vabariigis ületas 2007. aastal kultuuritöötajate keskmine palk esmakordselt riigi keskmise palga ja ka meie kultuuriministeeriumi aparaadi keskmine töötasu oli 2007. aastal 18 736 krooni ehk peaaegu kaks korda kultuuritöötaja keskmisest kõrgem. On see õiglane või mitte, eks seda hinda juba igaüks ise.

Küll aga kerkib küsimus: kui suur on selles meie ametiühingu, teatriliidu roll? Teatriliit peab valitsusega palgaläbirääkimisi teatavasti TALO koosseisus, kuhu on koondunud ka kõik teised kultuuri- ja haridustöötajad. Esimene palgakokkulepe sõlmiti TALO ja valitsuse vahel 1993. aastaks. Edaspidi on TALO pidanud valitsusdelegatsiooniga iga-aastaseid palgaläbirääkimisi ning tavaliselt on jõutud ka kokkulepeteni, millega on kehtestatud töörahu. Kolmel korral pole kokkuleppele jõutud ning TALO on deklareerinud töörahu katkestamist. Ametiühingu tegevuse  efektiivsuse hindamise seisukohalt pakuvad erilist huvi just need juhtumid.

1997. aastal oli haridustöötajate keskmine palk langenud 78,1%-ni riigi keskmisest palgast. Sellises olukorras jäi palgakokkulepe sõlmimata, kuna TALO nõudmist tõsta kõrgharidusega spetsialisti miinimumpalk 3745 kroonini kuus ei arvestatud. 27. novembril 1997. aastal toimus hoiatusstreik, kus osales 17 000 haritlast. Minu mälu järgi oli sel korral mitmeid protestiaktsioone ka kõigis teatrites enne õhtust etendust. Tulemusena eraldas riigikogu  eelarvesse lisa-palgavahendid ja 1998. aastal moodustas haridussfääri keskmine töötasu juba 81,6% ning 1999. aastal koguni 89,2% riigi keskmisest palgast. Julgen kindlalt väita, et tookordne streik aitas, TALO hakati arvestama ja kartma. Tolleaegse kultuuriministrina mäletan, kuidas sellest protestiaktsioonist oli abi nii palgaraha suurendamisel riigikogus enne 1998. aasta eelarve kolmandat lugemist kui ka 1999. aasta kultuurieelarve kaitsmisel valitsuses. 

Järgmine kord jäi palgakokkulepe sõlmimata 2003. aastaks. TALO nõudis siis palgavahendite juurdekasvu kogu liikmeskonna palga alammäärade tõusuks vähemalt 9% võrra. Valitsus sellega ei nõustunud. Töörahu katkes, kuid paraku ei järgnenud sellele mingeid aktsioone ning valitsus jättis rahulikult sõlmimata palgakokkuleppe ka 2004. aastaks. Seekord korraldas TAL O 2003. aasta 4. detsembril ühepäevase hoiatusstreigi ning jällegi võib öelda, et see aitas. 2005. aastaks saavutati palgavahendite 12%-line kasv ja haridustöötajate keskmine palk moodustas taas 89,4% riigi keskmisest palgast,  mis on kogu iseseisvusaja kõige kõrgem tulemus. Seega, mõlemad kõrgemad tulemused saavutati pärast töörahu katkemist ning otseseid avalikke protestiaktsioone. Paraku on 2006. ja 2007. aastal lõhe haridus- ja kultuurialal töötajate keskmise töötasu ja riigi keskmise palga vahel hakanud taas kiiresti kasvama. Palgakokkulepe jäi sõlmimata ka 2008. aastaks.

Kõik senised valitsused on tõstnud haridus- ja kultuuritöötajate palgavahendeid alati võrdselt. See põhimõte sai 1995. aastal valitsuskoalitsioonilepet sõlmides välja võideldud ja täpselt nii on kirjas ka meid täna juhtiva valitsuskoalitsiooni leppes. 2009. aasta eelarvet parlamendile üle andes on valitsus esmakordselt seda printsiipi ja ka omaenese aluslepet rikkunud. Majanduslangusele vaatamata on haridusministeerium leidnud võimaluse pedagoogide 8%-liseks palgatõusuks 2009. aastal, mis on rohkem kui meid ees ootav 6% inflatsioon. Seega ei vähene õpetajate reaalpalk ehk palga ostujõud 2009. aastal ning noorempedagoogi palga alammäär tõuseb järgmisel aastal tänaselt 9516 kroonilt 10 277 kroonini. Kultuuriministeeriumi eelarves pole palgakasvu ette nähtud ja kõrgharidusega kultuuritöötaja palga alammääraks jääb 8500 krooni. Teatrite puhul on ministeerium planeerinud arvestusliku  inimtööaasta AITA maksumust koguni 9% vähendada, seega peaksid teatrid isegi senise palga väljamaksmiseks kas 9% koosseisudest koondama või 9% palgaraha ise rohkem teenima. Seega on 2009. aasta palgavõitluses TAL O lõhestatud. Mida teatriliit selles olukorras ette võtab, peaks olema üldkogu ja uue juhatuse otsustada.

1990. aastate algul kehtis ka teatrites üleriigiline palgaastmestik ning TAL O võitles nii palgaastmete väärtuse tõusu kui palgafondi juurdesaamise eest. 1996. aastast peale hakati aga toonase kultuuriministri eestvõttel teatritele rahalisi vahendeid suunama tegevustoetusena kindlaid kasutamisreegleid määramata.  Palgasumma määramine sai täielikult teatrijuhtide asjaks. Loomulikult hägustas see palgapoliitikat ja raskendas ka ametiühingulist palgavõitlust, mille raskuspunkt oleks pidanud kanduma nüüd juba iga teatri sisse ja aktiveeruma siis direktoriga töölepingute sõlmimise käigus, mis, nagu teada, on aga konfidentsiaalne toiming, kuhu teatriliidu usaldusisikul kollektiivi liikmena on väga delikaatne sekkuda.

Samas piirab teatrijuhti mõistagi ministeeriumi toetuse üldsumma ja ka vähesed vahendid, mida teater saab omatulust suunata töötasuks. Teatrijuhid ise on Eesti Etendusasutuste Liidu  kaudu ministeeriumile läbirääkimiste partnerid või tegelikult küll temaga toetuse üldsumma eest võitlev pool, aga tegelikult on kõik teatrijuhid, eriti sihtasutuste juhid ametisse määranud minister ja soovi korral võib minister nad ka välja vahetada. Samuti määrab minister ka juhtide palgad, nii et põhimõte „jaga ja valitse” töötab siin suurepäraselt.

Õpetajate töö tasustamisel kehtivad selged palgamaatriksid: õpetajad on jaotatud vastavalt atesteerimisele nelja ametijärku. Kuna ametikohtade üldarv on enam-vähem stabiilne, siis ongi haridustöötajate palgaläbirääkimised keskendunud just noorempedagoogi  palga alammäära tõstmisele, mis toob ühtlasi automaatselt kaasa teiste palgakategooriate alampalga proportsionaalse tõusu. Kultuuritöötajate puhul räägib TALO ja järelikult ka teatriliit kõrgharidusega ja kõrgharidust nõudval ametikohal töötava inimese miinimumpalgast, mis pole teiste töötajate palkadega aga kindla maatriksi alusel seotud. Võitlus käib viimastel aastatel just selle näitaja ümber ja paraku just siin pole TALO edu saavutanud. 2001. aastaks fikseeriti see tasemel 5150 krooni, mis oli tolle aasta riigi keskmisest palgast 93,4%. Paraku on kõigil järgmistel aastatel küll räägitud eesmärgist, et kõrgharidusega kultuuritöötaja palk peab olema riigi keskmise palgaga võrdne, ja see on muutunud TALO üheks peamiseks võitlusloosungiks. Vahe riigi keskmise palgaga on siiski ainult kärisenud ning 2008. aastaks saavutatud kultuuritöötaja palga alammäär 8500 krooni moodustab 2009. aastaks prognoositud riigi keskmisest palgast (13 306 krooni) vaid 63,8%.

1998. aastal riigikogus ühehäälselt heaks kiidetud „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes” on selgelt sõnastatud, et kõrgharidusega ning erialast tööd tegeva kultuuritöötaja töötasu ei tohiks olla madalam riigi keskmisest palgast. Võime vaid nentida, et  valitsus eirab seda riigikogu otsust täielikult. TAL O nõudele tõsta 2009. aastal kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalka vähemalt prognoositava inflatsiooni ulatuses, et töötajate reaalpalk ei langeks, vastas kultuuriminister Laine Jänes 21. oktoobril, et ta „kultuuriministrina jätkab võimaluste otsimist kõrgharidusega ja kõrgharidust nõudval ametikohal töötavate kultuuritöötajate alampalgamäära tõstmiseks 9140 kroonini vajalike riigieelarveliste vahendite saamiseks läbi riigikogu”. Võime ministrile edu soovida, kuid meenutan veel kord, et haridusministril õnnestus juba riigikogule esitatud eelarve eelnõus saavutada pedagoogide  palga 8%-line kasv.

Kultuuriministeerium on lubanud tagastada teatritele nende käest piletite käibemaksu tõstmisega ära võetava raha ja kuuldavasti kavatseb liita selle summa praegu 9%-liselt väheneva AITA väärtusse, tehes näo, nagu riik oleks reaalset palgafondi suurendanud ja mõistagi nõustub siis ka kõrgharidusega töötaja miinimumpalga määra tõusuga. Tegelikult oleks see muidugi pettus, sest kui piletitulult võetava käibemaksu protsent ei kasvaks, jääks see raha teatrite omatulusse ja teater toimiks sellega nagu praegugi oma äranägemisel. Nüüd aga teostab formaalne palgamäärade  tõus tegelikult teatri senise rahakoti arvelt ja mingitki sisulist töötasu kasvu see endaga kaasa tuua ei saa. Ministeerium kavatseb kasutada sama nõksu nagu Tiit Piibeleht, kes vanale Vestmannile tema oma rahaga kosja läks. Sellega pingestub veelgi vaid kõigi teatrijuhtide jaoks valusaim probleem: kuidas joonistada palka teatrile vajalikele spetsialistidele, kellel kõrgharidust pole ning kes seega ei ole ka TAL O palgavõitluse objektiks. Ilma nendeta aga teater läbi ei saa, olgu need siis lavapoisid, helimehed või õmblejad.

Tuleb tunnistada, et suurel määral on kasvanud palgavahed  teatrites: pean silmas teatrijuhte ning tippnäitlejaid ja soliste. Nõukogude ajal oli pilt selline, et kümmekonnale vabariigi tippnäitlejale, kes kandsid Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetust, määras valitsus personaalpalga, mis oli võrdne ministripalgaga ja keskeltläbi 40% kõrgem teatrijuhi palgast. Praegu oleks see number siis umbes 68 000 krooni, millest ükski näitleja undki ei näe. Kõrgema kategooria näitlejate palgaskaala 1987. aastal oli 180–225 rubla, millele võis teatri oma võimaluste piires maksta ka kuni 30% lisatasu, mis tähendas seda, et juhtivate näitlejate ja solistide teenistus võis olla 80–100% teatrijuhtide palgast. Näitleja miinimumpalk algas tol ajal 100st rublast, mis jäi teatrijuhi palgale nii umbes kolm korda alla. Enam-vähem selliste proportsioonidega tulime üle ka iseseisvusaega ja need püsisid seni, kuni ka teatritele kehtis üleriigiline ametipalkade maatriks. Kuigi nüüd on palk konfidentsiaalne ja ma ei soovi kellegi peale näpuga näidata, võin ma oma käsutuses oleva informatsiooni põhjal tõdeda, et teatrijuhtide palk on praegu tippnäitlejate töötasust 2-3 korda, tippsolistide ja priimabaleriinide töötasust aga 3-4 korda kõrgem. Oma tööd alustava eriharidusega näitleja või baleriini palk on  aga julgelt 4-6 korda väiksem teatrijuhi omast.

Loomulikult ei määra keegi endale palka ise, teatrijuhtide puhul teeb seda kas minister või sihtasutuse nõukogu ministri loal. Ma ei taha öelda, et need palgad on suured, ma tahan vaid öelda, et palgavahe on minu meelest masendavalt suur. Me ei hinda loojaid vääriliselt!

Jõudnud järelduste ja ettepanekuteni, soovitan teatriliidul kaaluda, kas poleks õpetajate eeskujul ikkagi õigem tagasi pöörduda mingigi palgamaatriksi juurde. See tähendab teatrite kõigi töökohtade jaotamist teatud palgagruppideks ning igale  grupile miinimumpalgamäära kehtestamist. Selline süsteem võimaldaks pidada hoopiski konkreetsemaid ja tulemusrikkamaid palgaläbirääkimisi ning aitaks ehk ajapikku kaasa palgavahe mõistuspärasemaks muutmisele teatrites.

Kõige olulisem on aga, et uus teatriliidu volikogu teeks endale selgeks, kas tahetakse tulemusrikkamalt kui seni palgavõitluses osaleda või mitte. Kui tahetakse, siis on selge, et kui palgaläbirääkimistel soovitud tulemuseni ei jõuta, siis töörahu katkemisest vaid paberil ei piisa. On vaja jõulisi aktsioone. Ma ei pea silmas tingimata streiki, küllap on kunstirahval palju vaimukamaid  ja ohtlikumaid võimalusi oma tahte väljendamiseks. Igal juhul kinnitab kogu minu poliitiline kogemus viimase 16 aasta jooksul, et sõltumata erakondadest, kes on parajasti võimul, arvestatakse siin riigis palgaraha leidmisel vaid neid, kes on valmis rusikaga lauale lööma. Näiteid on palju, alates kas või ER SOst, kes sai omal ajal palka juurde, kui keeldus Tallinna saabunud paavsti tervituseks mängimast, ja lõpetades arstidega, kelle paari aasta tagune streigiähvardus kujunes nii tõsiseltvõetavaks, et see oli kogu nädala „Aktuaalse kaamera” esiuudiseks. Selle tulemusena on täna Eesti arstide palk 2,1 korda suurem  Eesti keskmisest ja suurem vist isegi sotsiaalministeeriumi ametnike keskmisest palgast.

Igatahes, kui valitsus vähendab tegevustoetust kultuurile 337 miljoni krooni ehk 17% võrra, siis näiteks aktsioon „Nädal aega kultuurita“, mille jooksul kulude kokkuhoiuks oleks ühes Euroopa Liidu riigis suletud kõik kultuuriasutused, ületaks kindlasti uudisekünnise maailma suurimais uudisteagentuurides. Teatrirahval tuleb aga endale aru anda, et selliste aktsioonide eestvedajaiks ei saa ei juriidiliselt ega moraalselt olla teatrijuhid, seda saab teha vaid ametiühing – seega Eesti Teatriliit. Ei maksa lasta end segada juttudest, et majanduslanguses kannatavad kõik ja raha pole kusagilt võtta. Eelarves, mis kasvab 9,3% ning kus sisemajanduse kogutoodangu kasvuks on eeldatud 2,6%, pole mingit põhjendust, et just kultuuriministeeriumi eelarve kasvab kõige vähem – vaid 0,42% ning 98,7-miljardilise riigieelarve juures ei suudeta leida 69 miljonit krooni, mis hoiaks ära vähemasti kultuuritöötajate niigi viletsa reaalpalga languse. Tuletan siinkohal ka meelde, et 2008. aastal riigiteatritele eraldatud palgarahast ehk 303 miljonist kroonist tuleb ju 54,3% ehk 164,5 miljonit krooni maksude näol kohe  riigile tagasi. Halduskulude toetuseks annab riik veel 28 miljonit krooni, seega kulub riigil kokku teatritele 192,5 miljonit krooni, millega tekitatud 1850 töökohta loovad rohkem kui miljonile teatrikülastajale aastas 4765 võimalust veeta oma vaba aega enam-vähem õpetlikult, kuid igal juhul kasulikult. Makstes selle eest vabatahtlikult 130 miljonit krooni, täidavad inimesed riigikassat järgmisel aastal käibemaksu näol veel 23 miljoni krooniga. Seega, riigil kulub iga teatrialase töökoha hoidmiseks kuus 7666 krooni. Teatrite sulgemisel tuleks keskmiselt seitsme kuu jooksul maksta igale vallandatud töötajale keskmiselt 4860  krooni töötuskindlustushüvitist, nii et kokkuhoid poleks just suur, mistõttu jutt sellest, nagu oleks teatrite ülalpidamine riigile üle jõu käivalt kallis, on lausa naeruväärne.

Küsimus pole mitte selles, et raha ei ole, vaid ikkagi raha jaotamise prioriteetides ja kes häält ei tee, see ei saa teistega isegi võrdseks, rääkimata tema eelistamisest. Soovin täna moodustatavale uuele volikogule ning juhatusele jõudu nende asjade üle järelemõtlemiseks ja ühiselt tegutsemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming