Lapsemeelne sissejuhatus Anderseni maailma

Hanneleen Pihlak

Urmas Lennuk, “Muinasjutumees”. Lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kalju Kivi, helilooja Ardo-Ran Varres. Osades Andres Roosileht või Hendrik Toompere, Ingrid Isotamm või Laura Nõlvak, Karin Rask või Lee Trei, Anti Kobin või Taavi Tõnisson, Tarmo Männard või Riho Rosberg, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis. Esietendus Eesti Nukuteatris 10. XII.  

Eesti Nukuteatris pannakse Anderseni aastale punkt sooja ja humoorika jõululavastusega “Muinasjutumees”. Tegu on Urmas Lennuki kollaažiga Anderseni tuntumatest muinasjuttudest.

Külmas katusekambris kirjutab Muinasjutumees Ants Kristjan (Hendrik Toompere) kurba muinasjuttu Tuletikutüdrukust (Laura Nõlvak). Loosse sekkub sõnakas pardipoeg Inetu (Lee Trei), kes võitleb õigluse ja õnnelike lõppude eest. Saabub muinasjutte ostma tulnud Kuningas (Taavi Tõnisson) ning käivitub lugu, kus kohtutakse veel Vankumatu Tinasõduri (Tarmo Männard) ja Lumekuningannaga (Tiina Tõnis).

Muinasjuttude ja tegelaste põimimine üheks looks on kahtlemata huvitav mõte. Tulemus on fantaasiarikas ja leidlik – lavale toodu haakub uueks tervikuks. Markeeritult mängitakse läbi vaid jutt Pöial-Liisist, ülejäänud tegelastel on küll teatud määral oma muinasjutu slepp taga, kuid eelkõige on nad iseseisvad tegelased, kes astuvad oma lugudest välja. Nalja ja äratundmisrõõmu pakutakse igale vanusele. Lapseliku huumori kõrval (millele noor publik rõõmuga reageerib) võib täiskasvanud vaataja märgata tekstis vihjeid Hando Runneli luulele, Interneti-ajastule, Elmo Nüganeni Pantalonele.

Ei tea, kuivõrd lapsed saalis originaalmuinasjuttudega tuttavad on, kuid “Muinasjutumeest” saab vaadata ka täiesti omaette loona. Tegemist võiks olla ühe Anderseni muinasjutte lugenud lapse jõuluunenäoga, kus tegelased kokku saavad ning üksteise ja oma mured lastepäraselt ja mõistlikult lahendavad. Miks ei võikski näiteks Tinasõdur olla sellepärast ühe jalaga, et mõlemad jalad kogemata ühte püksisäärde toppis?

Lavakujundus sobib lastelavastusele: soojades jõulu toonides katusekamber on täidetud huvitavate detailidega, nii et lastele peaks avastamist jätkuma. Lisaks on mitmeid väga ilusaid ja efektseid visuaalseid lahendusi (Tuletikutüdruk kesk lendlevaid lumehelbeid, Lumekuninganna ilmumine).

“Muinasjutumehe” positiivseks jooneks on kõikide tegelaste loomulik lapselikkus ja lastepärasus, mida näitlejate südamlikult vaimukas mäng igati toetab. Meeldejäävaima ja nüansirikkaima rolli teeb Taavi Tõnisson Kuningana. Hendrik Toompere täidab lava muheduse ja talle omase improviseerimislustiga.

Lavastus on üldiselt hoogne ning liikumine karakteerne ja ilmekas, kuid lugu on päris väikestel siiski kohati raske jälgida. “Muinasjutumees” pakub kahtlemata rohkem sellele vanuserühmale, kes kogu teksti vastu võtta suudab. Kõige rohkem hajub laste tähelepanu Pöial-Liisi loo ajal: Hendrik Toompere ja Taavi Tõnissoni vaimukatest ümberkehastumistest hoolimata ei suuda vaataja lugu markeerimise tõttu ilmselt näitlejatega kaasa kujutleda. Suurim miinus on aga halb nähtavus; peaaegu tõusuta saal ning madal lava sunnivad lapsi laval toimuva nägemiseks alatasa püsti tõusma.

Mõningasest õpetlikkusest hoolimata pole lavastuses ei ninnunännutamist ega moraliseerimist. Kõlama jäävad lihtsad ja inimlikud tõed: inetu pardipoegki ei pea tingimata moonduma luigeks, sest “elus olla on niigi tore, peaasi, et ei ole südames loll”. Mis peamine: pole olemas sellist asja nagu “ainult muinasjutt”. Iga muinasjututegelane on ära teeninud oma nime ja õnneliku lõpuga jutu. Vaatamata sellele, et tegu pole tipplastelavastusega, on “Muinasjutumees” tore jõuluaegne meelelahutus ning viib ehk nii mõnegi lapse ja miks mitte ka täiskasvanu Anderseni muinasjuttude juurde.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming