Kurb lugu iiri imearstist, tema kaunist naisest ja truust mänedžerist. Ilma õnneliku lõputa

Kairi Prints

„Imearst” on hea ravim intensiivsete elamuste otsijaile.      Brian Friel, „Imearst”. Mängivad Riho Kütsar, Merle Jääger ja Aivar Tommingas.  Vanemuise esietendus 16. VI Tammistu küünkontserdisaalis.  Tartu lähedal Tammistu küünis mängib Vanemuine Priit Pedajase lavastatud Brian Frieli „Imearsti”. Kokku on pandud kaks näitlejate ansamblit, mina satun vaatama Riho Kütsari,  Merle Jäägri ja Aivar Tommingase versiooni. Brian Friel on eesti teatris juba tuttav nimi. Lavastatud on mitmeid tema näidendeid, Pedajas teinud juba korra varem ka „Imearsti” – 90ndate alguses Noorsooteatris.

Seekord siis laenab kannelt ja näitlejaid Vanemuine. Lavastuse ülesehitus on lihtne ja selge: kolm näitlejat esitavad neli monoloogi. Lavakujundus on minimalistlik, valgus ja muusika  diskreetsed, nii et näitlejatele on jäänud keeruline ülesanne – üksinda lava ära täita. Panna ennast kuulama. Nad kõik saavad sellega hakkama, kuid mida näitleja edasi, seda rohkem need minevikumälestustest koosnevad monoloogid ettepoole naalduma ja tooli servi pigistama sunnivad. Imearsti kehastav Riho Kütsar jääb algul veel veidi kaugeks, Merle Jääger tema naise Grace’i osas on väga veenev ning Aivar Tommingas, kes mängib mänedžeri  nimega Teddy, on lihtsalt vapustav.

Etenduse viimane, Kütsari teine monoloog laseb hinge jälle veidi tagasi tõmmata ja maha rahuneda. Pole ammu näinud nii ilusa dünaamikaga etendust, aeglane ja sujuv, häirimatult järjekindel tõus kulminatsioonini ja langemine tagasi vaikusesse, tühjusesse räägib head lavastajast ja näitlejatest ning nende õnnestunud koostööst. Muidugi juhul, kui see on just niimoodi mõeldud. Ei tahaks siiski uskuda, et  nii ilus intensiivsuse kasv on vaid juhuslik kokkusattumine, mille tingis näitlejate sobivuse aste oma karakteriga. Kuid mis sest põhjusest ikka, teatris loeb tagajärg. Võib öelda, et „Imearsti” tegelased on tõesti justkui viimased järjekorras, kelle olemasolu on suurema osa ajast enamusel inimkonnal sootuks meelest läinud. Juurtetu ja kodutu kolmepealine seltskond rändab mööda Briti saari. Tervendamisseansid külakirikutes  või seltsimajades kuulutavad geniaalset imearsti, fantastilist Francis Hardyt, kes ravib kõik haigused: pimedad saavad nägijaks ja jalutud võivad jälle joosta.

Kohe tekib mõtteseos kuulsa nõukaaegse teleimearsti Anatoli Kašpirovskiga, kes 80ndatel väidetavalt miljoneid inimesi tervendas. Muidugi on siin tohutu mastaabivahe – Francis Hardy – lähedastele lihtsalt Frank – tervendas võib-olla vaid mõnikümmend õnnelikku. Seegi, nagu välja  tuli, juhtus kuidagi kogemata. Aga jutt on küll sama suur kui kunagi üle N Liidu kulutulena levinud ning praegugi veel hingitsev Kašpirovski legend. Need harvad korrad, kui Franki patsiendid tõesti terveks saavad, tunneb ka imearsti naine mingitki tagasisidet andunud armastusele oma mehe vastu. Selline tüüpiline ring: kui mehel ettevõtmised ei õnnestu, siis on naine õnnetu, ja kui naine on õnnetu, siis mehed ei  oska kuidagi olla. Imearsti mänedžer on niigi kummalises positsioonis abielupaari truu saatjana. Tegelikult tundub ta natuke nagu nende koer, kes rõõmustab ja kurvastab koos oma peremeestega ja haugub pahade peale, kes tahavad neile liiga teha. Teddy karakter ongi kõige nauditavamalt välja mängitud. On ülimalt armas, kuidas see truu loom räägib omaenda geniaalsetest koertest, tuvikeeles kõnelevast naisest ja vilistavast  delfiinist. Ta on siiralt ande usku ja üldse mitte mõistuse usku. Mis muu kui kirg on hoidnud teda ka kõik need aastad ühe kiskleva abielupaari slepis. See, kuidas Aivar Tommingas oma karakteri üles ehitab, kuidas tema banaalsused ei ole naeruväärsed, kuidas ta liigub, kuidas ta plaadile kaasa laulab, kui sundimatult elegantselt ta publiku oma monoloogiga üle puistab, kuidas ta suudab kaasa haarata – parim mäng, mida viimasel ajal näha on õnnestunud.

Muidugi  on tal ka fantastiline (viimane on selle nunnu mänedžeri lemmiksõna) võimalus esitada tihe ja mahlane, vahelduv ja äärmiselt vaimukas, kuid sealjuures mitte hetkekski labane tekst. Kogu näidendi tekst on muidugi väga hea, kuid Merca ja Kütsari monoloogid sellist parimas mõttes klounimängimist ei võimalda. Merle Jäägrit laval ei olnudki, oli algusest peale Grace, imearsti naine. Jääger on selline huvitav näitleja, kes elab rolli nii sügavalt ja veenvalt  sisse, et veel nüüd, kui temast juttu tuleb, tundub ta veidi Grace. Ja Frieli näidendit lugedes on Grace’il Merca nägu peas. Frankil aga Kütsari nägu pole ja võib-olla ongi nii parem, sest Frank peabki olema kuju, kes seisab eemal, fookusest väljas. Isegi kui ta seisab kõige ees, jääb ta ikkagi häguseks. Ei tea, kas see tuleb viskist või eneseusu haprusest…

Mis need monoloogid siis nii haaravaks ja huvitavaks teeb? Kõik kolm tegelast räägivad  oma mälestustest ühes veedetud aastatest. Kuid mälestused erinevad vägagi. Muidugi ei saagi inimesed mäletada asju ühtmoodi, kuid kuna siin on tegemist kolme üliemotsionaalse tegelasega, on nende mälestused seotud pigem isiklike tunnetega mingil ajaperioodil, nii et mõnikord võib alles mõne sündmuse kirjeldamise poole pealt aru saada, et tegemist on sama juhtumiga, mida eelmine tegelane juba kirjeldas. Alates erinevatest versioonidest  sündmuskohtade ja teatud juhtumite agitaatori kohta kuni selleni, et olenevalt oma emotsionaalsest seisundist mäletab üks tegelane mõnd aega sooja ja päikeselisena, kuid teine räägib sellestsamast kui kõige hallimast ja vihmasemast ajast, mis talle meenub. 

Kinlochbervie, Inverbervie,
Inverdruie, Invergorden,
Badchree, Kinlochewe,
Ballantrae, Inverkeithing,
Cawder, Kirkeonnel,
Plaidy, Kirkinner…

Etenduse jooksul saab teada väga palju Walesi surevate külakeste nimesid, mida tegelased pingelistel hetkedel omaette mantrana korrutavad. Kõik need nüansid, mida tegelased  oma minevikust välja manavad, moodustavad hüpliku ja segase, kuid seetõttu just eriti ausalt mõjuva pildi neist pikkadest ratastel veedetud aastatest. On ju nii, et kui mitu inimest kirjeldavad mingit sündmust pisimate nüanssideni ühtmoodi, omandab see sündmus kuidagi kahtlase maigu. Imearsti „perekonna” mälupildid on segunenud ulmade ja täitumata unistustega – see teeb tegeliku mineviku veelgi obskuursemaks, kuid sellele  tagasivaatajad pole seetõttu vähem ausad.

Nende meenutuste kaudu ehitatakse üles nii etenduse karakterid kui nende keerulised, kuigi alati hoolivad omavahelised suhted. Kolme inimese räägitud lood tõmbuvad ja tõukuvad, tegemist on küll, nagu öeldud, samade sündmuste tõlgendamisega, kuid tegelaste erinev kogemus peaaegu kaotab „asja iseeneses” idee. Kõik, mis nende kolme „heidikuga” on juhtunud, on reaalne vaid niivõrd,  kuivõrd on silmi, mis möödunule vaatavad. Koos kolmiku kadumisega siit maailmast kaob ka mälestus nende õnnetust, mõnel hetkel ka õnnelikust elust. Juba selles on oma traagika. Kurb, kui sind keegi mäletama ei jää. Lugu hargnebki peamiselt kahe traagilise ja ühe rõõmsa sündmuse ümber. Mis täpselt juhtus, saab etenduse edenedes järjest nähtavamaks, kuid mitte selgeks. Sama materjali abil saaks edukalt lavastada ka põnevusloo. Õnneks pole  seda tehtud. Mingi tahu esileasetamine nii mitmetahulises loos varjaks kõik ülejäänu ja kogu lugu kaotaks oma võluva poolvalguse ja varjude mängu, mis paistab kohati kui teisest ilmast. Samas saaks neid teise ilma seoseid samuti ülevõimendada.

Kogu lugu saaks vaadata ka läbi armastuse prisma, või ei, pigem läbi kirekolmnurga. Frieli tekst on tõepoolest võimalusi ja nendega seotud ohte täis – kuid siin oleks sellisest võimalusest kinnihaaramine  teksti pilastav kuritegu. „Imearsti” lavastaja ja näitlejad on suutnud teksti poolvalgusesse jätta. Piltlikult väljendades pole publik mitte taskulambiga teki all, vaid üritab ühtlaselt hämaras ruumis tähti üksteisest eristada. Kui kaua pingutada, saab kärbsemustast loetav tekst ning siis ei peatu silmad enne, kui kõik saab läbi. Kui juba luuleliseks läks, tsiteerin ühe laulu sõnu, selle, mida mängis grammofon fantastilise  imearsti Francis Hardy seanssidel: 

Someday, when I’m awf’ly low,
When the world is cold,
I will feel a smile just thinking of you,
And the way you look tonight.
/…/
With each word your tenderness grows,
Tearing my fear apart.
And that laugh that wrinkles your nose,
Touches my foolish heart.

Sellised suurtest tunnetest tulvil sõnad ja Jerome Kerni imeline igihaljas meloodia oleks nagu hoopis teisest maailmast pärit kui see, milles möödus imearsti ja tema tagasihoidliku  kaaskonna elu. Kuid paradoksaalsel kombel kõlab see laul täiesti orgaanilise osana vana furgooniga külakolkaid mööda tuuritava veidra perekonna omailmast. Mingi südantlõhestavuse ja omamoodi vabaduse kibemagus kokteil.

„Me kõikusime alati absurdi ja pidulikkuse vahel,” võtab Frank ise selle meeleolu tabavalt kokku. „Imearst” on hea ravim intensiivsete elamuste otsijaile. See etendus on kulgemine kulgemata, lugu rullub lahti lahti rullumata. Näitlejad saavad laval kokku, samas reaalselt kokku saamata. Intensiivsus ei tähenda, et peab end pooleks naerma, põnevuskrampides väänlema või ohjeldamatult pisaraid valama. End lahti teha, vait olla ja kuulata on muidugi alati raskem (sest nii kuuleb oma mõtteid ka, mida intensiivse tunde ihaleja võib-olla kuulata ei taha), kuid tulemus on seda väärtuslikum. Ja võimalik, et mitmeid kordi intensiivsem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming