Lühter katusekambris

Auri J?

Austusavaldus kammitsetud, kuid pidurdamatule loojale, ajatule elu- ja loomistungile. „Boulgakoff”: Sidonija – Merle Palmiste, Boulgakoff – Hendrik Toompere jr. TEET MALSROOS

Austusavaldus – nii nimetab Jaan Undusk kavalehel oma näidendit „Boulgakoff” ja  nii võiks määratleda ka selle lavastust Eesti Draamateatris. Austusavaldus Mihhail Bulgakovile, kammitsetud, kuid pidurdamatule loojale, ajatule elu- ja loomistungile. Tegu pole sellise kummardusega, mille tegid Merle Karusoo ja Andrus Kivirähk Voldemar Pansole (võib-olla ajalise, geograafilise või kultuurilise distantsi tõttu?), vaid ekstaatiline inspiratsioonipuhang ja otse ebamaine ülistus kaugele geeniusele, kelle koondnimeks Boulgakoff.

Kui Undusk võttis kummardamise Bulgakovi ees enda peale, oleks praegu kohane võtta teatri poolt müts maha Unduski enda ees. Nii tugev ja rikas algupärane draamatekst ei satu mängukavadesse just ülemäära tihti, kuid seda suurem on rõõm nüüd. Unduski tekst on äärmiselt nauditav lugemine –  autor käib ajaloolise materjaliga julgelt ja kergelt ümber, kerib lugeja silme ette hoogsa filmilindi – ning, nagu on tõestanud lavastaja Margus Kasterpalu, ka suhteliselt teatrisõbralik. See on märgiline teos, mida küllap hooajaülevaadeteski nimetatakse.

 

Vaatemäng sööb sõnu

Paratamatult on nii rikka teksti lavastamine riskantne, kerkib küsimusi „kas?” ja „kuidas?”. Lavastuse varjutamiseks on „Boulgakoffis” võimeline nii tekst ise kui ka Bulgakovi isik ja looming. Hirm teha ühele või teisele ülekohut on täiesti põhjendatud. Sellel või mõnel teisel põhjusel on Kasterpalu jäänud väga autoritruuks, kärpides ja muutes vaid üksikuid momente – põhiliselt teatri võimalusi arvestades ja lavastuse selguse huvides. Ta on nägemust teatrisse transportides esile tõstnud eelkõige ülevat ja saladuslikku, jätnud iroonilise ühiskonnakriitika kuhugi tagaplaanile, puhtalt teksti tasandile. See on ehk mõnevõrra mõistetav, sest Unduski mõte on tihe ja otsesele tegevusele lisaks teise või kolmanda tasandi ehitamine hajutaks kuulaja-vaataja niigi koormatud tähelepanu. Ometi oleks siin-seal tulnud kasuks monoloogides pikaks veninud lausete lihtsustamine ja pikkade kirjanduslike mõttepauside vähendamine dialoogides. Nii oleks ehk juurde tekkinud veidi mänguruumi ning vähenenud langemine kaalukasse teatraalsusse. Ega teatraalsus juba eos halb ole, oh ei, kuid arvestades teksti raskust, eriti lõpustseenides, vajanuks see rohkem tasakaalustust ja ettevalmistust. Kaks vaatust järjest suuri sõnu ja mõtteid jälgida on väsitav ning ettevaatliku doseerimiseta kaob Boulgakoffi surmastseeniks veidike publiku tähelepanust. Ja sellest on kahju.

Tavapärasest suurejoonelisema teatraalsuse tekkimisel on suur panus nii Pille Jänese kunstnikutööl kui ka Toomas Lunge muusikalisel kujundusel. Eriti õnnestunud ja paigas tundub olevat just lavakujundus: jõuline, märkimisväärselt efektne ja külluslik, kusjuures on ometi leitud kvantiteedi ja kvaliteedi tasakaal. Suur lühter keset väikest lava muutub kogu tegevuse seisukohalt mõjuvamaks teljeks kui alguses oodatud. Ka Lunge muusikaline kujundus on seesugust laia joont järginud ja suudab kohati isegi sama sammu astuda. Ometi oleks aga tihedama teksti taustaks rohkem vaikust või vähemalt piano’t soovinud. Üks asi veel: huvitav, et nii jõuline (lava-, heli-, valgus-) kujundus on just väikesesse saali surutud. Mitu korda tekkis etenduse jooksul mõte, kas ei oleks see suurele lavale paremini passinud. Kuid järele mõeldes – ei. Suures saalis oleks muidugi efektitsemine rohkem omal kohal olnud ja vähem mõtteainet pakkunud, kuid Boulgakoffi hüplik mõttelõng ja tegelastevahelised peened suhted läinuksid liiga avali ruumis kaduma.

 

Bulgakov-Toompere-Boulgakoff

Esietenduse-eelses intervjuus vihjas Eva Kübar, et peale Hendrik Toompere polekski keegi teine nimiosasse sobitunud (Postimees 12. I). Eks seda väidet on nüüd, pärast mitmekuulist juttu ja Toompere õnnestunud rolli, üsna raske ümber lükata, kuid veidi vaielda võib sellegipoolest. Eesti teatripere võib olla piiratud, kuid nii suur on see küll, et üle ühe sobiva vanuse, tüpaaži ja ajagraafikuga meesnäitleja leida. Muidugi oleks kellegi teise Boulgakoff olnud hoopis teistsugune Boulgakoff, kuid selles mõte ju ongi. Samas – Toompere on Toompere, ja ükskõik, kas lavastajal see mõte rollijaotust tehes peast läbi käis või mitte, on üks Konrad Mägi näitleja CV-s (ja publiku lühikeses mälus!) parajalt suur nimi. Et ennetada väärarvamusi ja pahameelt – ei, Toompere ei korda ennast. Laval on Boulgakoff, nimiosalisele vääriliselt veenev, ettearvamatu ja laetud. Peaaegu terve etenduse aja on ta publiku silme ees ja kui mitte tegevuse keskpunkt siis vähemalt selle tugi. Välja arvatud eespool mainitud viimases stseenis, kus Boulgakoffil kanda üks olulisematest monoloogidest (Unduski teksti järgi on tegu küll dialoogiga, kuid Kasterpalu on Sidonija (Merle Palmiste) teksti veidi kärpinud ning tema repliikidele vaatamata jätab see monoloogi mulje, sestap ka meelevaldne liigitus). Undusk on ehitanud surmastseeni kulminatsiooni filmilikule lõppkaadrile ja eufoorilisele mõttelennule, Kasterpalu on aga terve autoga kihutamise osa asendanud lühtriga kiikumisega. Iseenesest hea lahendus, kuid kuna sõit venib parajalt pikaks ning laval on peale peategelaste jutu ka muud kära ja saginat, ei leia Boulgakoffi viimased sõnad vajalikku toetuspinda ja rõhku.

Teistest osatäitjatest rääkides on oluline, et taas on Draamateatri laval niivõrd selgelt ja soojalt välja joonistuvad inimsuhted: Boulgakoff-Sidonija ja Boulgakoff-Popov, mis ei vaja mitte mingeid sõnalisi seletusi. Pilgu, hääletooni ja liikumise järgi võib momentaanselt mõista peategelase suhet oma naise Sidonija ja sõbra Popoviga (Jan Uuspõld). Kahjuks jääb aga just Palmiste Sidonija olemus avamata ning võib vaid mõistatada, kas tegemist oli visandliku kõrvaltegelase või Boulgakoffile võrdväärse partneriga. Unduski teksti järgi ei olekski Sidonijast rohkem teada saanud, seda enam, et naispeategelasel oma ühtset prototüüpi ei ole, kuid Bulgakovi kolmanda abikaasa Jelena päevikust („Meistri ja Margarita päevik”, 2003, Tänapäev) võinuks lakoonilistele sissekannetele vaatamata leida üht-teist emotsionaalsemat ja elulähedasemat.

Lisaks esipaarile jäi kõige enam silma Jan Uuspõllu Popov, ja seda peale eelmainitud sõbrasuhtele lisaks ühe lühikese monoloogi tõttu teise vaatuse alguses. Uuspõld on üks nendest üsnagi haruldastest näitlejatest, kes suudavad tänu tehnikale, vilumusele ja sisendusjõule kanda väga pikki tekste, sealhulgas ka monotükke. Kogenud teatripedagoogid ja -uurijad võiksid nüüd vajadusel vastu vaielda, aga publiku hulgast vaadates jääb mulje, et see on täiesti eraldi klass näitlejaid: vähese tekstiga peaaegu silmapaistmatud, aga pikema tekstiga, olgu roll nii väike kui tahes, paratamatult meeldejäävad. Selline oli ka Uuspõllu Popov – puhas ja segamatu, kõik elemendid täpselt paigas –, kes paariks ajahetkeks publiku ühtse ja lahutamatu tähelepanu enda külge kleebib. Muidugi on lavastajal koos heli ja valgusega selliste hetkede loomises suur roll ning näitleja üksi ei suudaks vastavat olukorda ebasoodsates tingimustes luua, kuid seda enam on kummaline, et ”Boulgakoffis” jäi kõige ilusamaks monoloogiks Popovi, mitte Boulgakoffi oma. Aga võib-olla oligi nii parem, räägib Popov ju Bulgakovi enda sõnu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming