Kunst kui poliitika ja filosoofia terviklikem vorm

Teemu Mäki: „Hierarhilise lähenemise asemel on mõistlikum tunnistada, et me kõik kuulume mõnda gruppi ning grupi suurus ei ole poliitilises või eetilises mõttes oluline.“

MARI-LIIS SEPPER

25. ja 26. septembril etendub Tallinnas Vabal Laval ning 28. septembril Tartus ERMi teatrisaalis soome kunstniku, kirjaniku ja lavastaja Teemu Mäki dokumentaallavastus „Muutujad“,1 kus käsitletakse soolist enesemääratlust: Mis on üldse sugu ja kes võib seda defineerida? Laval on viis transsoolist inimest, kes räägivad, kuidas nad on oma sooidentiteedi mõtestanud ning milliseid raskusi on nende elus sellega seoses ette tulnud. „Muutujate“ lavastaja Teemu Mäki: „See on tähtis teema, millest tuleks rohkem teada. Inimesed kipuvad sooidentiteeti ja seksuaalset orientatsiooni pidama millekski enesestmõistetavaks. Arvan, et see on suur viga. Hea oleks, kui mõtleksime selle uuesti läbi, mis sugu üldse on.“

Soolisuse teema on aktuaalsem ja poliitilisem kui kunagi varem. Kuidas sina selle teemani jõudsid?

Olen alati arvanud, et sugu on kultuuriline konstruktsioon. Seega peaks ka ütlema, et kellelgi on feminiinsed või maskuliinsed sootunnused, mitte naise või mehe sootunnused, sest isegi bioloogiast ei leia tuge sellisele rangele naine-mees lähenemisele. Mul võttis aga aega, et näha: sugusid ei olegi vaid kaks.

Kui hakkasin huvituma soo teemast, oli uudne vaadelda inimesi ja ühiskonda läbi selle prisma, näha, kui tihti on inimese suhe oma sooga tema peamine käivitaja ja mõjutaja nii pereelus kui ka tööl. Inimestele on kõvasti sisse harjutatud soov vastata ühiskonnas valitsevatele soorolli ootustele. Ehkki see võib kõlada naiivselt, kuid mu silmad avanesid tegelikult siis, kui otsustasin vaadelda ühiskonda teisiti: mitte lihtsalt vasakpoolsest või ökoloogilisest maailmavaatest lähtuvalt, nagu olin seni teinud, vaid ka soolisest vaatenurgast, ning nägin, et sugu on peaaegu alati üks kesksetest kategooriatest, mille varal saab ühiskonda seletada.

Inimeste unistused ja hirmud saavad soorolliootuste kontekstis palju selgemaks ja nähtavamaks. Muidugi on soo sellisel mõistmisel ka emantsipeeriv alltoon. Mida teadlikum sellest olla, et soolisus on kultuuri kujundatud ning sooline minapilt on viimasest mõjutatud, seda vabam ollakse õpetatud soorolli orjusest. Samuti aitab see mõista paremini oma sisemaailma.

Teemu Mäkil ilmus äsja esseekogumik „Kunsti ülesanne“.

Pressifoto

Lavastus „Muutujad“ sündis koostöös kodanikuühiskonna aktivistigrupiga Transforces. Milles seisnes see koostöö?

Helsingis tegutsev transaktivistide rühmitus Transforces tegi mulle ettepaneku hakata üheskoos dokumentaalteatrit tegema. Esiti leidsin, et see on küllaltki rumal mõte, sest miks peaksid nad võtma väljastpoolt lavastaja, kui jutt on neist endist ja nende poliitilisest võitlusest. Pärast pikemat vestlust nendega jäin nõusse. Olen soolisuse teemat oma kunstis – nii fotodel, lavastustes, maalidel kui ka luules – juba pikemat aega lahanud. Küllap just seetõttu Transforces mu leidiski, kuna tundis mõningast hingesugulust mu teostega.

Kõigepealt filmisime üles intervjuud seitsme inimesega, kellele igaühele esitasin 54 küsimust. Sain põneva algmaterjali, millest monteerisin kokku videoklipid, mida etendusel näeb. Viis intervjueeritut astub ka laval üles.

Sellesse koostöösse transsooliste inimestega tõin mina vaate, et transinimestele olulistest teemadest rääkides räägime millestki, mis puudutab meid kõiki. Igaühel on oma heitlused sooga, kellegi suhe sellega pole pingeteta – ei oma soo, aga kindlasti mitte ka soolisuse osas üldiselt, nagu seda mõistetakse ühiskonnas.

Nii et cis-inimene, kelle sooline minapilt vastab tema sünnil määratud soole, lugedes reklaamtulbalt, et tegu on transsooliste lavastusega, ei pea kartma, et see teema teda ei puuduta?

Ei pea. Vastupidi, lavastuses vihjatakse kaunis otse, et transsooliste inimeste juhtum on üks paljude näidete seas, kuidas ühiskonnas käiakse ümber subkultuuridesse kuuluvate inimestega, keda enamus võõristab. Esmajoones räägitakse lavastuses muidugi transsooliste inimeste elust ja nende olukorrast inimõiguste seisukohalt, ent selle kõrval lahatakse teisesuse või ükskõik millisesse vähemusse kuulumise teemat. Lavastuse kõige laiem teema ongi sugu kui meie kõigi proovikivi. Ka Teise teemaga peame paratamatult kõik kuidagi suhestuma.

Rumal oleks jääda vaatenurga juurde, kus enamus esindab „normaalsust“ ning kõik teised on normist hälbijad. Hierarhilise lähenemise asemel on mõistlikum tunnistada, et me kõik kuulume mõnda gruppi ning grupi suurus ei ole poliitilises või eetilises mõttes oluline. Kõik me seisame silmitsi teisesusega ja esindame mingisugust teisesust suhetes gruppidega, kuhu me ei kuulu. Meie loomegrupi transsoolised liikmed leidsid, et selline laiem, aga ka poliitilisem ja filosoofilisem vaade transsooliste teemale on värskendav.

Kui palju sugusid on „Muutujates“ laval?

Lavastuse keskne sõnum on, et binaarne soosüsteem, arusaam, et sugusid on vaid kaks, on kahjulik kõigile ning seda ei toeta ka teadus. Selle asemel tuleks rääkida sugude paljususest. Üks lavastuse etendajatest ütleb, et sugu on nagu spekter. Inimene võib asetuda kuhu tahes, mis tähendab, et sugu ei ole lihtsalt kaks või kolm või seitse lahtrit, mille vahel valida. Võid end leida mis tahes kohast, asetada või liigutada ükskõik millisesse punkti. Aga võib ka nii, nagu ütleb lavastuse teine etendaja, et ka spektrist võib lahti öelda ning paigutuda veel üldse kuhugi mujale.

Soomes on seda lavastust juba nähtud, „Muutujad“ esietendus mullu. Kas selle keskne sõnum tundus publikule liiga radikaalne?

Jah, selle lavastuse sõnum on radikaalne. Seejuures on „Muutujad“ seda tüüpi kunst, mille vaatajaskond koosneb peamiselt inimestest, kes nõustuvad sellise vaatenurgaga. Meie ettevõtmine ebaõnnestus ehk selle poolest, et meil ei läinud korda meelitada saali n-ö vastaspoolt. Lavatekstis tsiteeritakse paari Soome tuntud poliitiku transfoobilist sõnavõttu parlamendis. Saatsime ka neile kutse tulla etendusele, kuid nad jäid tulemata.

Publik on teemaga hästi kaasa tulnud, vähesed on saalist minema kõndinud. Pärast etendusi on tulnud paljud ütlema, et laval nähtu annab neile juurde enesekindlust olla need, kes nad on – seda on väga tore kuulda. Nüüdisaja kunstis on väited kunsti emantsipeerivast mõjust või jõutavast püüdlusest tavaliselt tühjad sõnad. Selle töö puhul tunnen aga, et see on olnud siiras. Publiku seas on olnud palju noori, kellel on küsimusi oma soolise identiteedi kohta ning kes soovivad avalikult kuuluda kogukonda, kus ollakse valmis neil teemadel avameelselt arutlema.

Muutujad“ etendub ajal, kui Eduskunta arutab transsooliste inimeste soo tunnustamise regulatsiooni, kus seni on transsooliselt inimeselt nõutud passis sootähise muutmiseks steriliseerimist. Mida võib sealt oodata?

Eks me näe, kuidas seaduste muutmisega läheb. Meie lavastusel võib olla ka negatiivne mõju, äärmuskonservatiivsetes ringkondades võidakse tajuda neid arutelusid ohuna. Mida enam nad kuulevad sellisest kunstist, just kuulevad, sest vaatama ja tutvuma nad üldjuhul sellega ei tule, seda enam võivad nad tahta teha propagandat, kui olulised on traditsioonilised naiste ja meeste rollid.

Sinu viimaste aastate teatritööd on olnud ooperid: „Sulgpalliooper“,2 „Kohtuniku naine“3 ja „Õndsus“.4 Kas „Muutujad“ märgib sinu järsku pööret dokumentaalteatri juurde?

„Muutujad“ on minu esimene dokumentaalteatrilavastus, ent see ei lahkne radikaalselt mu senistest töödest. Mõne aasta eest tegin näiteks versiooni Georg Büchneri „Woyzeckist“, mille sai minu nägemust mööda tuua lavale üksnes peategelase sugu vahetades, sest tänapäeva tegelikkuses saab selle loo peategelane olla üksnes naine. Või minu adaptsioon Pier Paolo Pasolini „Teoreemist“,5 kus muutsin samuti soo peategelasel, kes võrgutab rikka bourgeois’ perekonna kõik liikmed. Pasolinil on ta noor võluv mees, omamoodi marksistlik Jeesus, kes jagab armastust kõigile ning kellele keegi ei suuda vastu panna. Minu versioonis oli ta aga androgüünne naine. Nii et minu varasemaid teatritöid vaadates võib öelda, et see teema oli mul soolas.

Ka varem olen osaliselt kasutanud dokumentaalmaterjali, n-ö noppeid reaalsusest keset fiktsiooni. „Muutujates“ on aga proportsioon ümber pööratud, peaaegu kogu materjal on dokumentaalne. Isegi tantsustseenid on mingis mõttes dokumentaalsed, sest lõin need ülesannete pinnalt, mille etendajatele andsin. Näiteks pidid nad tegema liigutusi või võtma kehaasendeid, mida tõlgendataks tüüpiliselt maskuliinsete või feminiinsetena, samuti pidid nad leidma kehaväljenduse, mis oleks sooneutraalne või vulasooline. See, kuidas etendajad need ülesanded lahendasid, andis algmaterjali, millest sündis lavastuse koreograafia.

Olen tulemusega rahul ka kunstifilosoofilisest aspektist, sest nüüd olen teinud täispika lavastuse täienisti dokumentaalse materjali pinnalt, see on nagu faktidel põhinev uurimus. Seejuures on lõpptulemus sama kunstiline või poeetiline kui ükskõik milline minu töödest, mitte lihtsalt illustreeritud loeng.

Oled tegev mitmel alal, õpetanud ülikoolis vabu kunste, oled kirjanik, kunstnik ja lavastaja. On sul mõni printsiip või juhtmõte, mida järgid kõigis neis rollides või mis neid ühendab?

Kunst oma parimal kujul on poliitika ja filosoofia terviklikem vorm. Saab ka öelda, et kunstitegemine on kõige vabam ja terviklikum viis tegeleda poliitika ja filosoofiaga. See on kunstifilosoofiline seisukoht, mille üle tuliselt vaieldakse ning millest olen ka ise palju kirjutanud. Ühed ütlevad, et kunst ei saa olla üks poliitika ja filosoofia vormidest, kunst saab üksnes väljendada poliitilisi ja filosoofilisi ideid või innustada inimesi asuma teatud poliitilisele või filosoofilisele seisukohale. Teised, kelle hulka ka mina kuulun, on vastupidisel seisukohal. Selle järgi on igaühel mingisugune maailmavaade: poliitiline, religioosne või filosoofiline veendumus. Maailmavaade ei ole minu arvates vaid metafoor, mille saab näiteks kümne käsuna üles kirjutada või mille tõeline vorm avaldub vaid sõnastatuna, isegi kui seda väljendada paralleelselt ka kunstis või muusikas. Mina võtan mõistet „maailmavaade“ sõna-sõnalt: see on multisensoorne nägemus maailmast. Mul võib olla ka nägemus, et maailm võiks olla midagi muud, ning selle kõrval moraalifilosoofiline nägemus, et ma loodan, et maailm võiks areneda selles suunas. Need mõlemad ongi maailmavaade.

Teatud piirini saab selle sõnadesse panna ja ratsionaliseerida, kuid siis on see nagu värvilise maali mustvalge koopia: palju on näha, näiteks vorm ja kompositsioon, kuid päris asja ikkagi ei näe. Maailmavaate võib verbaliseerida, aga mitte kõike ei pea laskma läbi verbaalse argumenteerimise filtri. Selles seisnevadki kunsti suurepärased võimalused: võib praktiseerida filosoofilist ja poliitilist mõtlemist lahjendamata kujul. Kunsti abil saab katsetada, voolida ja arendada oma filosoofiat ja poliitilist veendumust.

Kui su kunst on viis praktiseerida poliitikat, siis kas oled „Muutujate“ puhul valmis selleks, et mõni parem­äärmuslaste rühm võtab lavastuses väljendatut sõna-sõnalt, et astuda poliitilisse debatti, mis ei pruugi näiteks transsoolistele inimestele kasu tuua?

Arvan, et risk on väike, võrreldes kasuga, mis sellest teemast kõnelemine toob. Ka lavastuses kõnelevad etendajad, millises maailmas nad elada tahaksid, ning on loota, et aeglaselt, kuid kindlalt saab maailmast transsooliste inimeste suhtes sõbralikum paik, seda eeldusel, et nad on nähtavad. Esimene samm on tunnustamine, järgmine etapp ilma jälestuse ja hirmuta kõrvuti elama õppimine. Ühel hetkel näeb enamus alternatiivis elujõulist ja võimalikku valikut ning on raske öelda, kuidas ja millal muutus toimus. See toimib kahjuks ka teistsuguste vähemuste suunal, kokkupuutes rassistide ja neonatsidega õpitakse ka neid aktsepteerima.

Mäletan aega kakskümmend aastat tagasi, kui Soomes peeti seksuaalvähemusi, keskkonnaaktiviste ja transsoolisi inimesi friikideks, keda võis naeruvääristada. See on nüüdseks täiesti muutunud, väga väike grupp inimesi on otseselt vaenulik. Inimesed võivad olla eri meelt, kuid see ei tähenda kellegi naeruvääristamist. Seega arvan, et ka pelk kokkupuude transsooliste inimestega toob kaasa muutuse suhtumises neisse.

Eesti publikul oli augustis võimalus vaadata ka sinu sooteemalist näitust „Maskuliinsused“6,kus tegid kaasa ühena kolmest kunstnikust. Kuivõrd on näituse ja lavastuse vahel seos ning kas tegu on teadliku strateegiaga püüda publiku tähelepanu?

Selline ajastus oli loomulikult teadlik. Kui minu vana sõber Matti Vainio, Tallinnas elav soome kunstnik, tegi ettepaneku, et võiksime kolmekesi koos eesti kunstniku Ivo Lillega teha ühisnäituse, meeldis see idee mulle väga. Ehkki alguses tundus, et meil ei pruugi olla ühisnimetajat, välja arvatud sugu: oleme kõik mehed ja meie kunst käsitleb tihti küsimust, kuidas on olla n-ö mees ning kuidas tulla toime maskuliinse soorolli ootustega.

… või meeskunstnikule esitatavate ootustega?

Või nendega. Nii see näitus sündis. Otsustasin panna näitusele töö, mis on otseselt seotud Tallinna saabuva lavastusega.

Mille kallal praegu töötad? Millised on su järgmised ettevõtmised?

Äsja ilmus soome keeles kunstiteemaliste esseede kogumik „Kunsti ülesanne“ („Taiteen tehtävä“), mida olen intensiivselt kirjutanud selle aasta algusest. Esseedes arutlen selle üle, milleks kunst on. Kui see peaks kunagi inglise keelde tõlgitama, siis nii lihtne olekski selle pealkiri. Praegu käivad ka lavastuse „Sinust saab puu“7 proovid. See on kuue etendajaga tantsulavastus. Nii et lähiajal on mu tähelepanu peamiselt proovidel. Samuti töötan „Muutujate“ filmiversiooni kallal.

Mulle meeldib tegutseda mitmes kunstivaldkonnas. Ainuke miinus on see, et mõnigi mu ettevõtmine kipub jääma pikalt venima, sest alati tuleb midagi muud ette, mis ei lase tööd eeldatud ajaga lõpule viia. Varem töötasin liiga palju ning tegin samal ajal liiga palju erisuguseid asju, see mõjus halvasti nii tervisele kui ka pereelule. Nüüd on mul rõõm keskenduda vaid ühele või kahele ettevõtmisele korraga.

1 „Transformations“, esietendus 17. III 2016 Helsingi Mad House’is.

2 „Sulkapallo-ooppera“, esietendus 6. X 2005 Helsingis Kiasma teatris.

3 „Tuomarin vaimo“, esietendus 16. III 2017 Helsingis Balderi majas.

4 „Autuus“, esietendus 16. VIII 2015 Helsingi muusikakeskuses.

5 „Teoreema“, esietendus 28. III 2014 Helsingi Takomo teatris.

6 „Maskuliinsused“ (Ivo Lill, Teemu Mäki ja Matti Vainio), 4. – 23. VIII Tallinnas Vabaduse galeriis.

7 „Sinusta tulee koivu“, esietendus 15. X 2017 Helsingi kultuurikeskuses Stoa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming