Löö ja kiirusta, ent ära rabele!

Igor Garšnek

 

 

Tanel Saar ja Andres Karu teevad teatris sporti. Marge Martin

Andri Beyeler, “KICK & RUSH”. Tõlkinud Heli Meisterson, lavastaja Kadi Tudre, kunstnik Marge Martin. Osades Tanel Saar, Margo Teder ja Andres Karu. VAT-teatri etendus Tallinna Kunstihoones 28. X.

Andri Beyeleri jalgpalliteemalist näitemängu “Kick & Rush” sai Kunstihoones näha projekti “Kas te räägite jalgpalli?” avalöögina. Umbes tunnine etendus kulges hoogsas tempos ja lennukas lavastuses ega muutunud publikule karistuslöögiks.

Lühikeses eeltutvustuses on “Kick & Rush’i” nimetatud noortetükiks – ühelt poolt on ta seda kindlasti, kuid mitte ainult “noortekas”. Tõsi küll, kogu tegevustik keerleb vutimängu ümber: kolmest tegelasest kaks istub spordisärkides jalgpallimeeskonna varupingil ning, oodates asjatult väljakule pääsemist, elab oma nördimust välja mängivaid kaaslasi “õpetades” ning nende ebaõnne kirudes. Oma “koosa” saab ka treener, see vana säga, kes neid võistlema ei lase. Teda sajatatakse loomulikult siis, kui treener neid ei näe ega kuule. Ning seda müütilist treenerit ei näe-kuule ka publik, tema olemasolust saab aimu vaid hetkil, kui poisid tema kujuteldava kujuga suhtlevad – nagu räägitaks telefoniga, kus on kuulda vaid üht poolt.

Perioodiliselt ilmub nimetatud kahe spordipoisi, Mischa ja Chrigeli seltskonda kolmas tegelane, nahktagis Lorenz, kes on hädavarestest jalgpalluritele vastukaaluks rokkarivälimusega küünik ning kes ilgub vutimängu ja mängijate üle nii mis jaksab. Ärritades ja frustreerides sellega õnnetut Mischat ja Chrigelit veelgi enam. Ent kokku moodustavad nad “kuldse trio”, kus Chrigel (Andres Karu) on ärplev praalija, Mischa (Margo Teder) heitunud luuser ning Lorenz (Tanel Saar) mõnitav irvhammas. Pärast räägib Lorenz oma bändi asutamise plaanidest, siis selgub, et “kiiksuga” luuser on temagi. Nimelt on Lorenz kindel, et kuna tema “õemehe sugulasel on üks tuttav, kes tunneb ühte plaadifirma omanikku”, siis on tema veel olematule bändile kõik maailma suurlavad juba ette valla.

Lavastatud on see näitemäng küll minimalistlike vahenditega, ent kahtlemata nutikalt. Nimelt istuvad poisid publiku ees poodiumil ning, vaadates üle saalisviibijate peade, kommenteerivad matši, mis peaks justkui toimuma kuskil saali tagumises osas. Ning teevad seda niivõrd kaasakiskuvalt ja emotsionaalselt, et tekib lausa kiusatus üle õla kiigata, et mis seal siis õigupoolest sünnib. Peale treeneri on kujuteldavaid tegelasi veelgi: Mischa ema, kes lootuses poega mängimas näha staadionil istub, ning kaks tüdrukut, kes näikse poiste pruudid olevat. Nende (nagu treenerigi) olemasolust saame aimu vaid siis, kui prožektor valgustab välja seinale kinnitatud sildid nende nimedega, või siis, kui nad poistel jutuks tulevad. Ja lõpuks pääsevad korraks mängu ka äpardunud spordipoisid – alguses Mischa, hiljem ka Chrigel –, ent lootusetu mängu seis sellest oluliselt ei muutu.

Sellisena paistab siis “Kick & Rush’i” lugu n-ö pealispinnalt, ega seal peale ärplemise-kirumise ju suurt midagi ei toimugi. Otse loomulikult nõuab see head näitlejatööd: koloriitsete rollilahendustega paistavad silma nii Andres Karu kui Tanel Saar, Margo Tederi Mischa karakter ei joonistu nende varjust sedavõrd eredalt välja lihtsalt põhjusel, et juba näitekirjanik ise on Mischa rolli asetanud pigem teisele plaanile.

Aga selle pealispindse story all võib aimata ka teist lugu, mis puudutab ehk meid kõiki, mitte ainult vutipoisse. Lavastaja Kadi Tudre on öelnud, et elamine ühiskonna edukultuses on võrreldav vanglaeluga. Edu saavutamise valemeid on mõistagi mitmeid, ent tavaarusaam toetub üldlevinud klišeedele, mida võib tõesti iseloomustada kui “löö” (kick) ja “kiirusta” (rush), loomulikult õigel ajal ja õiges kohas. Ent kui aeg ja kohtki valed, siis võib tulemuseks olla hoopis “lahmi” ja “rabele”. Seda vutipoiste lugu võibki ju vaadelda kui allegooriat edukultuse lummuses inimestest, kes nii oma vaimse piiratuse kui ebasoodsate olude tõttu jäävad elu lõpuni mängijate varupingile. Ning see pidev varumängija staatus ei puuduta vaid väikseid ettureid, on ka n-ö varimängijaid.

Ka Eesti “poliitilisel jalgpallimaastikul” on treenereid, kes ei suuda otsustada linnapea- ja ministriameti vahel, ning “tankiste”, kes iial ei löö ühtki poliitilist väravat. Headest söötudest hoolimata. Ka paljude meie “poliitiliste vutimeeste” põhitegevus piirneb vaid ärplemise ja sajatamisega, mis mängu kulgu ei mõjuta. Kuna see on ette ära otsustatud juba palju varem. Ja siin võib sisse tuua Suure Juhi ehk nähtamatu treeneri paralleeli, keda kõik küll seljataga kiruvad, kuid kelle “tõelist palet” pole keegi nagu õieti märganudki.

Ent, tulles nüüd konkreetse näitemängu juurde tagasi, peab tõdema, et mingit moraliseerivat lõpplahendust sel (õnneks) pole. Mingit karakterite arengudünaamikat oleks lõpuosas ju siiski oodanud. Praegune lavastus näib jätvat otsad pigem lahti: ei saa päris hästi aru, kas tegelased loobuvad oma illusioonidest teadlikult või löövad käega. Või kas nad üldse loobuvad, ehk näeme neid varumängijate pingil veelgi? Siit võiks muidugi edasi küsida – aga kas meie oma eduillusioonidest niisama lihtsalt siis loobume?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming