Lätlane näitab, eestlane vaatab

Allan Kress

 

“Hellus” (Riia Uus teater): armastuskolmnurk ja mitukümmend kilo savi.

 

Eesti Lavastajate Liidu toetusel käisin mõned nädalad tagasi lõunanaabrite juures läti teatri eelmise hooaja parimate uuslavastuste ülevaatefestivalil “Spēlmaņu Nakts” (“Mängurite Ööd”), mis toimus Riias ja Valmieras ja päädis 23. novembril teatripreemiate nominentide auhindamisega Liepājas. Üritus on analoogiline meie teatripäevapidustustega. Läti teatriüldsus tähistabki seda igal aastal just sel kuupäeval, pidades au sees Läti rahvusromantikust legendlavastaja Eduards Smilgise (1886 – 1966, umbes nagu “Läti Panso”) sünnipäeva.

 

 

Kuidas on su vaimuseis?

 

Vaataja või vaatlejana oli esmapilk päris ehmatav. Teatritegelaste komisjon oli draamanominentideks esitanud kolmteist lavastust, millest meil õnnestus vaadata kaheksat. (“Spēlmaņu Nakts” etendusi mängiti küll rohkematel päevadel, kuid Läti Uus Teatriinstituut ja Läti Teatriliit organiseerisid neljale päevale enne auhindamist võimalikult palju festivalilavastusi, mida olidki väliskülalised vaatama oodatud. Et pilt kirjum saaks, leiti külalistele võimalus vaadata veel kolme lavastust pluss omal valikul ühte.)

Nominentlavastustest kolme hinnati uue läti dramaturgia kategoorias; neist (parim?) see, mida meile näidati oli kolmveerandteisttunnine poisi ja tüdruku “kooliteatrilaadne” pisikeses keldriurkas mängitud lugu, mille põhiväärtuseks on vaid kodumaise dramaturgia esiletoomine (Ansels Kaugers, “Artis vaikib, Alice vaikib”, teater TT). Kuid teades ja kuuldes koha peal lisaks, kui olematu on läti nüüdisdramaturgia, on selline valik muidugi põhjendatud.

Kümnest ülejäänud nominendist kaks olid Läti Nukuteatri lasteetendused, mida kahjuks polnud külalistele pakutud programmi lülitatud. Kahju, sest teades Latvijas Leļļu teātris’e üldist, suhteliselt kõrget taset ei pakkunud meile näidatud lavastused (peale teekondi etendustele Riia vihmas ja tuules) suurt midagi. Kas tõesti oli lastelavastuste “häbenemise” põhjuseks tuttavlik olukord – ühel pool veelahet asuvad tõsised teatritundjad, kelle pilk ulatub harva laste- ja noortelavastusi kaema, rääkimata sisulisest huvist. Teisel pool aga infantiilsevõitu ja halavad nuku- ja lasteteatritegijad. Õnneks Eestis on olukord ja asjassepuutuvad jõudsalt leidmas kuldset keskteed.

Ametliku kava lisana pakuti vaadata veel kolme lavastust. Neist üks oli narkoteemaline Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin” Läti rahvusteatri väikeses saalis (lav Regnars Vaivars). Teine oli nukuteatrit tudeerinud üliõpilaste lõbus kapustnik, omaloominguline grupitöö “Daniel Ray lugu” teatrilt “umka.lv”, mis sobinuks ehk mõne Venemaal toimuva teatrifestivali õhtusesse klubiprogrammi. Kolmandat, kohmakat (eelkõige lähenemiselt, mõttelt) liikumisetendust “Kolm sõna” teatrilt TT kommenteeris teatrikriitik Andres Keil: “Loominguliselt liikuvate noorte tants kuskil malevapeol”, mida see ka meenutas, aga nii halvustavalt ei maksnuks suhtuda ka. Tegelikult oli n-ö kolmanda lisaetendusena valida nelja pea samal kellaajal algava lavastuse vahel. Meilgi Vene teatri mängukavas olev Dostojevski lühijuttudel põhinev ning ka Läti ja Leedu vene teatrites järjepanu Roman Kozaki lavastatud “Russkii smehh” Riia Vene draamateatris, veteranlavastaja Pēteris Krilovsi lavastatud “Kuritöö ja karistus” Läti Rahvusteatris ning “Caligula” eest parima lavastaja tiitli pälvinud Dž. Dž. (Džii Džii ongi ametlik eesnimi) Džilindžersi lavastatud “Aednik Kamal” Riia Uues teatris, mis oli ka minu esmavalik.

Kõrgelt koteeritud lavastaja Džilindžersi töö osutus küllaltki sisutühjaks ja põhjendamatute väliste vahenditega (mingid seletamatud muusikalised vahepalad) huvitavaks upitada püütud lavastuseks. Kuna õues sadas vihma, võiks ühe järjekordse muusikalise vahepala ajal saalist pääsenu kiirustamist eespoolmainitud liikumisetendusele, iseloomustada sõna otseses mõttes jooksuna “vihma käest räästa alla”. Ilmselt polnud korraldajatel sellele õhtule miskit “seksikat“ leida, või sai neljast võimalikust lavastusest lihtsalt kaks ebaõnnestumist valitud.

Nominatsioonikavast veel mainimata jäänud kaheksa lavastust jagunesid hindamiseks kahes kategoorias: tavapärane “parim draamalavastus” ja uue kategooriana mittetraditsioonilist lavastuskeelt hindav “aasta innovatsioon” (millest Riia Uue teatri “Sonjat”, lav Alvis Hermanis) kahjuks neil päevil Riias ei mängitud.

 

 

On paremaid ja halvemaid aegu

 

Dž. Dž. Džilindžersi (on ikka mees endale nime võtnud) “Caligula” – hooaja parim lavastus ja lavastaja – oli suurejooneline ja tiitlit väärt. Kahjuks nägime nii seda kui ka Läti-Sloveenia teatrite “umka.lv” & “Betontanc” ühisprojektina valminud objekti- ja nukuteatri valdkonda kuuluvat “Näita oma nägu” (lav Matjaž Pograjc) videolt. Esimest ei saanud mängida turvanõuete tõttu – mõne päeva pärast toimunud NATO tippkohtumine kasutas sama saali. Teise lavastuse mängimine on lihtsalt väga kulukas alates sloveenide kohale toomisest kuni tehnika jm rendini. Kui mõne lavastuse puhul pole tegelikult oluline, kas näed seda otse või telepildis, siis nende puhul oleks “elusa” etenduse nägemine kaheldamatult võimsa(ma) mulje jätnud. Paradoksaalne küll, aga subjektiivselt olid need kindlasti nähtutest parimad tööd.

Omapäraseim lavakujundus (Māris Grosbahs) oli Elīna Cērpa debüütlavastusel (J. L. Borgese järgi) “Hellus” Riia Uues teatris, milles kasutati värsket(!) savi. Umbes 5,5 meetrise läbimõõduga ringikujuline lava oli kaetud saviga, millel näitlejad kõndisid, aelesid jne. Mitukümmend kilo savi mätsiti kokku ja lahti kogu tund ja viiskümmend minutit kestva etenduse aja – vaesed lavatöölised, kes pidid seda savi kuidagi värskena hoidma, lavale ja dekoratsiooniruumi pakkima. Igavikuline armastuskolmnurga teemaline lugu, tegelasteks kaks venda ja naine, oli haarav ning tunnipikkusena võiks see ilma erilise sisulise arenguta (aga ikkagi debüüt)lavastus olla laineidlööv mitmel festivalil.

 

 

1 in 2 – üks lavastus kahes kategoorias

 

Mõlemas kategoorias – parim draamalavastus ja aasta innovatsioon – nomineeriti, kuid jäi lavastuslikult premeerimata David Harrowesi (meil Ugalaski 1999/2000 mängitud) “Noad kanade sees” (lav Gatis Šmits, Daile teater), mis oli küll huvitavalt ja pingestatult lahendatud, kuid jäi oma staatilisuses veidi igavaks (lavastusele anti siiski igati õigustatult, kolm (!) preemiat: parim naisnäitleja – Rēzija Kalniņa, parim meesnäitleja Artūrs Skrastinš ja parim(ad) kosüümikunstnik(ud) Mare Mastiņa ja Rolands Pēterkops). Teine kahes kategoorias nomineeritu oli hooaja innovatsioonipreemia saanud Riia Uue teatri “Jää”. Vene postmodernistliku liikumise “skandaalse ikooni” Vladimir Sorokini romaani põhjal pakkus Alvis Hermanis tõlgenduse, mille puhul paeluvamaks osutus eelkõige materjalivalik ja ideeline lahendus. Mänguplatsi (areeni) ümbritsevale publikule jagasid kolmteist näitlejat iga osa algul (teksti)raamatud, millest sai paralleelselt näitlejate poolt etteloetava ja stseeniti esitatuna näha samade näitlejatega stseenisituatsioone kujutavaid fotosid, koomikseid ja temaatilisi ajastufotosid; väga sisukas ja dramaturgilis-kirjanduslik lahendus. Hoolimata mõjusatest lavastuslikest leidudest jäi lavastus siiski veidi agitkavalikuks.

Kuluaarides räägitut, et Läti teatri tasemeks on Hermanise (Riia Uus) teater ja Valmiera, siis tükk tühja maad ja teised, ei tahaks hästi uskuda. Riias asuva teatri Daile (tõlkes täpset sõna Eesti keeles pole, aga midagi “ilu” ja/või “kaunis” segu) “Caligula” ja “Noad kanade sees” küll nii ei luba arvata. Pigem oleks rohkem oodanud esimeselt, nn Valmiera päevalt. Mõlemad Valmiera Draamateatri lavastused, F. Dostojevski “Idioot” (lav Olğerts Kroders) ja A. Ostrovski “Süüta süüdlased” (lav Fēlikss Deičs) olid justkui “olemas”, kuid viisakalt öeldes igavalt (ja ka väliselt) professionaalselt lahendatud. Tähelepanu pälvis eelkõige “Idioodi” kujundus – lavaportaali vahele paigutatud tribüünil istunud publikule avanes teatri tühi suur lava, mida piirasid kolmest küljest mõnesentimeetriste vahedega (oli võimalik näha, mis seinte taga toimus) maast kõrgusesse ulatuvad tumedad kummiribad, mille vahelt siseneti lavale. Seintetagune oli pidevalt täidetud oma lavakorda ootavate tegelastega, kes lavastust visuaalselt ning mõtteliselt rikastades oma seintetagust elu elasid. Ka kostüümid (kostüümikunstnik nii sel kui “Caligulal” Ilze Vītolina) ja lava kate, mis meenutas kohevat udusulgedest vaipa, olid tumedad-hallid. Kokkuvõtvalt: suur, sünge, pehme ja võimas. Lavastuse kunstnik  Mārtinš Vilkārsis (samuti ka “Caligula”) pälvis ka parima kunstniku auhinna.

Üldmulje paranes koju tagasi jõudes, aga eks ootused olegi niisuguste väljasõitude puhul kõrgendatud. Samuti tulevad sageli mängu ka mingid asjaolud, mis ei võimalda korraldajatel ideaalpilti näidata. Õnneks või kahjuks pole silme ees nimekirja, millistest lavastustest ja tegijatest meie teatriaasta parimad sõelutakse… Ka president Ilvese kuskil kõnes poetatud teema, et “Soome on Eestile kui Suurem Vend” võttis meie ja ülemerenaabrite, st soomeugrilaste päralt jäänud teatriklubis mõttetuid(?) tuure. Selles kontekstis on Läti ja Eesti vähemalt geograafilis-ajalooliselt poolgeneetiliselt seotud. Midagi sarnast meis ju siis on. Nii et vaadakem peeglisse, “õppigem keeled ja kandkem kübarad”.

Jätkem meelde ka keerulisevõitu nimed, hoolimata heatahtlikust kriitikast soovitan järgmise aasta novembri keskel Lätis viibides mainitud nimesid afiššidelt otsida, nemad teevad praegu läti teatriilma.

 

P. S. Harvu meievahelisi kontakte turgutab praegu Andres Lepik, lavastades Valmiera Draamateatris Kiviräha “Eesti matust”, mis esietendus eile, 14. detsembril. Ah jaa, Ivo Eensalu lavastas Riias hiljuti “West Side Story” aga Valmieras valminud Lepiku lavastus erutab teatriuudisena rohkem. Alates põnevast PR-väljakutsest teatri müügiosakonnale.  Piletikassast kuuldu:

– Läti piletiostja: (kõhevil) Oot, mis see nüüd on? Komöödia? Matus?…

– Kassiir: Tegemist on komöödiaga eestlastest.

– Läti piletiostja: (põnevil) Tõesti! Palun neli piletit!

Muide, ēst matus on Läti keeles – süüa juukseid. Vaat mis mulje meie originaalpealkiri võib jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht