Kunst on oma olemuselt vasakpoolne

Vestleme Linnateatri pean?ejuhi Elmo N?eniga Linnateatris, tema toas, mis on s?ane m? huba

Elmo Nüganen: Iga teatrijuht võib kinnitada – raha tsensuur on liiga suur.  

 

Vestleme Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeniga Linnateatris, tema toas, mis on säärane mõnus hubane ja stiilselt sisustatud ruum, et ei tahakski seda kontoriks või kabinetiks nimetada. Hiljuti esietendus Põrgulaval ta teine Tammsaare lugu, ühiskonnakriitiline ja mehe-naise suhete ja moraali üle mõtisklev “Karin. Indrek”, mis on juba pälvinud teatrikriitikute positiivse tähelepanu. Perfektsuse poole püüdlejana kutsus Nüganen trupi siiski kaks päeva pärast esietendust  (12. III) uuesti proovi.

 

 

Uus lavastus “Karin. Indrek” on töös, on tegelikult juba laval (kõneleme mõni päev pärast esietendust). Kas see on mõnes mõttes olnud rohkem murelaps kui mõni teine töö?

Nii mõneski mõttes olen seda juba aastaid teha tahtnud ja ikka erinevatel põhjustel pidanud edasi lükkama. Näiteks läks näitlejanna, keda nägin Karini osas, sünnituspuhkusele. Siis võtsin ette “Tõe ja õiguse” teise osa ja kui järg jõudis “Tõe ja õiguse” neljanda osa lavastamiseni, siis kordus sama lugu. Sain aru, et see on saatus, ja Karinit peab mängima Hele Kõre.

Teine põhjus, mis tegi asja keerulisemaks, oli see, et “Tõe ja õiguse” teine osa oli juba laval. Tahtsin, et need oleksid omavahel seotud, aga mitte sarnased – et need oleksid dialoogis. “Tõe ja õiguse” teine osa oli vanaaegsem ehk arhetüüpsem: teatrikeel, mida seal kasutatakse, on lihtsam, lavakujundus realistlikum, mängulaad psühholoogilisem. Aeg oli ju niisugune – XIX sajani lõpp, XX sajandi algus. Neljanda osa tegevusaeg on aga 20ndad, 30ndad, kui Eesti on otsapidi Euroopas ning modernism ja muud “ismid” on jõudnud ka siia. Eesti võrdles ennast häbenematult Pariisi ja Londoniga ning teiste maailma kultuurrahvastega, seetõttu tahtsin, et nende kahe lavastuse vahe oleks tuntav. See oleks tajutav nii stilistikas, dramatiseerimise viisis, lavakujunduses, näitlejate mängustiilis ja nende laval eksisteerimise vormis. “Ismide” olemasolu pidi olema tajutav. Selle läbiviimine nõudis aga aega ja pingutust. Päriselt kaugeneda psühholoogilisest teatrist polnud mõtet, sest Tammsaare romaan on kirjutatud just selles laadis. On isegi öeldud, et just neljas osa on tal psühholoogilises plaanis kõige läbitöötatum. 

Lühidalt, just sellele lavastusele oma stiili leidmine võttis arvatust rohkem aega ja energiat.

 

Sa isegi lükkasid esietenduse edasi.

Jah. Kaksteist päeva. Üks või kaks päeva poleks midagi andnud.

 

Kas leidsid selle sünteesi või vormi?

Arvan, et leidsin, millega ma ei taha öelda, et see peab kõigile sobima.

Ise me trupiga tajume, et sellel lavastusel on “oma stiil” või süntees, nagu sa ütlesid. Sisult on teine ja neljas osa seotud, vormilt erinevad ja see on olnud taotluslik. Mille üle on mul hea meel.

 

Mis on su Tammsaare-otsingute taga?

Väga lihtne asi. Ma olen väga vähe teinud eesti autoreid. Kuid suviti puhkuse ajal maal olles panin tähele, kuidas mu käsi sirutus  “Tõe ja õiguse” romaanide järele. Avastasin, kui palju ma neid üle lugedes – või tegelikult võiks öelda, esimest korda lugedes, sest kooliaegset lugemist ei saa vähemasti minu puhul pidada lugemiseks –, naeran, nutan ja mõtlen kaasa. Avastasin, kui kaasaegseid, mitte sugugi ajast ja arust mõtteid väljendab Tammsaare. Sain aru, et nüüd on vist õige aeg Tammsaare ette võtta. Siis tegingi seda.

 

Mida Karinil ja Indrekul tänasele Eestile öelda on? Kas meil pole need väikekodanlikud moraalidilemmad läbi kapatud, tahtlikult ühiskonnas nüriks summutatud – ärimeeste küünilisus ja eestlaste hedonism, kahepalgeline, lõdva moraaliga elu on norm. Tahad konnasilma peale astuda? On see peegel või moraalilugemine?

Ma ei tahaks seda nimetada moraalilugemiseks, pigem on see iseenda konnasilmadele astumine ja oma südametunnistusele koputamine. Me ise tundsime proovi tehas seda sama, mida praegu publik saaliski. See ei tähenda seda, et mingi grupp inimesi on otsustanud Eestis toimuvatele protsessidele, ühiskonnale midagi ette heita. Me oleme üks osa Eestist, me ei ela kuskil eebenipuust tornis või “paganteabkuskohas” – Põrgulaval, kuus meetrit maa all! Me elame sama elu, mida teisedki inimesed, ja valutame südant täpselt samade asjade pärast.

 

IV osa keskmes on sul Karin. Miks sa just tema valisid, tema vaatepunkti rohkem esile tõstsid? Kas Hele Kõre väga heal näitlejatööl on ka sellega miskit pistmist?

Juba prooviprotsessi alguses oli meil näitlejatega juttu, et selles loos on kolm peategelast: Karin, Indrek ja seltskond. Indrek on ennast kindlalt positsioneerinud seltskonnast välja, Karin pendeldab seltskonna ja Indreku vahel. Ma ei tahtnud teha lavastust, mis oleks ainult ühiskonnakriitiline seltskonnakarikatuur.

Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru, igaühel on temast  mingisugune kujutluspilt olemas – ta on “Tõe ja õiguse” pentaloogia läbiv tegelane. Tema kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud: ta on “kannataja pool”, otsides tõde, on tal on alati “õigus”.

Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastavad tema peale, kuid seda seetõttu, et nad ei saa tema käitumise motiividest aru. Mõni noorem mees ütles lausa, et vihkab teda. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib temast väga kergelt saada neurasteenik, närvihaige, hüsteerik – ja meil ei teki lavastuses kolme tegelast. See, miks seltskond nii tegutseb, on selge, miks Indrek, samuti.

Ma sain aru, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks läheb ta Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa. Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ei pea üht või teist “õigemaks”. Mis aga puudutab Hele osatäitmist, siis see on mulle kõige suurem kingitus. 

 

Kas sul tuleb Tammsaare liinis veel lisa, üks mu lemmikraamatuid on “Põrgupõhja uus Vanapagan”.

Arvan, et kunagi kindlasti, kuid praegu avastaksin enda jaoks teisi autoreid.

 

Milline on dramatiseeringu kirjutamise protsess? Näiteks lapsed oled sa välja jätnud, tõmmanud mehe ja naise kuidagi eriti üksinda esile.

Seda ma tahtsin rõhutada. Ma mõtlesin pikalt, kas oleks vaja Paaside  kaks tütart sisse kirjutada, aga märkasin, et ka Tammsaare romaanis on Indrekul ja Karinil lastega vähe kokkupuuteid. Hakkasin mõtlema, miks. Sain aru, et kui lapsed dramatiseeringust välja jätta, siis on mees ja naine laval veelgi üksikumad. Kuid “Tõe ja õiguse” teises osas oli ülimalt oluline, et Tiinat mängib ka tegelikult laps.

 

Kuidas see kirjutamisprotseduur välja näeb? See on ikkagi nagu uue asja kirjutamine. Kuidas sa ennast kirjaniku rollis tunned?

Esiteks ei ole ma kohe kindlasti kirjanik, sest ma toetun ikkagi juba olemas materjalile ja püüan selle lavale kirjutada. Tavaliselt ma juba aiman lavakujundust, tean ruumi, mõtlen näitlejate liikumise peale – kust nad tulevad, kuhu lähevad, kuni selleni välja, kui kaua võtab näitlejal aega ühest kohast teise minek. Äkki on õigem öelda, et kirjutan lavastust?

 

Linnateatri trumbina nimetatakse sageli tugevat näitlejaansamblit, head rühmatunnetust, mis aastate jooksul kasvanud. Kas Linnateatri lavastamiskontseptsioonid on seega ka näitleja-, näitlejatöökesksed, ning rõhutate sihilikult oma trupi tugevust ja annate sellele palju mänguruumi?

Sihilikult me seda eesmärgiks vist ei sea. Arvan, et me lihtsalt näeme teatrit ja näitleja laval eksisteerimist sel moel, et laval pole mitte üks näitleja üksi, vaid tema kõrval on alati teine, vahel isegi viis, vahel kümme – ja kõik peavad üksteisega arvestama, sõltumata sellest, kas ta mängib Hamletit või hellebardimeest. Lihtsalt ühe roll on suurem, teisel väiksem, ent lavastajal peab jätkuma tähelepanu nii Hamletile, hellebardimehele kui õukonnale.

Ma arvan, et nii on see kogu aeg olnud. Juba Noorsooteatri ajal räägiti ansamblimängust, mitte aga üksikute staarnäitlejate soolodest. Kui ma mõtlen oma kõige tugevamatele teatrielamustele, siis need on olnud alati tervikud, millest ei saa esile tõsta ühte osatäitmist, lavakujundust, valgust, kostüümi, lavastajatööd, muusikalist kujundust, näitemängu teksti. Kõige tugevamini mõjub ikkagi tervik. 

 

Väga palju tuli teile näitlejaid tollest “Burattino” ja “Nimed marmortahvlil” lennust. Oli see suur murrang?

Pigem oli see noorte probleemideta sulandumine teatrimehhanismi – uute hammasrataste sujuv liitumine ilma kriginateta ja käginateta. Nende tulek ei tekitanud revolutsiooni, seda polnud vaja ja see oligi taotlus.

 

Kas praegu oleks või tahaksid?

Ma arvan, et praegu pole mitte ainult meie teatris vaid ka ühiskonnas ja maailmas selline aeg, kus tuleks hoida teatud väärtusi ja traditsioone. Sest väga palju on ka tittesid koos pesuveega välja visatud. Võimalik, et praegusel hetkel ongi avangard just traditsioonidest ja klassikalistest väärtushinnangutest kinnihoidmine. Samas ei tähenda see seda, et noorem põlvkond peab kohe vastuvaidlematult vanadega leppima ehk ei tohi avaldada omameelsust ja otsida oma teed.

 

Viimased 7-8 aastat räägitakse nii kirjanduses, kunstis kui ka teatris sotsiaalsusest, täpsemini selle puudumisest, peatsest tulekust. Mõned nooremad kriitikud on sotsiaalsuse puudumist institutsionaalsele teatrile ette heitnud. Mida see sinu jaoks tähendab, kuidas sa seda mõistad? On seda diskussiooni vaja?

Mulle on jäänud mulje, et see, mida mõeldakse termini “sotsiaalne teater” all, on Saksamaa teater praegu. Selles nähakse ühte saksa teatri tegemise viisi, mis kuuldavasti hakkab juba taanduma. Aga see on minu arvamus, see ei pretendeeri tõele.

 

Brechti juurtega?

Brechti juurtega jah, aga erilise kõlapinna sai see pärast Saksamaa ühinemist, kui tekkisid sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised pinged, mis leidsid väga kiiresti tee teatrisse. Ma arvan, et seda teatritegemise viisi  peetaksegi silmas, kui meil Eestis kirjutatakse, et pole sotsiaalset teatrit. Me ei pea ilmtingimata jäljendama kõike seda, mida mujal on juba tehtud. Me ei ole siis rohkem ega vähem eurooplased.  See, kui ühes riigis on oma kirjandus või oma teater või kino ja ta ilmtingimata ei jäljenda kõike seda, mis on kuskil mujal tehtud, ega see pole ilmtingimata halb. See on võib-olla isegi väga hea. Kõike ei pea sisse tooma ja ära proovima. Võimalik, et ma teen praegu liiga noorematele kriitikutele, kes eeldavad institutsiooniliselt teatrilt suuremat sotsiaalsust, sest selle taga polegi võib-olla midagi muud, kui nooremale põlvkonnale iseloomulik ja hädavajalik protestivaim või oma tee otsimine.

Ma ei usu, et üks noor teatrikriitik on terve elu sotsiaalse teatri apologeet. Mõne aja pärast hakkab ta teatrilt ootama midagi muud. Siis tulevad uued noored, kes omakorda hakkavad teatrilt ootama midagi muud. Ja nii ongi.

 

Kas Eestis on praegu olemas korralik kodanlik, laiemale publikule mõeldud, aga heal esteetilisel tasemel teater? Kas Linnateater võiks neile nõuetele vastata?

Ma päris niimoodi ei tahaks öelda, et meie teater on “kodanlik”.  Siis oleks kindlasti, kui me tooks lavale ka “Ooperifantoome” ehk kõike seda, mida mängitakse Broadwayl, ja meid käiks vaatamas see publik, kes elab jõukalt ja kelle jaoks pileti ei ole kunagi kallis. 

Kunst või kunstnikud on olemuselt ikka kerge vasakpoolse vaatega, nii ka meie teater. Meie põhipublik on õpetajad, arstid – natuke vaesem intelligents.

 

Kas muusikalibuum, massimeelelahutus teatris, paneb eesti teatri või teatrivaataja praegu tegelikult lõivu maksma? On see tegelikult probleem – on ju räägitud isegi sellest, et need tõmbavad lihtsa inimese käest n-ö teatrieelarve ära.

Natuke on see küll tolle oksa saagimine, millel me ise istume. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga mul on niisugune tunne, et kommertsteatri, eriti muusikalide sihik on suunatud sellele ühiskonnagrupile, kes käib harvem teatris, kes on võib-olla vähem raamatuid lugenud, kes on tegelikult vaesem, kelle maitset on väga kerge kujundada. Nii öelda natuke lihtsamale ja vaesemale publiku osale. See just ongi probleemne. Kui see oleks suunatud jõukale kodanlasele, kui see meil oleks olemas, ja tema tahab seda minna vaatama, siis las vaatab – nagu Londonis ja New Yorgis. Aga kui inimesed üürivad bussi, sõidavad maalt linnahalli ja vaatavad muusikali, pidades seda teatriskäimiseks, siis on see sama mis vaadata kodus reklaamipausidega seriaali ja arvata, et oled osa saanud filmikunstist.

Eriti kurvaks teeb mind see, et see on sama grupp inimesi, kes laseb vabatahtlikult oma maitset rikkuda.

 

Millist teatrit meil liiga vähe tehakse, mis meil puudu on? Kui nii võtta, on meil alternatiivsema suunaga, väga julgeid, veidraid, raputavaid teatreid ju küll. VAT, NO 99, Von Krahli teater. Teisigi. Kas nad täidavad oma rolli? Mis veel puudu jääb?

Nemad täidavad oma funktsiooni ilusasti, neil on oma publik ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Meil võiks olla üks lasteteater, mis teeb heal tasemel lavastusi kõige nooremale teatripublikule. See kogemus peaks erinema sellest, mille saab väike laps kobarkinos, vaadates Hollywoodi kohustusliku popkorni ja kokakoolaga.

Ma mõtlen umbes selliseid lavastusi, nagu on teinud Finn Poulsen. Noorsoole mõeldud, 12 – 16-17aastastele oleks vaja rohkem teatrit.

Meil võiks olla ka üks teater, mis teeks väga heal tasemel meelelahutust, aga draama žanris. Väga häid kriminulle või komöödiad. Näiteks televisioonis see Hercule Poirot’ sari. See on praegu täitmata nišš. Kui nüüd need inimesed, kes lähevad muusikali vaatama, näeksid mõnda sellist lavastust, siis sealt on ainult üks väike samm nõudlikumate draamatükkide juurde.

 

Vanasti teati näitlejaid mõne rolli järgi, täna selle järgi, et kuskil seriaalis on üks kuju. Kas see kurvastab sind?

Kurvastab, aga isegi mitte niivõrd näitleja pärast – see on tema enda otsus –, kuivõrd vaataja pärast. Samuti oleks mul kahju ka inimestest, kes kogu aeg MacDonald’sis sööb ega tea maailmaköögi hõrgutistest midagi.

 

Kui palju jõuad ise teatrit vaadata? Üldine mulje (või stereotüüp) on, et teatritegijad eriti teiste töid ei vaata. Milliseid tükke või millist teatrit katsud käia vaatamas võimalikult palju, kust sa juurde hangid?

Ma püüan ära vaadata teiste teatrite need lavastused, millest on üsna palju juttu olnud, et need peaks ilmtingimata ära nägema. Sõltumata siis sellest, kas need on minu maitse või ei ole.

 

Kas sa kuulad kriitikuid või seltskonda?

Ikka neid inimesi, kelle arvamust ma hindan. Neid on üsna palju ja nad pole sugugi ainult meie teatri meelsed. Selliseid lavastusi, mida peaksin  ilmtingimata nägema, on nii Draamateatris kui Von Krahlis kui NO-teatris jne, jne.

 

Viljandi olla heas vormis?

Ma olen aru saanud, et Tammearu Peetri minekuga sinna on mingid asjad hakanud õiges suunas liikuma.

 

Veebruaris Postimehes ilmunud vestluses sinu õpetaja Kalju Komissaroviga leidsite ühiselt, et teatrijuhid pidid valetama nii nõukogude Eestis kui ka praegu, täielises Eesti Vabariigis. Ütlesid: “Oleme sunnitud valetama teistes kohtades ja teistest asjadest. Sina (Komissarov) pidid ennast tõestama ühes kohas, võitlema nende tuuleveskitega, nüüdsed peanäitejuhid peavad võitlema teiste tuuleveskitega.”

Ma arvan, et nii see on.

Miks peab täna valetama? Mis valed need on? Või tuuleveskid? Tänases Eestis on ju totaalne vabadus, peaaegu kõike võib teha.

Üks asi, mis on päris kindel – seda võib iga teatrijuht kinnitada, aga ka ümber lükata muidugi, kuigi ma ei usu, et see tal õnnestub –, on see, et raha tsensuur või raha võim on liiga suur. Raha määrab liiga palju.

 

Kas sa oled pidanud mõne oma ütlemise pärast muretsema näiteks sellepärast, et kardad oma teatri rahastamise pärast?

Seda mitte. Aga ma olen näinud ja tundnud seda, kuidas teatrijuht on pidanud rohkem laveerima, kui ta tahaks, minema suurematele kompromissidele, kui ta sooviks, ja see sööb, närib, hävitab seestpoolt. Seda ei saa eitada.

 

Teatrijuhi töö pole kerge amet. Vahel tundub, et head-võimekad teatrijuhid tuleks kanda punasesse raamatusse. Sa teed seda tööd ikka veel. Oled juba 1992. aastast Linnateatris. Mis motiveerib edasi tegutsema juhina, lahedam oleks ju vabakutselise lavastajana edasi toimetada?

See, et teatrijuhte on vähe, pole ainult Eesti probleem, see on igal pool nii. Kui aga rääkida sellest, mis paneb ühe inimese, minu, nii kaua tegutsema, peab ütlema, et teatrijuhi ametil on ka meeldivaid külgi. Sirbi lugeja taipab ise, mis need olla võivad, näiteks suurem loominguline vabadus kui realavastajal. Leping teatriga on mul aasta peale, see jätab seesmise vabaduse tunde: võin iga hetk ära minna, ma ei hoia sellest toolist iga hinna eest kinni. Võin rahulikult minna, kui tarvis, ja ilma uksi paugutamata.

Alguses mõtlesin, et olen kolm-neli-viis aastat, siis tuli järgmine tärmin, mõtlesin, et võiks senisest rekordiomanikust Kalju Komissarovist kas või aastakese kauem olla. Praegu on mul järgmine siht ja ma ei varja, et see on seotud Linnateatri suure saali ehitamisega. Kui see valmis saab, siis ma läheks küll hea meelega vabakutseliseks, kui minust siis veel asja on.

 

Kui keegi sust väga tahaks lahti saada, siis ta peaks seda ehitust kiirendama, jah? Kuidas sa end uue tüki jaoks laed, uut asja otsid?

See on kõige raskem. Ja aina raskemaks läheb. Et ühest tükist välja tulla ja leida järgmine, mis puudutab sind, näitlejaid ja vaatajaid.

 

Rituaale selleks ei ole?

Ei ole. Uus materjal tuleb ühel hetkel ise, ja kui ei tule, aga on sinu kord lavastada, siis sa lihtsalt lavastad – see on reaalsus, mida peab arvestama. Institutsioonilised teatrid Eestis on repertuaariteatrid: näitlejad vajavad uut tööd, publik uusi lavastusi. Ei saa olla nii, et lavastajad eesotsas peanäitejuhiga käivad ringi ja mõtlevad, et kui mul hetkel pole ideed, siis ma ei teegi. Me oleme riigitööl. Me ei ole vabatrupp. Me peame töötama regulaarselt.

 

Kas teatripileti hind on õige praegu? 200 krooni teil.

Mulle meeldiks väga –, seda teavad meil teatris kõik, ka direktor ja ma usun, et talle meeldiks see ka, aga kuna tema majandab, siis ta ei saa sellega nõustuda –, kui pileti hind oleks selline, et teatrisse saaks tulla ka see inimene, kes muidu peab mõtlema, et kui ma selle raha välja käin, pean millestki muust loobuma. Normaalne hind oleks näiteks 75 krooni. Aga me ei saa seda endale lubada: saalid on meil väikesed ja inimestele tuleb palka maksta. 

 

Kas on mingi realistlik tärmin välja hõigatud, millal suur saal võiks valmida? Tegelikult need väiksed saalid on kohutavalt šefid.

Kui Tallinn saab kultuuripealinnaks, on tõenäoline, et teatri ehitus käivitub. Aga mis puudutab suurt saali – kui mängiksime Karini ja Indreku lugu neljasaja-viiesajakohalises saalis, saaksime “teenindada” palju suuremat publikut.

 

Mida hakata peale teatrikriitikaga? Kas saad adekvaatset tagasisidet? Räägivad nad sinuga sellisel konstruktiivsel moel, et sina saad lavastajana kasvada? Oled sa üldse seda tunnet kunagi tundnud?

Jah, olen. Varasematel aastatel. Praegu, ütlen ausalt, mitte. Ma ei heida kellelegi midagi ette, aga on teised inimesed, kellega ma neid asju arutan, ja mul on väga kahju, et need inimesed ei kirjuta. Nii see on. Mul on väga kahju ka sellest, et paljud vanema generatsiooni kirjutajad enam ei tegutse, nende kogemus on lihtsalt niipalju suurem, nad on nii paljusid asju juba varem näinud.

 

Naaseks lõpetuseks algusse. Mis juhtub Karini ja Indrekuga sinu tüki lõpuks. Tegelikult lähevad mõlemad ju oma eluga rappa. Nad on terve tüki jooksul naiivses enesepettuses tahtnud võib-olla kõige paremat, nii endale kui teisele/teistele. Kuidas sina tunned praegu ennast selles maailmas, mis toimub? Minul on küll praegu selline ahistuse ja rabaserva tunne. Kas sina või meie, kas me läheme rappa? Oleme sääl serva peal? Ohumärk?

Kui mingisugust ohumärki poleks, siis ma arvan, poleks me ka seda lugu teinud. Aga ma väga tahan uskuda, et kirjandus, teater, film, kunst üldse paneb inimesed järele mõtlema, natukegi mõjutab… loomulikult ei muuda see maailma. Noorest peast võib nii mõelda, minagi mõtlesin, aga ei muuda. Küll võib aga mõjutada – seda olen ma isegi näinud. Ikka tunduvalt vaesem oleks see maailm, kui võtaksime sealt ära teatri, kirjanduse, kino, näitused, kontserdid jne. See oleks ju ikka hirmus.

 

Ja siis kirjutab kriitik lehes, et me ei tee midagi rahvale…

Aga kellele me siis teeme? Kellele?

 

Äkki jäi mul miskit olulist küsimata? Mida sa ise tahaksid öelda?

Ühe asja tahaks öelda. Võib-olla pole see Sirbi lugejale, tema teeb seda niigi, aga… Kui vähegi võimalust on ja kui inimesel on valida, kas vaadata seriaale või muusikale, siis jätku pigem vaatamata nii üks kui teine ja mingu teatrisse, suvalisse. Kroonika lehitsemise asemel lugegu läbi üks eesti romaan, suvaline. Sirbi lugejale on seda võib-olla imelik soovitada, aga ma siiski ütlesin selle välja.

 

Aitäh!