Kumb oli enne: näitleja või lavastaja?

Veiko Märka

Tänavusel „Draama” festivalil tõsteti fookusesse näitleja. Paistab, et õigusega. Aasta tagasi „Draama” festivali ajal ütles selle peakorraldaja Margus Kasterpalu kõigi konkursil osalenud lavastuste etendumise järel trupile mälestusesemeid ulatades saateks ühe ja sama, väidetavalt festivali tookordselt kuraatorilt Priit Raualt pärineva lause: „Suurepärane näitlejatöö on elementaarne, ainult sellepärast kedagi festivalile ei kutsuta”. „Draama” tänavuaastane kuraator Anu Lamp tegi kannapöörde: fookusessse tõsteti näitleja. Kasterpalu möönis aga festivali avakõnes, et kui eesriie avaneb, näeb laval kõigepealt näitlejat ja alles hiljem kedagi või midagi muud (lavastajat?, dramaturgi?, valgustajat?). Niisiis on üle hulga aja, ehk isegi Vanemuise teatriuuendusest saadik, Eesti teatris tekkinud võimas, huvitav ja tore konflikt. Kumb siis on tähtsam: näitleja või lavastaja? Aga et selline küsimuseasetus oleks täiesti mõttetu, siis veidi eksistentsialistlikum modifikatsioon kõlab nii: kumb oli enne – kas näitleja või lavastaja? Vastasid spetsialistid. Urmas Vadi: „Mis seal vahet? Ideaalteatris ei tehta sellist vahet, väärt lavastusideid võib tulla igalt poolt. Pole vahet, kas impulss tuleb näitlejalt või lavastajalt. Selles küsimuses sisaldub hierarhia, aga mulle põhimõtteliselt selline hierarhiseerimine ei meeldi. Kõigepealt oli mängiv inimene.”

Andres Noormets: „Kui eeldame, et lavastajateater tekkis koos Stanislavskiga, siis näitleja oli ikka enne. Lavastaja on teatris kunstlik moodustis, etendus saab toimida ka ilma temata. Tänapäeva teater on sattunud üha rohkem eri kultuurivaldkondade ristumiskohta, seetõttu on vajalik üks „vend” – lavastaja –, kes seoks need kultuuriavaldused tervikuks. Aga kui tahta, saab ka ilma temata hakkama. Näitlejad on väga hästi võimelised ise ütlema, kust peab tulema valgus, millist muusikat kasutada jne. Maailma eri paigus on lavastaja positsioon üldse erinev, näiteks angloameerika teatris on tema asi kontrollida, et näidendi autori tekst oleks autentne.”

Rait Avestik: „Paugupealt ütleksin, et lavastaja. Aga huvitavam ja põnevam, kui oleks olnud näitleja. Tänapäeval võib näidend alata ka lavastajast. Pigem siiski näitleja, sest varem, ilma temata ei oleks lavastaja osanud midagi teha. Näitleja võib ju ise lavastama hakata, aga vastupidi on keerulisem. Nii et jään näitleja juurde. Esimene näitleja võis aga olla ka esimene lavastaja. Hakkas iseseisvalt näitlema, aga tiigivee peegelduses ka ennast lavastama.”

Aare Pilv: „Ajaloolises mõttes oli näitleja varem. Ma päris kindel ei ole, aga arvan nii, ei ole vastavaid arutlusi lugenud ega väiteid kohanud. Aga loogiliselt mõeldes pidid asjad kulgema niipidi: esimene lavastaja oli üks näitleja, kollektiivi liige, kes võttis otsad enda kätte ja vaatas, et tervik koos püsiks. Ta oli otsustaja, teda oli vaja kõigile, kogu kambale. Temal oli tervikpilt ja tema vastutas. Kusjuures arvan, et see tegelane oli ühtlasi ka esimene dramaturg. Kuna ta oli ise loo autor, teadis ta kõige paremini, mida sellega teha.”

Sandra Uusberg: „Mulle tundub, et näitleja oli enne. Näitleja on see, kes elab ja tegutseb. Siis võtab aja maha, juurdleb ja mõtleb: miks ma nii tegin, mitte teisiti? Siis tekib temas kirg elu teistmoodi läbi mängitada. Kiviaja näitlejast sai siis lavastaja, kui ta hakkas juurdlema, miks me midagi teeme, mis see on, mida saaks paremini teha.”

Maria Lee Liivak: „Näitleja. Aga võib-olla ka lavastaja. Ametid nagu näitleja ja lavastaja tulid hiljem, kõigepealt oli see impulss, mis paneb inimese näitlema ja lavastama. See oli juba siis, kui inimene hakkas maailma jälgima ja seda peegeldama. Ikkagi näitleja oli enne, sest kõigepealt hakkas ta maailma kujutama ja alles siis mõtestama. Tänapäevaste mõistete alusel kindlasti näitleja.”

Roland Laos: „Paralleele kana ja munaga ei saa selle küsimusega tekitada, sest näitleja ja lavastaja nii väga teineteisele ei vastandu. Lavastaja tekkis siis, kui oli vaja eri hõimude huvisid kuidagi mõistlikult siduda, et nad üksteisele kallale ei läheks ega vaesusesse ja nälga ei sureks. Nende keskele tekkis asjamees, kellele meeldis läbirääkimisi ja kokkuleppeid korraldada. Näiteks kuningad olid juba päris tipplavastajad. Tänapäeval kipuvad aga poliitikud olema kõige paremad näitlejad.”

Ivo Uukkivi: „Näitleja muidugi. Seda ma ei tea, miks, aga tean, kumb enne oli. Võis vastupidi ka olla. Mina olen kõigega nõus.”

Uku Uusberg: „Nad on üks. Nad mõlemad teenivad mängu, mõlemale on mäng see, mis paneb näitlema või lavastama. Seepärast ei saa seda küsimust tõstatada.”

Mart Kivastik: „Näitleja. Loogiline ju, et näitleja hakkas ise näitlema. Lavastaja on külge poogitud institutsioon nagu muusikas dirigent – tuli teab kustkohast.”

Katrin Maimik: „Näitleja. Sellepärast, et ta oli alguses ka lavastaja, kuid ei olnud sellise kuju olemasolust veel ise teadlik. Ta ei teadnud, et keegi peaks ka lavastama. See kõik oli väga ammu, tekkis situatsioon, kus keegi tahtis midagi teistele näidata, esitada. Nagu praegu siin festivali klubiski: keegi läheb kellegi juurde, esitleb end sellisel moel, et teda tähele pandaks, räägib nii, et teda just nüüd ja praegu kuulataks. Tal ei ole kõrval inimest, kes ütleks „tee nüüd nii” või „ole nii”. Inimene on näitleja ja annab ise endale juhiseid.”

Jaak Prints: „Kõigepealt oli hoopis kirjanik, dramaturg. Selle vastusega teen kummarduse teksti autorile. Hea lavastaja ega hea näitleja ei tee ilma tekstita midagi.”

Anu Lamp: „Kõigepealt peab olema teine inimene, kellele midagi peegeldada. Aga nii napi küsimuse puhul pakun: näitleja. Mädchen für alles, nagu ma eestiaegseid inimesi oma lapsepõlves ütlemas kuulsin; öeldu oli nii positiivses kui nõks ka iroonilises tähenduses.”

***

Kokkuvõte? Vastused ei jäta mingit kahtlust: enne oli näitleja. Aga heaga see tal ei lõppenud. Ja autor oli ka kindlasti kusagil päris alguses.

*

Teatrifestival „Draama”

„Draama” peeti 3. – 9. septembrini Tartus. Kolmandat aastat pani festivali põhiprogrammi kokku kuraator, kelleks sellel aastal oli näitleja ja lavastaja Anu Lamp. Teda abistavasse loomenõukokku kuulusid noored dramaturgid Maria Lee Liivak ja Paavo Piik.

Festivalil osales 27 lavastust, kokku anti 37 etendust. Lisaks toimusid festivalil mitmed aktsioonid nii Tartu Uues teatris kui ka Athena keskuses.

Üheskoos „Draamaga” oli tänavu Tartus ka Balti teatrifestival, mille programmi kuulusid Eestist lavastused „Õitseng” (Eesti Draamateater) ja „Mee hind” (Ugala), Leedust „Unė” (Leedu Riiklik Draamateater) ning Lätist „Lõpp” (Läti Rahvusteater) ja „Luuleliblikas” (Pilditeater).

Balti teatrifestivali žürii, kuhu kuulusid vene teatrikriitik Julia Kleiman, läti kultuurikriitik ja režissöör Linda Ģībiete, leedu teatrikriitik Jūratė Grigaitienė, eesti kirjandusteadlane Aare Pilv ning USA näitleja ja lavastaja Nils Riess, andis välja viis auhinda. Suurepärase lavastajatöö ning parima visuaali auhinna pälvis Läti Rahvusteatri „Lõpp” (lavastaja Elmārs Senkov), suurepärase muusikalise kujunduse eest tunnustati Pilditeatri „Luuleliblikat”, parima ansamblimängu auhind läks Eesti Draamateatri „Õitsengule” ning parima lavastuse auhind Ugala teatri „Mee hinnale” (lavastaja Ott Aardam).

Külastajaid oli festivalidel kokku ligi 6000, nende hulgas 60 väliskülalist (teatriuurijad, kriitikud, näitlejad, lavastajad) Leedust, Ungarist, Suurbritanniast, Venemaalt, Saksamaalt, Soomest, Lätist, USAst jm. Tartus tuleva aasta septembris toimuva „Draama” kuraator on teatrikunstnik Iir Hermeliin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming