Kunst on surnud, elagu projektid?

Ireene Viktor

Mart Aas on omapärane autor, kelle nihestatud loogikaga tekstid tabavad väga täpselt ühiskonna kitsaskohti. Tartu Uue teatri „Projekt Elu”, autor ja lavastaja Mart Aas, kunstnik Erki Kasemets, kostüümikunstnik Kristel Leesmend, valguskunstnikud Taavi Toom ja Karl Jakob Marken, videokunstnik Henry Griin. Mängivad Kristel Leesmend, Leino Rei ja Mart Aas. Esietendus 17. II Tartu Uues teatris. Mart Aasa kolmas aktuaalne ja humoorikas projektlavastus „Projekt Elu” Tartu Uues teatris ei paelu vaatajat samavõrd kui vormiliselt leidlik „ID entiteet”, ent on lavastuslikult terviklikum kui „Edu”. Aasa teravmeelne dialoog hoiab meele erksana ning naerutab ka vaatajat, keda lavastuse probleemistik ei pruugi tingimata isiklikult puudutada. Tema näidendite teemad lähevad üha konkreetsemaks ja kitsamaks: kui „ID entiteedi” eneseotsingulisus andis äratundmisvõimaluse peaaegu igale inimesele ning „Edu” temaatika oli samuti paljudele tuttav, siis „Projekt Elus” on käsitletud teemasid, mis küll üha rohkem levivad, kuid puudutavad siiski vaid mõningaid ringkondi. Aasa hinge kriibib viimastel aastatel üha süvenev kultuurimaastiku projektistumine, mis on hakanud takistama nii kunstiinimeste loometööd kui ka igapäevaelu. Kuna projektipõhised süsteemid tungivad tänapäeval peale kultuuri ka paljudesse teistesse valdkondadesse, siis ei saa lavastuse päevakajalisuses kahelda, kuid tundub siiski, et „Projekt Elu” temaatiline konkreetsus on ka selle suurim miinus.

Minimalistlikult kujundatud laval heleda vaibaruudu sees saavad kokku tegelased Keegi A (Kristel Leesmend), Keegi B (Leino Rei) ja Keegi C (Mart Aas), kes teavad, et nad üksteist tunnevad, et on lähedased, ent ei mäleta, kus või kuidas nad kohtusid, õigupoolest ei mäleta nad iseenda nime ega ametitki. Kuid lahkuminegi näib võimatu enne, kui see müsteerium saab lahendatud. Absurdikirjandusest tuttav situatsioon? Beckettlikku pinget või kafkalikku segadust siiski ei teki. Eksistentsiaalsed küsimused ripuvad õhus, kuid koomilised projektimängud viivad tähelepanu mujale ning vertikaalse mõõtmeni jõutakse õigupoolest alles lavastuse lõpus, kui kahe paberikuhja vahele süüdatakse hauaküünal. Pimeduses võbelev küünlaleek on reekviemiks nii projektibürokraatias raisatud elule kui ka sadadele projektidele, mis ühel või teisel põhjusel ei ole rahastust saanud ning seega eales ilmavalgust ei näe, projektidele, mis jäävadki vaid kunstniku nägemuseks paberil. Kui palju on nende hulgas kadunud suurteoseid? Kuigi lavastus kutsub arutlema projektipõhise kultuurielu plusside ja miinuste üle, ei taha ma siinkohal sellesse vestlusesse laskuda, jäägu see dialoog teadjamatele, projektimaailmas kogenumatele.

Aas on omapärane autor, kelle nihestatud loogikaga tekstid tabavad väga täpselt ühiskonna kitsaskohti, langemata seejuures poliitilisse diskussiooni, vaid esitades neid probleemküsimusi pigem indiviidi ja tema metafüüsilise hea- või halbolu kaudu. „Projekt Elu” on juba oma pealkirjas kuidagi kahetine, isegi tabamatu. Nagu kosmoseavaruste peale mõtlemine paneb aju huugama, nii on ka keeruline näha elu projektina, ilma et sisemine alarm tööle hakkaks. Projektiga seostub midagi konkreetset, lühiajalist, bürokraatlikku. Elu oma paratamatus vaimsuses kipub säärastest raamidest välja valguma, vaatamata asjaolule, et iga ühiskond suuremal või vähemal määral siiski üritab mingit projektilisust elamisse ja olemisse kodeerida. Lavastus mõjub, niisiis, ambivalentsena: tahaks justkui sügavustesse tungida, näidata inimese abitust, tema olemuse ja identiteedi kadu projektidest üleküllastunud maailmas, kuid selle sügavustaotluse tühistab lavastuse enda ümberlükkamatu projektilisus.

„Projekt Elu” on projekt nagu enamik Tartu Uue teatri lavastusi ikka, kuid see mitte ainult ei ole projektist sündinud lavastus, vaid mõjub ka kuidagi rohkem projektina, vähem teatrilavastusena. Teatrist lahkudes oli esialgu tunne, et seda ei saagi esteetilistes kategooriates hinnata. Võin ju rääkida Leino Rei tegelaskuju vanakoolilikult väärikast kõnemaneerist ja humoorikalt suursugusest hoiakust (NB ! Rei originaalne osatäitmine on piisav põhjus, et seda projektlavastust vaatama minna!), Mart Aasa tegelase peidetud meeleheites ekslevatest silmadest, Kristel Leesmendi graatsilisest aktsendist, aga see pole see … Nende tegelaskujude analüüs tundub üleliigne, pingutatud, sest nad ei esinda enam inimesi või kunstnikke, vaid nimetuid projektiosakesi. Seetõttu tundub isegi vastuoluline, et näitlejad on neid niivõrd detailsena, eriilmelisena ning inimlikuna kujutanud.

Kunstnike enesereflektiivsusega on viimastel aastatel eesti teatris palju tegeletud, meenutagem näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, Mart Kangro „Can’t get no / Satisfaction”, Priit Võigemasti „Hecuba pärast” jne. Need lavastused ei avanud mitte ainult kultuuriloojate loomingulisi telgitaguseid, vaid viitasid ka kunstniku probleemsele positsioonile ühiskonnas, kartmata olla poliitilised. Mart Aasa projektlavastus täpsustab seda pilti veelgi, paljastades bürokraatlikud ajurünnakud, mis eelnevad igasugusele loomingulisele tegevusele, mille ülesandeks on veenda rahamasinat oma tulevase teose olulisuses, selle õnnestumises, ilma et kunstnik veel isegi teaks, mida ta tegelikult teha tahab. Aga kunsti teha on vaja ja paratamatult on ka raha vaja, sest elada on samuti vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming