Las nad siis olla …

Kertu Moppel on loonud selge loogikaga maailma, kus etendajad püsivad küll oma tegelases, kuid on nende suhtes kõrvaltvaatajad – kusjuures heatahtlikud.

OTT KARULIN

Eesti Draamateatri „Väikekodanlased“, autor Maksim Gorki, tõlkijad Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp, lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, videokunstnik Emer Värk, valguskunstnik Triin Suvi ja muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk, Marta Laan, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus ja Liis Haab. Esietendus 16. III suures saalis.

Kes sa oled? Oma õnne sepp, kes rügab palehigis, kuni kätes pole rammuraasugi vasarat koju tassida? Töö on raske ja ülemus loll, aga mis siis, kui töö tegelikult meeldib ja suurt juhti näeb alasi ääres haruharva. Õpetaja: väike tulu, suur mure, aga see-eest vihikutäis väsimust? Kõrgharidusega naine on atraktiivne … vaid talle endale. Igavene üliõpilane, mis sest, et ei pidanud aastakestki toitva ema rüpes vastu? Revolutsioon sööb oma lapsed – eriti Venemaal, nii siis kui ka nüüd.

Ole, mis sa oled – joodikud on ikka ja alati huvitavamad. Kui nad ka on kuradi vasakliberaalid. Seegi ju jumalast antud.

Gorki „Väikekodanlased“ on Kertu Moppeli lavastuses põlvkondade tragikomöödia, kus isa (Indrek Sammul) võitleb pigem silmapiiri siredust lõhkuva lilleõiega, kui vähemalt teesklebki, et mõistab oma (kasu)lapsi, nagu sai neid siinkohal esimeses lõigus kirjeldatud ning keda kehastavad vastavalt Hendrik Toompere noorem, Liisa Saaremäel ja Robert Annus. Kuigi lugu spiraalitab peamiselt just nende kolme suhete (või nende puudumise) ümber, tõuseb peategelaseks Sammuli isa kõrvale hoopis Lauri Kaldoja mängitud üürnik Teterev. See ei tähenda sugugi, et teised näitlejad ei suuda oma tegelastele liha luudele mängida, sest just Liisa Saaremäel tütar Tatjanana paneb end äärmise tähelepanelikkusega jälgima. Niivõrd vastuolulisena mõjub pealispindsel vaatamisel tema peaaegu tšehhovlikult eemalehoidev, aina vihikusse puuritud pilguga õpetajanna, kes seejuures ka kärsitu ja tasakaalukalt üleolevgi – eriti isa järjekordset jutlust kuulates ja lähenevat peretüli aimates. Ka Hendrik Toompere noorema kasupoeg Nil, kes Tatjana lootuse osas tema suhtes argiselt pime, valitseb lava, tehes seda justkui muu seas, kuigi tegevuses lärmakalt. Sellele lisandub näitleja mängus siiski ka teatav oma tegelase suhtes irooniline, publiku kohalolust teadlik kõrvalpilk (olgu selle näiteks kas või töömusta maika seljastrebimine, mis üheaegselt rõhutab Nili pimedust Tatjana tunnete osas ning demonstreerib valehäbita näitleja ja lavastaja valikut see pimedus alla joonida). Ehk vaid Robert Annuse endine tudeng Pjotr jääb veidi tagaplaanile, kuid sedagi saab põhjendada pigem lavastusega, mis lükkab selle tegelase loo põhiliini lahenduse teise vaatusesse ning siiski jagub sõlmpunktile vähe aega, sest teiste draamad tungivad peale.

Pererahva kauge sugulane Pertšihhin (Ivo Uukkivi) on osanud ennast ühiskonna ootuste ja arvamuste tüütust pirinast täiesti ära lõigata.

Aron Urb

Draamasid on aga „Väikekodanlastes“ üksjagu ja ehk just seetõttu, et need toimuvad pidevalt, läbisegi, muutudes arginormiks, kus kellegi piin pole teiste omast suurem ega tähelepanuväärsem, tõusevad lavastuses esile just kaks kõrvaltvaatajat: Sammuli isa ja Kaldoja Teterev. Eemal on nad loo keerdkäikudest küll vaid tinglikult, selles mõttes, et nad pole ühegi süžeeliini kangelased, küll aga neist mõjutatud, ning kohe kindlasti pole kummalgi juhul tegemist vaikiva pealtvaatajaga. Otse vastupidi: need mehed ei jäta midagi ütlemata ka vait olles, kuigi teevad seda Sammuli ja Kaldoja lahenduses vastandlikultki.

See, et Sammuli Vassili Vassiljevitš on pidevalt rahulolematu, aga ka hämmingus, et asjad polegi mitte alati, vaid lausa järjekindlalt nii, nagu ta ise on mõelnud, saab selgeks juba tegelase esmailmumisel, kui Sammul esitab dramaturgiliselt põhjalikult läbi töötatud ja intoneerimise meistriklassi pakkuva artikuleerimata kõnega monoloogi, mis suunatud valesse kohta pargitud jalgrattale. Ka valge linaga kaetud ning terve perekonna ja majalistega ääristatud söögilaua otsakohal istudes – ja kuskil mujal ta loomulikult mitte kunagi ei istu, ei saakski (ei tohikski!) majaperemehena seda teha –, on ta ümbritsevaga pidevalt pahuksis, žestikuleerib laialt nii, et hoidke lillepott ja teeserviis, ning nõuab kõigilt aru.

Õnneks on Sammuli rollilahendus eelkirjeldatust siiski mitmeplaanilisem, nii et ainuüksi viisist, kuidas ta seal otsakohal istub – jalad küll nõudlikult vastu maad surutud, aga selg siiski veidi küürus ja pilk ikka kuskilt kaugemalt, ajuti ka maapinnalt tugipunkti otsimas –, on näha tegelase ebakindlust ja, kuigi ta seda kordagi otseselt välja ei ütle, ka kahtlust, kas pole eksinud just nimelt tema ja ainult tema. Kahjuks ei näidata laval seda aega, mis jääb isa nõutud traditsioonidest kinnipidamise (elus on kindlad kolm asja: surm, maksud ja ühine teejoomine) ja valgest linast laual loobumise vahele, mistõttu jääb ka perepea lavastuse lõpuni ühtmoodi tõlgendatavaks ning on maitse küsimus, kas pole see juba möödunud ajast küünte ja hammastega (või valju sõna ja tavade elushoidmisega) kinni hoidev isa Sammuli kehastuses mitte liiga jõuliselt maalitud.

Teterev (Lauri Kaldoja) ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et ümberkaudsete mõtteid ja tegusid kommenteerida.

Aron Urb

Igal juhul vastandub Sammuli Vassili Vassiljevitš peaaegu kõiges Kaldoja Teterevile, kes lihtsalt ei viitsi jätta kasutamata ühtki võimalust, et ümberkaudsete mõtteid ja tegusid kommenteerida ning need joodiku elegantsusega tühiseks kuulutada. Nii ta seal istub, perepea vastas laua teises otsas, ja lürbib mõnuga suppi, tehes seda veelgi suurema mõnuga hästi sügavale, kohe mitme etiketirikkumise pügala võrra madalamale laua kohale kummardades ja samal ajal kuulates enda ümber toimuvat sellise tähelepanelikkusega, milleks on võimelised ainult inimesed, kes teiste arvates äärmuseni ükskõiksed. Tema filosofeerimised on küll kohati tüütud, sest neid on korduvalt kuuldud, aga viis, kuidas Kaldoja teksti esitab, paneb ometigi tema juttu uskuma. Ta teeb justkui kogu aeg nalja või siis teeskleb, et ajab pula suust välja, sest nii laseb kuulaja kaitsekilbi alla ja nätaki!, saabki tõega pihta. Kaldoja Teterev aga õnnestunud torkeid ei loe ega tähista, sest ta pole kunagi kahelnudki, et neid koguneb iga päev rohkem, kui jõuab kokku lugeda, ning kogu elu on niikuinii pidu, mille iga hetk suutäie kangemaga pitseerimist väärib. Seega on ta jah joodik, nagu on ka valge linata laud kõrvalekalle normist. Ometigi pole temagi suutnud veel nii sujuvalt end ühiskonna ootuste ja arvamuste tüütust pirinast ära lõigata kui pererahva kauge sugulane Pertšihhin, kes kasutab Ivo Uukkivi kehastuses oma kange elutöö nimetamisel eufemismi „partide söötmine“ ennekõike suurest ligimesearmastusest, tahtmatusest teisi liialt eeldatust erinevaga tülitada – ja käivitab emainstinki ka ilmselt kõige tüüakamas jorsis.

Sedasama võib vist öelda ka lavastaja Kertu Moppeli kohta, sest „Väikekodanlased“ sobib Eesti Draamateatri suurele lavale eeskujulikult, jätkates viimaste aastate vägagi tervitatavat tava pakkuda ka seal publikule võimalus kohtuda nende ootustest ehk erineva teatriga (nagu Juhan Ulfsaki lavastatud „Kaart ja territoorium“ või Hendrik Toompere noorema „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“), kuid tehes seda mõistliku sammuga. Moppeli „Väikekodanlased“ on ju tegelikult isegi ootuspärane klassika nüüdistõlgendus, kus originaalist on võetud see, mis ajatu või mõjub just nimelt anakronismina praegu tähenduslikult. Esteetikas (sh tehnika kasutamine) on aga lähtutud tänapäevast, küsimata kordagi, kas see on õigustatud, sest etendamise aeg ise on piisav õigustus. Nii ongi mõistlik.

Moppel on koostöös trupiga loonud vaieldamatult selge loogikaga maailma, kus etendajad püsivad küll oma tegelases, kuid on sellegipoolest nende suhtes kõrvaltvaatajad – kusjuures heatahtlikud. Kuna mitmetasandilisus on rollides läbivalt olemas, pole ka nagu otsest vajadust videoülekannete järele, mida eriti teises vaatuses palju kasutatakse. Seda enam, et ka Arthur Arula lavakujundus peegeldab suurepäraselt näitlejatööd ning lavastuse kontseptsiooni, pöörates esimese, originaali ajastusse kinni jäänud stseeni järel saali justkui tagurpidi, nii et eesriide avanedes on pealtvaatajad hoopiski laval ning Vassili Vassiljevitšid, Teterevid, aga ka Tatjanad ja Nilid saalis, mille punane samet mõjub sel juhul vägagi väikekodanlikult. Ainuüksi sellega luuakse ajastute vahele sild, aga ka traditsiooniliselt lavana tajutud ruumis on eri ajad igasuguse konfliktita koos: kostüümid on küll vanamoodsad ja ka palkmajake nagu vanasti, aga viimase seinal undab vaikselt õhksoojuspump ning ruumi on pillatud mõned valgest nahast Skandinaavia ehk heaolu Meka stiilis diivanid. Tegelikult toimib oma näilises kaootilisuses väga hästi ka aeg-ajalt horisondile projitseeritud video, kus udu(pilvede) tagant piilub ilmselt mõnelt vaibalt võetud mustri detail, mis tunnusmeloodia saatel üheselt eristatava märksõnata ilmub ja siis jälle kaob. Nagu on ka alati ühiskonnas väikekodanlasi, ka siis, kui neid parajasti silmapiiril pole või neist ei räägita. Las nad siis olla, ütleks Pertšihhin ja läheks Tetereviga parte söötma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht