Kuula ja sa näed! Abielu kui argipäeva mugavushaigus

Maiu Nurka

Raadioteatri „Palju õnne argipäevaks”, autor Jaan Tätte, režissöör ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, helirežissöör Külli Tüli. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Allan Noormets, Piret Laurimaa ja Tambet Tuisk. 31. XII Vikerraadios. 2011. aasta viimase päeva veel rahulikul õhtutunnil istun köögis, raadio mängib, olen ootel. Igalaupäevaselt algab raadioteatri kuuldeline mäng. Kuulan ja mõtlen: milles küll on raadioteatri fenomen, et tahan seda tingimata kuulata ka 31. detsembri õhtul? Küsimuses on tajutav retoorilisus, mida justkui peaks kartma – kartma vastata, sest vastus jääks igal juhul küsimusele alla. Tätte „Palju õnne argipäevaks” on üsna tõsises mõttes komöödia. Selles loos ei kutsu miski esile äratundmises vabanevat naeru (ehkki äratundmist kindlasti on) ega isegi äkilist turtsatust või ilmekat muiet. Selles loos kuuldub abielupaari kentsakas haiguslugu: juba pikemat aega ollakse mugavushaiged, ent seda iseenesele teadmata (tunnistamata?). Siis, kui leitakse innovaatilis-eksootiline ravim, ollakse ühtäkki valmis haigust nii teadvustama kui ka lootusrikkalt ravima. Vähemalt pool haigetest on seda meelt.

Ülle Lichtfeldti Anett on komandeeringust naastes kui elujõust joovastunud abielunaine, kes aga enne reisi oli tõenäoliselt vaid tavapäraste tegemiste saatel vaikselt õhtusse kulgev laste ema. Kõik oli turvaline ja hästi, aga juba ammu mitte väga hästi. Mees ei tunne reisilt naasnud naist enam ära: manitsevate, enesest välja paisatud etteheitehüüatuste „Anett!” saatel osutab ta pahameelele, mõistmatusele ja uskmatusele. Ent naine on entusiastlikult kõigutamatu ja seisab justkui helge valge valguse sees. Uues, äsja avastatud usus kõneleb ta kiirelt ja siiralt suurte silmadega. Ergas mõttekasv on tunnetatav Lichtfeldti kõnetempos, mis ei jää Noormetsa järele ootama, vaid liigub enesekindlalt iseteed, nii et mees mõjub mõneti paigaltammujana. Mehe ja naise vahel moodustub mõistmatus, mida markeerib nende kõne kokkukõlamatu rütm.

Andres Noormetsa Fred on kui vihma kätte jäetud kurb kassipoeg, kes tunneb end selles olukorras üsna võimetuna. Kuidas reageerida, kui naine esitleb oma armukest kui uut meest majas, seejuures usus, et ka vana jääb alles? Täiesti loomulikult toimiva leiuna tutvustatakse geniaalset peremudelit, mille liikmed on: õnnelik naine, ema ja kahe isa lapsed, uus mees/isa ja vana mees/isa. Probleemi tundub selles skeemis nägevat vaid vana mees, kelle haakumatus selle kõigega teebki loo veidraks. Noormets esitab Fredi üsna tuima ja muutumatult lepliku mehena, kes võib korraks küll ägestuda, ent kaotab kohe eneses jõu ja jääb kõigest tasaseks nõustujaks. Ta pobiseb midagi vastates või tegutseb pahameelselt turtsatades. Noormets oma madala ja pehme häälega annab Fredile moraalselt väärtusliku pereisa kuju, kes on pärast 17 aastat kooselu võimeline kõige hullemal juhul vaid uksi paugutama, ent kes tunneb ennast teisele poole ust jäänuna ka kohe süüdi.

Uueks pereliikmeks on üha kahtlasemaks muutuv kiidukõrgustesse asetatud Tambet Tuisu Manfred, kes kõlab silmapilk kokku Ülle Lichtfeldti Anettiga. Naisega sarnaselt võib temagi kõne rütmi ja entusiasmi juurde näha suuremaid ja veelgi suuremaid vasikasilmi. Nende kahe ümber moodustub justkui omaette maailm, kuhu sobituvad vaid nemad kaks. Manfred on ülienergiline ja emotsioonitu sõnaseadja, kellele ei ole maailmas midagi selgusetut, ehkki nii mõnigi selgelt kõlav asi võib teinekord jääda päris mõistmatuks. Kujunenud armukolmnurgale lisandub peatselt veelgi nurki ja kolmnurgast saab pigem nelinurk, ainult et kõik ei tea seda. Üheks salajaseks nurgaks on naise sõbranna, Piret Laurimaa nutune Anna, kes ehk polegi üksnes sõbranna, vaid rohkemgi veel on ta abielumeest ihkav naine.

Kahtlemata on tegemist tõsieluliku suhtelooga, mille teeb koomiliseks ülepaisutatud esitus ja ebatavaliseks kujunev lahenduskäik. Tihti raputab kuulajat tihe tuiskav vaheheli, mis tõmbab hetkeks seest õõnsaks. See tekitab kuuldemängus kohatise katkestuse ning sobib järgneva kõnevooru kummalisuse markeerimiseks ja aimamiseks. Mängu jooksul see heli aga ühel hetkel enam ei kordu. Lõpuks jääb siiski alles tõsimeelne lootus – vaikne ja sosinlik. Selgub, et abielu mugavushaiguse parim ravimeetod on enesele oma haiguse teadvustamine. Ja loomulikult tuleb õnne soovida – igaks järgmiseks argipäevaks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming