Kunstnik ei ela üksnes leivast

Raivo Kelomees

Mõtteid suvistest teatrietendustest ?Külmetava kunstniku portree? ja ?Põrgu Wärk?.

 

Uudishimu tuntud kaasaegsete elukäigu järele rahuldatakse ajakirjade Kroonika ja Seltskond vahendusel. Ajalooliste tegelaste elukäigust saadakse teada teatrietenduste kaudu. Mart Kivastiku näidendid ?Külmetava kunstniku portree? ja ?Põrgu Wärk? on omamoodi ajalooline seltskonnaajakirjandus. Vaadatakse kunstnike teoste taha ja nähakse kunstiajaloolistest käsitlustest väljajäänut.

 

Kunstiteema populaarsus kui sotsiaalne fenomen

 

Konrad Mäe ja Eduard Wiiralti nimi müüvad ning pärast etendusi lähevad parema hinnaga kaubaks ka nende maalid, nagu võib arvata, kui Mäe maali oksjonimüügi tulemusi meenutada. Etenduse külastamine on kui staatuse märk. Tullakse vaatama, sest teised lähevad või on käinud. Kunsti kohta on kõigil oma arvamus. On auasi olla kohtades ja sündmustel, millest räägitakse, kirjutatakse ja kus kohtab seltskonnaajakirjanduse päevakangelasi. Etenduste külastamine läheb kaheliikmelisele autoga seltskonnale Tallinnast maksma 500 krooni ringis. Sel kombel toimuv selektsioon valib publikuks autoomanikud ja nende sõbrad. Sõita 70 kilomeetrit, et raha kulutada, on vaieldamatult priiskamine, puhas kulutus. Aga inimesed ei ela ainuüksi leivast.Vaatama on tuldud siiski meelelahutust, mida panid arvama vaatajate spontaansed kommentaarid, mida kuulsin enda ümber. Etendus vastab ühiskonnas väljakujundatud arvamusele kunstnikest kui ?teistsugustest?, joodikutest, naistemeestest, vaestest, hulludest, põlistades nad kui marginaalid. Seda kinnitab naer, millega vastatakse jaburavõitu kunstiteemalistele episoodidele: natüürmordi ärasöömine, stipendiumi mahajoomine või hullu kunstniku sonimised panevad eestlase hobuse kombel naerma, kuigi mõistuse tasemel ollakse valmis aktsepteerima toimuva traagikat. Etendus vastab oodatule: kunstnikud on ühed parajad tegelased.

 

Võrdlevalt mõlemast

 

Kuna nägin mõlemat etendust ajaliselt lähestikku, sobib neid võrrelda. ?Külmetava kunstniku portree? oma esitusega lageda taeva all, õnneks ka ilusa ilmaga, oli helgem, terviklikum ja lahedam kui raskelt edasi tiritud Wiiralti-lugu. Kuigi loo telg oli sünge samuti: segiläinud Mägi hullumajas.

?Põrgu Wärgi? kujunduslikuks teljeks sai miskipärast nõukogude Moskvit? ja raamideks Nikolai Triigi surm. Tahes tahtmata kiirgus automobiilist meeleolu kogu etenduse ajal, kuigi Wiiraltil oli nõuka asjadega vähe pistmist. Wiiralti pookimine Triigi enesetapu uurimise vahele näis kohati pingutatuna.

Siiski panid üldjoontes lavastaja Hendrik Toompere jr ja kunstnik Ervin Õunapuu asja sujuma. Kohati tekkis kõhedus, et kas suudetakse otsad kokku siduda ja pinget hoida. Saal oli rahvast täis, tähelepanu haripunktis. Siin võimendub väike eksimus suureks saamatuseks, aga läks õnneks, võis kergendatult hingata.

Ajaloolise tõepärasuse seisukohalt tuleks pöörduda ekspertide poole, kes kuupäevalise või lauselise täpsusega võivad toimuvat kinnitada või ümber lükata. Mart Kivastik olevat nendega konsulteerinud. Viriseda saab alati, kuid igal meediumil on oma piiratus.

Arusaadavalt paneb paljugi paika meediumi ehk teatri kui niisuguse spetsiifika. Kuidas esitada kunstniku sündmus- ja tekstivaest elulugu teatri vahenditega, eriti veel niisugust sõnakehva tegelast nagu Wiiralt? Õnneks ulatasid abikäe tema kirjad, mis andsid talle hääle, millega Jan Uuspõld need ?ette luges?. See tõepärasuse küsimus on sama teema kui sarnasuse või realistlikkuse vaatenurk, millega painatakse kujutavaid kunstnikke. Kui seda ei ole, siis pole asi justkui õnnestunud. Mäe ?tiisikus? tekitab küsimusi: kas sellest tema hullus? Minu teada oli tal süüfilis. Olen tema haiguslugu korra näinud, kus on tema käitumist hoopis mahlakamalt kirjeldatud, kui see etenduses paistis. ?Tiisikus? tundub võltsimisena või on see mingi veider lakeerimine, kunstniku ?õilistamine?. Kas süüfilis ei ole piisavalt väärikas ajaloolise kangelase haigus?

 

Rahvatükk tuntud kunstnikust

 

Tõepärasuse vaatenurka eirates võiks pakkuda kunstniku eluloo lahenduseks sootuks pöörasemaid variante. Meenutagem näiteks Rein Raamatu animatsiooni ?Põrgu? ja ?Kabaree? teemal. Seda võiks hinnata kui tõlgendust, millele realistlikkuse ja tõepärasuse silti oleks mõttetu juurde kleepida. Samuti võiks Wiiralti-teemaline põrgutükk olla sootuks avangardsem, mänguline interpretatsioon ?Põrgu? ja Kabaree? tegelaste ja episoodidega, mis võiks võtta sürreaalse maskiballi või ooperi dimensiooni. Sellest saanuks omamoodi Raamatu ?Põrgu? teatriversioon, kuid siis olnuks see hoopis teine kunstiteos.

Nüüdne on realistlik, faktidel põhinev rahvatükk tuntud kunstnikust, keda austatakse ja tuntakse seepärast, et ta on tuntud ja austatud, mitte seepärast, et ta tööd nii väga meeldiksid. Kui isegi väärikas kultuuriinimene on arvanud, et ?Põrgut? ta kodus seinale küll ei paneks, mis siis kassi- ja lillepiltide sõpradelt oodata.

Sellegipoolest tunnistagem, et Wiiralti isiku ja loomingu ümber on promo tehtud aastakümneid, kui meenutada juba 50ndate lõpus ilmunud reproalbumit ja Ott Kangilaski raamatut. Ja oma tee on ta rahva südamesse leidnud imekaunite aktide, lapsepiltide ja tõepäraste kaamelitega. Ehk seetõttu oli ta ka aktsepteeritav nõukogude kunstiteadusele.

Rahvale võis jääda mõistetamatuks tema soov Pariisis püsida. Materiaalselt ei olnud see jõukas elu. Kodus ootas teda õppejõukoht Pallases. Mis teda Pariisis hoidis? Aga nagu kunstivaataja ei ela ainuüksi leivast, ei saa seda teha ka kunstnik. Teda hoidis seal suure linna dünaamiline atmosfäär ja eelarvamusteta ühiskond. Nagu oleks provintslik Eesti eemale tõuganud.

Muidugi, etenduste meelelahutuslikule toimele lisandub edukas reklaamitöö, mida tehakse Viinistu kunstikeskusele ja kunstivaldkonnale üldse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming