Lõpetamata serenaad pannipillile

Pille-Riin Purje

Konarlikum ja otsivam oma on tunduvalt usaldusväärsem teatrinähtus kui well-made võõras. “Börs ja Börsitar”: Juhan – Arvo Raimo. JAANUS LAAGRIKÜLL

Ugala teatri näitleja Ott Aardami esimene katseke omakirjutatud näitemäng ise lavale seada on kenasti korda läinud. Esietenduse publik väljus saalist, huulil muhelus ja südames kevadine lootus, et armastus on tugevam kui… raha. Mitte see ebareaalne, börsil pööritatav raha, vaid väiksed ja hoomatavad summad, millest üheks (petlikuks?) sekundiks näikse olenevat inimlapse saatus.  

Oma laadilt meenutas “Börs ja Börsitar” kahte varem nähtud teatrilugu. Üks neist, Presnjakovide “Terrorism” sealsamas Ugalas, Aardami kursusevenna Priit Võigemasti lavastuses; teine ja isegi puhtam paralleel tekkis aga Mart Aasa näidendiga “Kõik on noored” Theatrumis. “Börsi ja Börsitari” naljakatest, samas vargsi hingekriipivatest sketšidest kokku pandud tekst annab näitlejatele võimaluse luua vaimukaid karakterrolle. Kõik osalised ansamblis kasutavad oma mänguvõimalusi rõõmuga, näitetrupi soe ja ühtehoidev meeleolu kandub saali. Läbivaid tegelasi on kaks, nende kohtumine loo telg:  muusikaakadeemia üliõpilane Jasper Kõlu (Karol Kuntsel), sinisilmne boheem, kes tunneb end rahakesksema mõtteviisiga sfäärides ilmavõõrana ja ebamugavalt; ja kuulutuste börsil töötav Sille Salu (Hilje Murel), kes kaotamas lootust mehele saada ja otsustanud ise ette võtta tutvumiskuulutused. Sümpaatsed ja elusad rollid, kellega on võimalus samastuda või poolehoidvalt muiata. Mõlemad näitlejad tunnetavad hästi väikse saali väljenduslaadi, ehkki mängivad veidi erinevas võtmes. Karol Kuntsel loob oma rolli nullstiilis, vahenditu siirusega, ilma “kiiksuta”. Hilje Murel kasutab julgelt ja erksalt (tragi)koomika varjundeid, tõestades taas, et on hetkel üks huvitavamaid pooltoonides huumori- ja irooniatajuga näitlejaid. Sillest kujuneb lavastuse peategelane, loo vedaja.

Kõrvalrollide värvikas galeriis on igal näitlejal võimalus teha mitu rolli. Eriti stiilipuhta žanritunnetusega hakkab silma Andres Tabun neljas eriilmelises osas. Markantseim tüüp on Tabuni karaokeäss Rauns: lodeva eluperemehe poosiga enesekeskne seiklustenoolija, kummatigi mängitud nii, et kui tema mask langeb, hakkab peaaegu kurb. Vahva lehviv tegelane on Tabunil ka muusikaakadeemia professor, endine ooperilaulja Hans Vare. Tanel Ingi mängib hasardiga kaht vastandlikku vennikest: pudi diktsiooniga, üleni hajali ja andunud muusikaakadeemia õppejõudu Viljar Pessi ning üleskeeratud reipusega toimivat Estpani müügimeest Kaurot, kel “praadimistarvikutest” ammu kõrini. Tabuni ja Ingi rollides on säravaid nihkenüansse heldemalt kui teistel, ses mõttes jäi lavastussüsteem justkui poolele teele. Aga egas esietendusega lugu veel valmis saanud. Oma isikupära on nii Laura Petersoni temperamentsel ja spontaansel Mairisel kui Leila Sääliku, Vilma Luige, Jaanus Kase loodud väiksemates rollides. Loetavad elulood ja üksilduse teema toovad kaasa kaks kontrastset tegelast, “esimene ja teine Eesti”. Juhan (Arvo Raimo), leskmees maalt, kes puhtsüdamlikult muretseb, et tal “pole hobisid”, naistele ju meeldivad hobid… Ning Tuuli (Maria Soomets), rikka mehe sisimas pidetu naine, kes oma “naturaalses” kodus ei oska ise olla loomulik. See, kuis Tuuli imikust laps rääkima õpib, on üks värskemaid, veidra absurdini viidud leide.

Jaanus Laagrikülli lavapilt näis üleliiagi realistlik, põhirõhuga “uste komöödial”. Mängulisemalt kasutati ära läbipaistev vahesein Sille töökohas. Varjuteater lembestseenis kujunes ilmselt sihilikuks klišeeks ja üksiti paroodiaks. 

Esietendusel ei olnud kõik stseenid veel piisava löövusega puänteeritud või olid nimme maheda muigega õhku jäetud. Ott Aardami teksti ja lavastuse huumor on napp ja vihjeline, rajatud ootuspäratutele kujunditele: pannidest tehtud pill, Internetis reaalajas tantsiv neegrinaine jms. Suurepärane leid on foto kavalehel. “Börsi ja Börsitari” maksab erksalt vaadata, et varjatumad detailid ei jääks kahe silma vahele. Näiteks see, kui tähendusrikkas pakendis peitub raha lavastuse finaalikaadris. Väike vihje puudutab ausamalt kui Hollywoodi mõõtu õnnelik lõpp. Ugala uuslavastus tõestabki, et konarlikum ja otsivam oma on tunduvalt etem ja usaldusväärsem teatrinähtus kui well-made võõras. Karaokesoolosid võib ju lihvida, aga eks see tähendagi oma lauluhääle minetamist. “Börs ja Börsitar” on pannipillil mängitud  naljakas ja nukker serenaad, mille viimased noodid jäävad publiku kujutelmades õhuliselt sillerdama.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht