Kurb ja tavaline, aga vajalik

Sven Kivisildnik

“Kaval-Ants ja Vanapagan”, laste jõululavastus koos loodustoa ja mängumaaga. Lavastaja Tiit Palu, teksti autor Kiti Kaur, kunstnik Andrus Jõhvik, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Nimiosades Sepo Seeman ja Jaan Rekkor, naisosades Katrin Valkna ja Carmen Mikiver, paljudes teistes osades huvikooli Gabriele tantsulapsed. Esietendus Endlas 13. XII.  

 

Sepo Seeman ja Jaan Rekkor.ants Liigus

 

Lastenäidenditega on nagu matustega: me ei saa kunagi teada, kuidas need kliendile meeldivad. Laps ei osta ise piletit, lapsed ise ei kirjuta endale näidendeid. Selles tükis on küll lapsed laval, aga pigem tapeediks suurte näitlejate tegemistele. Laste ja lastenäidendite seos on pehmelt öeldes küsitav. Igal juhul olid lapsed laval rõõmsate nägudega. Kas sellepärast, et nii peab kogu aeg õitsema ja särama, et staariks saada, või et oli lihtsalt tore olla? Mine võta kinni.

Isikliku maitsega pole lasteetendusel midagi peale hakata, vaevalt teatriinimesed ise mängumaad ja täispuhutavas kindluses karglemist naudivad. Mulle on kõik lapsepärane sügavalt vastik, alates jaapani diskomuusikast ja lõpetades lolitandusega ehk pedofiiliaga. Aga ma ei arva sellest tükist midagi. Meenuvad omal ajal loetud lasteraamatud, mis tundusid olevat enamasti valesti tehtud.

Ehkki meie tarbimisühiskond eelistab teismelist inimtüüpi nii kehaliselt kui vaimselt, on loodus asjad teisiti sättinud ja lapsepõlv jääb siiski vaid põgusaks ja mööduvaks perioodiks meie elus. Tahad või ei taha, lapsepõlv läheb mööda. Õnneks küllalt kiiresti.

Kunagi käisin oma tütrega Endlas Karlssonit vaatamas. Tütar keeldus pärast kümmet minutit edasi vaatamast, samas on ta täiskasvanutele mõeldud etendusi rahulikult lõpuni vaadanud. Nii et mis lapsele meeldib või ei meeldi…

Ma võin küll öelda, et kunstnikutöö oli kohati väga hea (mõtlen puud) ja kohati lame (mõtlen maja). Näitlejad sobisid rollidesse hästi: Seeman oli veenev Kaval-Ants ja Rekkor tuhm vanapagan. Või et Valkna… Aga mis see lastele korda läheb.

Lugu ise oli pigem täiskasvanutele, lastele pole ju tööandja ja töövõtja probleemid kuigi tähtsad. Sama hästi oleks võinud siil konna järele lohistada, ikka oleks nalja saanud. Etendus oli koomilises võtmes, ilmselt peab nii olema, lastele vist ei sobi seksi ja õudust näidata. Vähemalt seda ei tehta.

Vaatad seda vanapaganat ja mõtled, et Tammsaare oma on parem, hea, et lapsepõlv möödas on; hea, et lapsi ikka veel teatrisse tuuakse ja neil on vaheajal midagi teha. Loodad, et neile meeldib, ja kunagi suurena tulevad nad Tammsaare Vanapaganat vaatama. Igal juhul viige oma lapsed teatrisse, see või teine näidend, vahet pole.

Etenduse moraali kohta ma seisukohta ei võta. Kas kaval peab lolli kiusama, alandama, piinama ja ta paljaks varastama? Nii need asjad ikka lähevad, aga millegipärast on enamus ikka lollid ja kavalaid on vähe. Needki kipuvad Hansmittideks, LHV investoritena lõpetama. Vaatad saalitäit lapsi ja kujutad ette, kuidas neid mõne aja pärast täpselt samamoodi koheldakse kui Vanapaganat, ja kurb hakkab.

Selline on asjade loomulik ja kurb käik, aga lõppude lõpuks surevad peaaegu kõik, kuid seda me lastenäidendites ei näita. Peale “Vendade Lõvisüdamete” muid surmateemalisi lastekaid ei tulegi meelde. Ometi jube hea raamat. Mida ma tegijatele soovitan, on natuke vabamalt võtta, lastetükk ehk ei peagi vägisi lasteteatri stampidest kinni hoidma.

Miks mitte lastele muinas- või rahvajuttude asemel “Dekameroni” või Teksase mootorsae seiklusi mängida. Mis need Kolumatsi lood Punamütsikesed rohkem lastele sobivad?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming